7. novembril kõnelesid Vabamus aruteluõhtul „Naiste muutuv roll eesti külas“ Ken Ird, Merili Metsvahi, Marika Mägi ja Mare Mätas emajärgsuse (teisisõnu matrilineaarsuse) jäänukitest eesti talurahva seas modernismieelsel ajal. Kuidas me teame, et tegemist on matrilineaarsuse jäänukitega? Toon siinkohal mõned näited, kuidas need talupojaühiskonnas avaldusid.

Emajärgsus

Emajärgsele pärilussüsteemile eestlaste esivanemate seas sai jälile ja tegi selle teadusmaailmas teatavaks Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, keskaja Euroopa seaduste väga hea tundja. Blomkvist oli hämmastunud, avastades, kui suured õigused olid naisel Läänemere idakalda asukate seas enne katoliseerimist ja okupatsiooni. Toona ei olnud Euroopas naisel üldiselt pärimisõigust ja tema vara läks abielu puhul mehe käsutusse. Meie aladel oli aga lugu vastupidi. Seda tõendavad mitmed klauslid 1212. aasta kirjapandud ja tavaõigusele tuginevast liivi-latgali õigusest, mis laienes Henriku Liivimaa kroonika andmetel 1214. aastal ka eestlastele. Nimelt läks selle kristluse-eelse kombe järgi abiellumise puhul vara üle naisele ning lahutuse korral, kui abielust oli sündinud lapsi, lastele. Abielumehe surma korral pärisid tema vara lesk ja tütred. Kaasavara aga said abielludes kaasa hoopis vennad, mitte õed. Viimane ei osuta mitte ainult matrilineaarsele, vaid ka matrilokaalsele ühiskonnakorraldusele: mees kolis elama naise suurpere juurde, mitte vastupidi. Blomkvist näitas ka, kuidas kajastasid XIII sajandi teise poole seadused muutust ühiskondlikus korralduses. Nüüd päris vara mees, mitte enam naine, ning hoopis naine kolis mehe suguvõsa juurde, võttes ise vanemate­kodust kaasa­vara ühes.¹

Peale õigusajaloo-allikate on meie käsutuses muidki, mida saab kasutada naise positsiooni rekonstrueerimiseks. Saaremaal Pöide kiriku põhjakülje konsoolil on vanim eestlaste kujutis kunstis: tegu on eestlastest abielupaariga, tõenäoliselt kiriku ehitamist toetanud saarlastest ülikutega. Rituaalne joogisarv, jõukuse tunnusmärk, on skulptuuril naise, mitte mehe käes. Arheoloogilisi allikaid naise ja mehe egalitaarsete soorollide kohta on hulgaliselt. Sellest on kõige põhjalikumalt kirjutanud Marika Mägi.²

Kultuuride võrdlemisel on täheldatud seaduspära, et mida erinevamad on naiste ja meeste sfäärid, sealhulgas rõivad, ehted ja soospetsiifilised esemed, seda meesdominantsem on ühiskond. Eesti ja läänemeresoome arheoloogiline leiuaines viikingiaja lõpust osutab aga võrdõiguslikumatele soorollidele. Arheoloogilise tõendusmaterjali näidetena olgu nimetatud sooneutraalsete esemete küllaltki suur hulk ning fakt, et isegi soospetsiifilisteks peetud esemed ei pruukinud olla rangelt ainult ühe sugupoole matusepanuste hulgas (skandinaavlastel või baltlastel seevastu ei esine naistega seostatavaid esemeid meeste matustes ja vastupidi). Eks seegi tõsiasi, et liivi-latgali õigus XIII sajandi algusest sätestas abielu lahkumineku võimaluse, osutab üsna võrdõiguslikele soorollidele, sest ühiskonnas kehtib selline seaduspära, et „mida võrdväärsemad on abikaasad, seda mittepüsivamad on abielud“.³

Naise varanduslik olukord nn orjaajal

Ajaloolane Mati Laur on groteski kalduvalt väljendanud seda, kuidas kujutatakse tavaliselt ette XVIII sajandi eesti talupoega – „ülakeha paljas, mõisa­tallis peksukaristust saamas“ (Laur 2023). Talumees pidi mõisaga üldjuhul rohkem suhtlema kui tema naine ning ka see, kes mõisatallis peksa sai, oli enamjaolt mees. Naine, tegutsedes rohkem koduses keskkonnas, sai säilitada suurema iseseisvuse.

