Lillepaviljon, kunagine legendaarne lillenäituste koht ja hilisem peopaik, nüüdne ürituskeskus, on restaureeritud. Tulemus sai nii hea, et see pärjati aasta parima restaureeritud mälestise tiitliga. Mida õpetlikku on ühe Nõukogude-aegse maja taastamistöös?

Nõukogude perioodil ehitatu restaureerimist tuleb ette, aga harva. Üks põhjus on see, et neid maju on kaitse all väga vähe ja puudub autentsena taastamise kohustus. Ühiskondlikku kokkulepet neid väärtustada samuti pole. Süüdistada võib kehva ehituskvaliteeti, mille tõttu kujuneb ka kaitsealuse hoone restaureerimine rekonstrueerimiseks või suisa koopia ehitamiseks. Huvitava erandina on taastatud Valve Pormeistri mitu 1960. aastatel ehitatud maja (Kurtnas ja Sakus, Tallinnas Tuljak ja nüüd lillepaviljon), näitlikustades olukorda nii restaureerimise tehnilise külje pealt kui ka sõjajärgse modernistliku arhitektuuri väärtustamise mõttes.

Asendused ja täiendused

Lähiaja ehituspärandi restaureerimine on keeruline ülesanne muinsuskaitsele ja ka konservaatoritele ja ehitajatele. Toime on vaja tulla selle väärtuslikkuse selgitamisega, samuti omaaegsete materjalidega, nagu betoon, silikaatkivi, plastik, autoritehnikad jms. Näiteks ei toodeta tänapäeval enam selliste mõõtudega kärgtelliseid, nagu lillepaviljoni puhul vaja oli. Hädast aitasid välja mõne aja eest Ugala teatri restaureerimiseks spetsiaalselt toodetud, ent tookord üle jäänud tellised.

Lillepaviljoni omanik palkas hoonet restaureerima sama meeskonna, kel oli Tuljaku taastamisega juba kogemus olemas: arhitekti, ehitaja ja ka muinsuskaitse järelevalve teostaja. See oli hea otsus, sest töö käigus katsetamist tuli ette ka lillepaviljonis. Nagu 2015. aastal taastatud Tuljakus, olid ka lillepaviljonis probleemiks hilisemad ebasobivad täiendused, sealhulgas 1990ndatel lisatud kihistus. Näiteks olid lillepaviljoni punasest tellisest seinad siseruumides üle võõbatud kleepuv-kileja värviga. Seinu prooviti puhastada soodapritsiga ja keemiliselt, aga kumbki viis ei olnud tulemuslik. Lõpuks leiti katsetamise käigus, et värvi võtab maha surve all veeaur.

Kõige suurem muutus on maja alla kaevatud täiskelder. 1990ndatel oli maja alla juba osaline kelder rajatud, sest hoones puudusid tualettruumid. Nüüd on paviljoni all täies ulatuses uus korrus, kuhu on paigutatud kõik abiruumid: garderoob, WCd, tehnoruumid ja tänapäevane ventilatsioon. Osa sissepääsutrepist on ohverdatud keldritrepi tarvis, aga üldjoontes on ruumiplaan säilinud. Siin suuri muudatusi teha olekski tarbetu, sest paviljon ongi üks suur ruum. Klaasist ekraanseintega väike hoone sobis omal ajal näituste jaoks ja sobib sama hästi pidudeks.

Muus osas on taastamisel hoone arhitektuur säilitatud. Katus on soojustatud ja kõik aknad uute vastu vahetatud, aga need on algse kujuga. Küte on viidud põranda alla, millega on paviljon vabastatud radiaatoritest. Taastatud on lillepaviljoni interjööri kõige elegantsem detail, siserõdule viiv trepp koos õhulise metallpiirdega. Vahepeal oli sellest saanud kole aedik, kuid nüüd on taastatud Pormeistri projekteeritud lahendus.

Kes mäletab paviljoni Eesti iseseisvuse taastamise järgsest ajast mustaks värvitud laega, seda ootab üllatus. Värviuuringud tõid ilmsiks algse värvilahenduse: helesinised talad, kreemikad puitribid ja nende vahel ookerkollased lambid. Koos punaste tellisseintega moodustab see kokku üsna kireva värviskeemi, mis olevat tööde käigus ka vaidlusi põhjustanud – küllap ei olda siinmail sellise vikerkaarega harjutud. Lõpuks sai siiski kõik niisugune, nagu seda nägi lillenäituse külastaja, kui paviljon 1960. aastal avati.

