Reet Varblane: Allan Murdmaa oli vaieldamatult legend, ka teave tema kohta oli üsna vastuoluline. Tema puhul oli päris sümptomaatiline – paar viimast aastakümmet hoidis ta avalikkusest kõrvale –, et nii mõnedki inimesed pidasid teda surnuks juba tükk aega tagasi, kuid kui ta nüüd suri, siis oli nii mõnelgi tunne, et Allan Murdmaa oli veel noor, igal juhul mitte 75aastane vanahärra.       

Toivo Tammik: Temast oli saanud müütiline isik juba kümme aastat tagasi: kes arvas, et ta on ammu surnud, kes, et üldse välja mõeldud. Käisin teda hiljaaegu vaatamas: ta oli vapustavalt terane, informeeritud ja erksa meelega viimase lõpuni välja. Füüsiliselt oli ta ülimalt tugev, tegelikult ka vaimselt, sellest ka tema suhteline pikaealisus. Isegi teatavat macho’likkust on mõned teda tundnud inimesed esile toonud: Murdmaa oli kõva mees.       

R. V.: Eks Allan Murdmaa oli läbi ja lõhki modernistlik looja: kui lugeda vastilmunud raamatust seda, mida ta enese kohta on öelnud, pealegi kuidas ta seda on teinud, siis on selge, et Murdmaa teadis väga täpselt, mida ta tegi ning mille pärast ta just niiviisi tegi. Allan Murdmaa ei olnud mitte mingil juhul aja ja olude ohver. Kui vaadata tema monumente, neid, mis veel alles on, ja mõelda ka nende peale, mis on ideoloogilistel põhjustel kõrvaldatud, siis mõjuvad need praegu väga veenvalt. Kui lugeda Allan Murdmaa enda monumentide kirjeldusi, siis on ta pühendanud palju ruumi looduskeskkonna eripärale, kohale, kuhu monument pidi tulema. Tundub, et ideoloogiline põhjus, miks (ja kelle auks) monument püstitati, polnud talle tähtis. Monumendi personaalne, esteetiline ruum ning selle sobivus ümbrusesse on olnud need kaks tingimust,  millesse ta väga tõsiselt suhtus. Hea näide on Tehumardi lahingu mälestusmärk: ta jättis verise vennatapulahingu vaat et kõrvale, teda paelus sealne loodus, merepiir, madalad kadakad, veidi tõusev rannik jne.       

Heie Treier: Me ei vaata neid monumente enam sama pilguga nagu 1990ndate algul. Kui  nüüd vaadata nõukogude ajal tehtud monumente, siis on enamik neist profilt, väga profilt tehtud. Üldjuhtumil kuuluvad need orgaaniliselt sellesse keskkonda, kuhu on püstitatud. Nende tugevus peitub selles, et arhitekt ja skulptor töötasid käsikäes. Praegu see küll alati nii ei ole. Nõukogude monumentide iseenesestmõistetavad standardid (esteetika, materjali- ja keskkonnatundlikkus) on praegu prügikasti visatud.  1990ndatel võttis mul kümme aastat aega, et minna ja jalutada mööda Maarjamäe memoriaali. Niivõrd tugev psühholoogiline tõrge oli, sinna minek oli tõeline eneseületamine. 1990ndate lõpul hakaksid Eestis käima ameerika monumendiuurijad, kes tundsid huvi nõukogude monumentide vastu. Ükskord juhtisin ameeriklaste ekskursiooni ja kui viisin nad Maarjamäe kompleksi juurde, siis olid nad nii üllatunud, vaimustatud sellest kompleksist.  Ma ei suutnud sellest siis aru saada. Neid hämmastas, et kui enamik Nõukogude Liidu ja IdaEuroopa sõjamonumente on literatuursed, figuratiivsed, siis see on abstraktne. Täiesti unikaalne: abstraktse vormikeelega ääretult kõnekas mälestusmärk. Mina pidin kokku saama mingite ameeriklastega, et hakata mõistma Maarjamäe memoriaali.   

R. V.: Eks meie Maarjamäe oli ju ka hilisem kui need hiiglaslikud II maailmasõja memoriaalid, mida hakati ju püstitama juba 1940ndate  lõpul. Nimetagem siin või Volgogradi oma või Berliini Treptowi parki või Viini kesklinnas Karli platsi memoriaali.   

T. T.: Allan Murdmaa puhul tuleb rõhutada kvaliteeti. Arne Maasik käis ja pildistas neid  nii palju, kui vähegi võimalik oli, raamatu ning näituse tarvis. Kuidas need monumendid sulle praegu tundusid? Iseäranis kui arvestada praegusaegsete monumentide taset üle kogu maailma.     

Arne Maasik: Allan Murdmaa puhul tuleb rääkida eelkõige kohatajust, -vaimust. Tema monumendid meenutavad maakunsti, landart’i teoseid. Ta on eelkõige kunsti teinud. Ning kui mõelda veel juurde, kus ja kelle käest ta arhitektuurihariduse sai – 1950ndate lõpu ja 1960ndate alguse Moskva –, siis oli tal akadeemiline, klassikaline haridus.       