Majanduslikus mõttes oli naise olukord täiesti võrreldamatu enamiku teiste Euroopa piirkondadega. Hetkel, mil Inglismaa mees pani XVIII sajandil laulatusel naise sõrme sõrmuse, läks mehe käsutusse nii kogu naise senine vara kui ka see vara, mille ta teenis abielus olles. Eestis oli samal ajal lugu hoopis teistmoodi. Peremees sai talu koos selle juurde kuuluvate hoonete, tööriistade, mööbli ja loomadega mõisnikult enda käsutusse, ent mitte midagi sellest ei kuulnud temale. Ta ei tohtinud nn talu raudvara ei müüa ega vahetada, sest see oli mõisniku oma. Naine aga sai nii kaasavarana kui ka pulma­kingina – pulmas välja jagatud andide eest – kariloomi, kes kuulusid talle endale. Niisiis oli naisel õigus neid müüa ja saadud tulu oma taskusse panna. Ka piima ja villa eest saadud raha läks naise kätte. Lisaks kandis naine ehetena kaasas tervet varandust: Petri järgi oli nii mõnelgi naisterahval kaelas kaunidust üle 30 rubla eest.⁴ Regilauludes on tütre sünonüümina kasutusel väljend „ema rinna riisuja“. ⁵ Naljaga pooleks võib öelda, et emajärgne pärimiskord kestis edasi, ent nüüd ei pärinud tütar emalt enam mitte põllu- ja karjamaad ning mesitarusid, vaid ehted. Ehete tähtsusest naise elus kõneleb kas või see, et üks naise sünonüüme regilaulus on „suur sõlg“.

Seksuaalsus

Regilaulud, mille tekkeaeg jääb 2000 aasta taha, on olnud ennekõike naiste pärimus. Mõnevõrra juba XVIII sajandi lõpust, ennekõike aga siiski XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandil tehtud regilauluüleskirjutusi on meie rahvaluulearhiivis hulgaliselt. Maailmas pole teist sellist rahvaluulearhiivi, kus oleks sedavõrd palju lehekülgi naiste suust üles kirjutatud ja naiste maailmanägemist peegeldavat ainest. Ainukesena pakub meile selles konkurentsi Helsingis paiknev Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiiv, mis sisaldab samamoodi läänemeresoome materjali.

Regilaulud peegeldavad neiu suurt otsustusõigust. Ainsale regilaulule, milles esineb Kalevipoeg (eepos „Kalevipoeg“ ei sisalda niivõrd regivärsse, vaid valdavalt Kreutzwaldi enda värsse, kus tegutseb pigem hiiumuistenditest tuttav Kalevipoeg), on folkloristid andnud pealkirja „Suisa suud“. Selles laulus, mis on dateeritud keskaega, läheb neiu metsa ja kohtab seal Kalevipoega, kes tahab temalt „suisa suud“ ja „kiuste kätt“. Neiu ei soostu andma ja kui Kalevipoeg ikkagi peale käib, haarab noa vöölt ning tapab mehe. Kui ema-isa kodus küsivad, miks neiu nutab, räägib ta neile kogu loo ära ning saab vanematelt kiita, et ta „suure koera“ surmas. Kui olen Lääne-Euroopa eri paigus esinedes seda regilaulu tutvustanud, on auditoorium olnud hämmastunud, sest momente, mida nad ei suuda oma ühiskonna soosuhete ajalooga seostada, on laulus liiga palju. Lääneeurooplastel on harjumatu kuulda nii seda, et keskajal ei vastutanud abiellumata neiu käitumise eest mitte tema isa, vaid ta ise, kui ka seda, et neiu saab vägistamiskavatsusega mehe tapmise eest kiita.