Tallinna lillepaviljoni restaureerimine

• Projekteerija Ove Oot, Karin Laos, Kristi Järvik, Getter Linter (Apex Arhitektuuribüroo OÜ)

• Ehitaja Üllar Hinno (1Partner Ehitus OÜ)

• Muinsuskaitse eritingimused koostanud Sirli Oot, Mari Luukas (Anteris OÜ)

• Muinsuskaitse järelevalve teostaja Maris Mändel (Restklubi OÜ)

• Sisearhitektuuri autor M. Pressi Arhitektuuribüroo

• Ehituskonstruktsioonide autor Heiki Meos (Estkonsult)

• Eriosade projektijuht Mihkel Hiielaid (O3 Technology)

Väike maja maastikus

Kui paviljoni arhitektuuris 1990ndatel tehtud muudatused on tagasi pööratud ja šikk kujundus taastatud, siis maja ümbruskonnas pole seda saadud kahjuks teha. Omal ajal ümbritses paviljoni samuti Pormeistri kujundatud näidisaed, mida haldas Pirita Lillekasvatuse Näidissovhoos. 1997. aastal, kui lillepaviljon ja ka Tuljak kaitse alla võeti, jaotati kunagine aiandusnäituse ala eraldi kinnistuteks. Sellega on kadunud paviljoni algidee – väike maja maastikus kui terviklik kunstiteos – ning hoone kontekst täielikult muutunud. Uutele kinnistutele on ehitatud elumajad ja krunte eraldavad piirdeaiad. Pirita tee poolt vaadates lösutavad suured kortermajad mälestiste turjal. Norida võib ka sisenemisviisi üle, sest muidu maitsekasse kompleksi pääseb pitsaputka väravast.

Näidisaeda, kus tutvustati uusi taimesorte ja iluaiandust, ei ole enam ammu, kuid hulk eksperimentaalset haljastust oli restaureerimise alustamise ajaks siiski alles. Kõrgaegadel, kui paviljoni külastas kuni 5000 inimest päevas, leidus siin palju erinevaid okas- ja lehtpuid, Hollandist, Soomest, Bulgaariast ja Saksa DVst imporditud lilli, sh ligi 3000ruutmeetrine rosaarium, 120 liiki ja sorti püsililli, kiviktaimlad, 350 sorti kaktusi, pergolad, kasvuhooned jm. Nii mõnigi vähetuntud liik oli elanud vahepealse hooldamatuse üle ja kui hakati paviljoni vaateid puhastama, selgus, et osa ülekasvanud puid-põõsaid on haruldased ja neid ei tohi maha võtta. Tulemus on kompromiss muinsus- ja looduskaitse vahel.

Moodne arhitektuur lilledele

Lillepaviljon oli Pormeistri esimene valmis ehitatud maja ja läks nii, et sellest sai uue arhitektuuri teetähis. Selle maja abil murdis Eesti arhitektuur lõplikult välja stalinismist, vastandus ajastu tüüpilisele ehitusstandardile ja kinnistas eeskujuna Põhjamaade modernismi. Umbse ja pseudopiduliku stalinismi järel domineerisid selle puhul läbipaistvus, kergus ja asümmeetria. Paviljoni kaks seina on peaaegu tervenisti klaasist, sise- ja väliruum on orgaaniliselt seotud, hoone vabalt maastikku paigutatud. Selliseid võtteid ei olnud avalike hoonete rajamisel seni rakendatud.

Lillepaviljon on märgiline hoone ja selle kordategemine on oluline samm Eesti modernistliku arhitektuuri taastamisel. Kuigi see ei toimi enam Tuljakuga ühe kompleksina, näitavad mõlemad, milline võib olla Nõukogude ajal ehitatud modernistlike majade järelelu ülimoodsa restorani või täiesti ajakohase peokeskusena.

Nõukogude-aegsete hoonete säilitamise asjus jagunetakse kahte vastandlikku leeri. Need, kes neis majades midagi säilitamisväärset ei näe, kipuvad arhitektuuri pisendamiseks kasutama omaaegseid nimetusi nagu „V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee“ või halvustavaid üldistusi nagu „kolhoosiehitis“. Lillepaviljoni puhul pole sellist suhtumist kohanud, kuigi selle ehitamine sai teoks ENSV XX aastapäeva tähistamise ettekäändel koos uue laululava ja näituste väljakuga. Pigem näitlikustab lillepaviljon, et Nõukogude perioodi arhitektuur ei olnud kaugeltki alati ideoloogiline ja seob meie arhitektuurilugu Põhjamaade ning Euroopa eeskujudega. Või kui ka oli, väärib see ikkagi taastamist.