R. V.: Samas oli enamik tema õppejõude läbi teinud hoiakumuutuse akademismist konstruktivismi ning 1930ndate lõpul tagasi stalinistlikku akademismi. See tähendab, et ühel hetkel pöörasid nad akadeemilistele väärtustele  selja.     

A. M.: Allan Murdmaal oli täiuslik perspektiivi tajumise ja kontrueerimise oskus. Ta oli selle poolest üle kunstiinstituudi tuntud. Seda võib kohata XX sajandi alguse geomeetriaõpikutes. Kui õppisin kunstiakadeemias 1990ndate algul, siis midagi me saime Himm Looveerelt, kelle õpetaja oli olnud Allan Murdmaa. See on meeletult sügavusse minev, konkreetne ja süvenemist nõudev süsteem. Seda on tema monumentide juures ka näha. Tänapäeval seda enam ei vallata, arvuti teeb selle arhitekti eest ära.       

T. T.: Kusjuures Allan Murdmaa puhul tuleb rõhutada intuitiivset, jumalast antud lähenemist. Alles hiljaaegu ta ütles, kui meil tuli juttu arhitekt Tarvasest, kes mulle prespektiivi õpetas ja kellel oli saksa kultuuri taust, et isegi tema ei oskaks Tarvase süsteemi järgi perspektiivi paika panna, sest see on liiga keeruline, ülekonstrueeritud süsteem. Viimasel kohtumisel tõstis Murdmaa esile isegi kummalisena tunduva aspekti: mõtte liikuma hakkamiseks oli tal vaja literatuurset alget. See võis olla väga lihtne alge, mille ta siis mõne stiilse liigutusega paika pani. Kuna ta oma isa väga vähe jõudis näha, rääkis ta vahel vanaisast. Viimane kord, kui ta mind enda juurde kutsus (see oli vähem kui kaks nädalat tagasi), meenutas ta, kuidas ta väikese poisina vanaisa kabinetis tuterdas ja  vanaisa tüütas. Vanaisa, range mees, nagu ta oli olnud (Raua tänava kooli eluaegne direktor), avas oma tammepuust kirjutuslaua alumise sahtli, kus olid tööriistad. Vanaisa võttis tööriistad välja ning seletas poisile üksipulgi iga tööriista kohta, miks see just selline on ja mida sellega teha saab. Juba see on oluline, et Murdmaa mäletas seda seika 70 aastat hiljem, ja muidugi ka see, et selline seik üldse aset on leidnud. Murdmaa ei olnud ülemäära teoreetik,  talle meeldis rääkida monumentide rahenduslikust poolest: kuidas midagi oli tehtud. Ta tundis hästi skulptuuritehnikaid ja -võtteid. Maarjamäe tuld hoidvatest kätest raius ta ise ühe. Murdmaa oli võimeline paari lausega kokku võtma mahulise arhitektuuri, konstruktsiooni, kunsti kui ka kõrgema sfääri. Allan Murdmaa positsioon oligi – nii nagu Rein Zobel ütles – ta tuli mujalt. Ta oli võimas seltskonnategelane,  värvikas figuur, kuid säilitas distantsi. Ta ei kuulunud mingitesse rühmitustesse, loominguliselt ei vajanud ta partnereid, ta oli äärmiselt suveräänne looja. Just seetõttu ma hakkasingi ta vastu huvi tundma. Kuigi ta ise rõhutas, et ära saa kunagi vanaks, vana olla on äärmiselt tüütu. Ma siis küsisin, et millal sa vanaks said, ta arvas, et nii umbes kuuekümneselt. Sinnamaani oli ta võimas.   

R. V.: See on päris kurb, sest 60aastasel inimesel võib veel palju ees olla. Kui Allan Murdmaa jaoks oli 60 murdepunkt, siis oli midagi ikka väga valesti.     

Martin Pedanik: Allan Murdmaa loomingus võib näha läbivat joont, võin seda tema raamatu kujundajana kinnitada. See on mandalalik geomeetria ja tsentrism, arhetüüpsete kujundite kasutamine läbi loomingu.       

A. M.: Kui vaadata kas või Jõgeveste monumenti, sest see on ju tulnud luua teise võimsa arhitektoonika, Barclay de Tolly mauseleumi mõttelise ruumi sisse. Allan Murmaa on teinud sellest täiesti eraldi tüki, mis ei võistle mausoleumiga. Ta oli vaba ka võimatus olukorras.       

T. T.: Allan Murdmaale lisab salapära see, et viimased paarikümmend aastat oli ta avalikust kunstielust täiesti kõrval: tema oli valmis suhtlema, kuid temaga ei suheldud. Aga ega Murdmaa kibestumist välja näidanud. Tundub, et s
eda ei olnudki. Ta oli tegelikult minnes väga heas vaimses vormis, viimastel aastatel isegi  jätkas oma tööd, kuigi teises dimensioonis, aga ikkagi iseendana.

Üles kirjutanud Reet Varblane