Lisaks leidub meie rahvaluule­arhiivis päris suur hulk seksuaalteemalisi regilaule, kus kujutatakse „seksuaalseid toiminguid pigem positiivses valguses ja tavapärase elulise tegevusena“⁶ ning nii mehi kui ka naisi ja neiusid seksuaalsete vajaduste ja ihadega olenditena. Neid laule uurinud folkloristid Andreas Kalkun ja Mari Sarv on välja toonud, et regilauludes on küllaltki sageli sugulise tegevuse algatajaks naised. Naise suguelund, tegutsedes neis lauludes naise esindajana ja iseseisvalt, on Euroopa rahvaluules täiesti haruldane nähtus. Eestlastena oleme koos teiste läänemeresoome rahvastega selles suhtes unikaalne erand.

Nii nagu me ei kohta mehele allutatud passiivset naist kuigi sageli regilauludes, nii ei valitse see naiskuvand ka kohtumaterjalides. Kui Saksamaa XVIII sajandi seksuaalteemalistes kohtumaterjalides paistab olevat reegel, et naine esineb passiivse ja alluva poolena, kelle väidetavalt eksitas vooruslikkuse rajalt kõrvale mees⁷, siis eesti naiste jutt kohtus oli palju varjundirikkam. Nii näiteks on Mati Laur tutvustanud juhtumit 1733. aastast, mil Pärnu maakohtu ees oli Võrungi mõisa (Mihkli kihelkond) talupoeg Nigulas, kes oli olnud seksuaalvahekorras kahe vallasema Madle ja Liisuga. Mõisateenijal Madlel, kelle väitel lubanud too temaga abielluda, sündis suhtest tütar, taluteenijal Liisul aga poeg. Liisu tunnistas, et oli Nigulaga ainuüksi „lusti pärast“. Topeltkaristusest pääsemiseks oli võimalik Nigulal üks tüdrukutest naiseks võtta ning tema valik langes „lusti pärast“ temaga suhtes olnud Liisule, Madlele abielulubaduse andmist Nigulas eitas.⁸

Vallasemad

Eriti markantselt nähtub naise kunagine tugev positsioon vallasemade küsimuses. Naise suurim staatuse muutumine eluaja jooksul oli neiust naiseks saamine, mida markeeris üldjuhul tanutamine pulmarituaali käigus. Aga talurahva seas oli kombeks ka vallalisi lapseootele jäänud naisi tanutada. Samal ajal kui Lääne-Euroopas oli kuni XVIII sajandi keskpaigani vallasema ettekirjutatud karistuseks hukkamine, siis meil hoopis tõusis nende naiste staatus, mida tähistas nii tanu peas kui ka uus sõnakasutus: neid hakati kutsuma abielunaist tähistava sõnaga (sks Weib). Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupeli järgi soovis nii mõnigi vanatüdruk endale vallaslast ning mõni isegi valetas ennast rasedaks, et tanu alla saada. Samuti kirjutab Hupel sellest, et kui vanematele oli nende tütre rasestaja vastumeelt, jätsid nad tüdruku pigem enda juurde elama ega soovinud seda noormeest endale väimeheks.⁹

Eestis sai vallasema kergesti mehele. Olukord tolle aja Rootsis erines kardinaalselt: kõigepealt oli rootsi vallasemal, kellelt oli erinevalt Eesti kommetest laps loomulikult ära võetud, väga raske mehele saada ning kui see juhtus, ei tohtinud ta mingil juhul kanda pruudi peakatet. Varasel uusajal sunniti need naised Rootsis kandma spetsiaalset nn hoora peakatet, mille põhjal sai nad kohe ära tunda ning hoida oma lapsed neist ohutus kauguses, sest usuti, et selliste „kõlvatute“ naiste nägemine võib põhjustada rahhiidi.¹⁰

