Mati Palmi tunneme Estonia teatri kauaaegse esibassina, kelle hiilgerolle nagu Attila või Boriss Godunov Verdi ja Mussorgski samanimelistest ooperitest või Wagneri „Lendava hollandlase” nimitegelase kehastamist mäletab meie kesk- ja vanemaealiste põlvkond veel hästi. Praeguseks igapäevasest teatrilaval osalemisest  tagasi tõmbunud maestro on jätkuvalt publiku ette astunud kammerkavadega, näiteks alles aprillis oma loomingulisel õhtul Moskvas vene ühe kuulsama metsosoprani Irina Arhipova muusikasalongis, detsembris ootab ees soolokava esitamine Peterburis. Oma kontsertidele on ta kaasanud noori andekaid kolleege, et aidata neil laiema publiku hulgas kiiremini tuntuks ja armastatuks saada. Laulutsükkel „Päikeseta” valmis Mussorgskil  1874. aastal. Sellesama aasta jaanuaris oli just esietendunud heliloojale hilisema maailmakuulsuse toonud ooper „Boriss Godunov”. Sellest hoolimata vaevasid Mussorgskit depressioon ja joomatõbi. Sõber Arseni Goleništšev: „Kutuzovi luuletekstide kurvameelne meeleolu sobis heliloojale hästi oma hingeseisundi pihtimiseks tsükli kuues laulus”.

Need laulud kuuluvad Palmi repertuaari raudvara hulka, nende esitusstiil sai aga lihvi laulja nooruspäevil,  1970date algul Moskva konservatooriumis professor Hugo Dietzi lauluklassis täiendusõpinguil. Hästi sisse lauldud tsüklis kandis Mati Palm väga ilmekalt välja meeleolude vaheldumise, alustades melanhoolsusega avalaulus „Nelja seina vahel”, kulgedes läbi jõulise valulikkuse, ahastuse ja resigneerumise kuni vaikse mõtlikkuseni tsükli lõpuloos „Jõe ääres”. Sopran Maria Veretenina nimi vääriks Eestis suuremat tuntust, ehkki tema magistriõpingud  meie muusikaakadeemias Jaakko Ryhäneni juures pole veel lõppenud (ees ootab täiendamine Itaalias). Veretenina kaunist ja kandvat hääletämbrit iseloomustab särav pehmus, tema hääl allub lauljatari kavatsustele mängleva kergusega. Sopranil on ette näidata mitmed preemiakohad konkurssidel ning esinemisi välisriikides. Veretenina esitatud populaarse tsükli „Lastetuba” (kirjutatud  1868–1872) tekstid on välja mõelnud Mussorgski ise ning need räägivad lapse tasandilt temale olulistest sündmustest nagu jutuajamine hoidjatädiga koll-mehest, kes ulakad lapsed metsa viib, või seiklusrikkast reisist kepphobuse seljas.

Tsükli muusikaline läbikomponeeritus pakub võimalusi eredate karakterite kujundamiseks ja nende vastandamiseks, mille esitamist siira ja rõõmsa avatusega, kuid samas väga täpse ja läbitunnetatud stiiliga  laulnud solist ise kui ka publik saalis lustisid. Pianist Piia Paemurru saatestiil on naiselikult pehme ja diskreetne. Tema osa oli eriti tähelepandav just „Lastetoa” laulutsükli puhul, kus ta viis klaveripartiile antud aktiivse ja kohati virtuoossust nõudva rolli läbi vokaalpartiile veenvat kindlust pakkuva partnerlusega. Kontserdi lõpetas Mati Palm neljast laulust koosneva „Surma laulude ja tantsudega”. „Hällilaulus” kuulsime väga head dünaamilist  tasakaalustatust ja pehmelt nõtket vokaali – vaid loo lõpunoodi subito karmis karakteris selgus vikatimehe tõeline pale. Tsüklit lõpetavas „Väepealikus” demonstreeris Palm oma pärisosana säravalt jõulist kandvat kantileeni ja kõrgregistri head valdamist.