Kus on minu koht? See küsimus muutus minu jaoks aktuaalseks millalgi lapsepõlves. Ilmselt ei olnud mul veel kümmet aastatki. Istusin suvisel keskpäeval väikelinna kortermaja trepil. Ümberringi oli vaikus ja tühjus – kes ei olnud tööl, oli sõitnud maale. Kõikidel oli kusagil teine koht. 

Mina käisin neil aegadel Tallinna lähistel vanaema juures. Need olid mõnepäevased käigud, mitte pikad suvel maal koolivaheajad. Vanaema juures oli mul oma koht söögilaua otsas seljaga vastu külmkappi. Suvehommikul läksin enne avamist poe juurde. Kohukesed müüdi kiirelt läbi. Võtsin juba saabunud naiste taha ritta. Päike paistis. Kujutasin ette, kuidas ma varsti istun vakstuga kaetud laua ääres oma kohal ja ampsan kohukest. 

Minu üks esimesi mäletamisi on vanaisa juurest. Poolhämar suveõhtu, olin keeratud saunalinasse ja ema viis mind süles üle õue sauna. Vanaisa juures oli aegade algusest peale üks pink. Ma ei tea, kuidas see püsti püsis, kuid mitukümmend aastat hiljemgi istusime isa ja vennaga sellel rivis ja vaatasime üle õue. See oli hea koht istumiseks – pisut räästa varjus. 

Istusin venna juures tugitooli ja tirisin sülle kaheksakilose kassi. Tema oli rahul ja mina olin rahul. Toas oli mõnus ahjust võetud toidu lõhn. Venna pere oli lähedal ja mul oli nende kohas nendega koos hea olla. 

Olin ühes Itaalia külakeses. Üksi. Otsustasin minna oma mäe otsast alla orgu, ronida teise mäkke ja vaadata teist küla. Kuulsin kirikukelli ja haukuvaid koeri, nägin rohumaal veiseid, perekondi aedades, jalgrattureid mäkke väntamas. Idüll. See koht meeldis mulle. 

Kõndisime. Minu käsi oli teises käes, sest sõrmed külmetasid. Meil oli mingi jututeema, aga ei mäleta, mis. Ümberringi oli värviline sügis. See koht oli pühapäevaseks jalutuskäiguks parim. 

Mul on mälusalves palju kohti. Olen olnud neis päriselt kohal. Vabastav ja lootusrikas on mõelda, et neid kohti tuleb veel. Ma ei pea piirduma ühe kohaga. See üks koht on mul ka – kodu.