Märt Raud kirjeldab raamatus „Eesti perekond aegade voolus“ juhtumit XIX sajandi teisest poolest. Tol ajal hakkas vallaliste rasedate naiste tanutamise komme juba kaduma, ent kirikuõpetajad püüdsid kommet veel alles hoida, sest nad nägid selles võimalust naisi korrale kutsuda. Nii anti mõnel pool Eestis vallavanematele ja kiriku vöörmündritele korraldus, et nad peavad rasedatele ise tanu pähe panema neid seejuures noomides. Naisi ärritas selline korraldus, sest tanutamine oli seni olnud ainult naistevaheline asi. Märt Raud oli isiklikult intervjueerinud naist, kes oli hakanud kirikuõpetaja korraldusele vastu. Kui too naine oli läinud koos teiste naistega tüdrukut tanutama, oli kirikuõpetaja käskinud neil laulda koraali „Issand, kurja olen teinud“, ent naised hakkasid omaalgatuslikult laulma hoopis laulu „Kui ilus Jeesu mõrsja on“. Kiriku­õpetaja oli küll naiste peale vihaseks saanud, ent järgmist tüdrukut tanutama minnes tegid naised jälle sama, mida eelmiselgi korral

Mõtlemisülesanne

Lõpetuseks esitan küsimuse sulle, lugeja. Kas oled täheldanud ka tänapäeva Eesti ühiskonnas märke, mis võivad osutada sellele, et naine oli mehega võrdväärses positsioonis mitte tuhandeid aastaid tagasi (nagu ta oli seda mitmel pool maailmas), vaid vähem kui tuhat aastat tagasi (nagu ta oli seda samuti paljudes muudes maailma paikades, aga pigem piirkondades, mis pole meile nii hästi tuttavad ja jäävad meist kaugele)? Vastata võid oma mõtetes, tuttavaga asja arutades või kirjutades aadressil merili.metsvahi@ut.ee.

1 Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes. Argo, Tallinn 2017, lk 116–118.

2 Vt Marika Mägi, Late prehistoric societies and burials in the Eastern Baltic. – Archaeologia BALTICA 2013, nr 19, lk 177−194; Marika Mägi Viikingiaegne Eesti, lk 112–116.

3 Marika Mägi, Abielu, kristianiseerimine ja akulturatsioon. Perekondliku korralduse varasemast ajaloost Eestis. – Ariadne Lõng 2009 (1, 2), lk 91.

4 Merili Metsvahi, Die Ehe und das Verständnis von Ehe in der bäuerlichen Bevölkerung Estlands und Livlands im 18. Jahrhundert. Nordost-Archiv: Zeitschrift für Regionalgeschichte 2021, nr 28, lk 162−214.

5 Juhan Peegel, Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1997.

6 Andreas Kalkun, Mari Sarv, Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar 2014, 29 (4-5), lk 102.

7 Ulrike Gleixner, „Das Mensch“ und „der Kerl“. Die Konstruktion von Geschlecht in Unzuchtsverfahren der frühen Neuzeit (1700−1760). Campus Verlag, Frankfurt/ New York 1994, lk 77 83.

8 Mati Laur, Talurahva abielueelsed seksuaalsuhted 18. sajandi Liivimaal. – Tuna 2023, nr 3, 100, 27−37.

9 Merili Metsvahi, Tüdrukut poisi käte vahelt magamast leida pole nende seas häbiasi. August Wilhelm Hupeli avaldatud talupoegade seksuaalelu kirjeldused eesti perekonna ajaloo kontekstis. – Ariadne Lõng 2015, nr 1-2, lk 112.

10 Rebeka Põldsam, Merili Metsvahi: eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon. – Sugu: N 2016, nr 2, lk 42.