Kõik algas sellest, et uue telemaja ehitamiseks ei olnud raha. Kui aga hoolega kaevata, siis kuskil riigivõim ikka mõne ootamatu aardeleiu peale satub. Sedapuhku komistasid detektoristid taas kultuurkapitali otsa, kuhu laekub hasartmängumaksust juba paar aastat ennustatust rohkem raha. Lahendus on leitud ja riigikogu kultuurikomisjon sai harva ette tuleva ja austava ülesande algatada kultuurkapitali seaduse järjekordse muutmise eelnõu. Töö on ühtaegu erandlik õigusloome üldkorra mõttes, sest kaalukad ja raha liigutavad eelnõud peaksid parlamenti jõudma ikka valitsuse kaudu. Püsiobstruktsiooni tingimustes on valitsuskoalitsioon aga järjekordselt valinud korravälise otsetee, sest nii saab ju kiiremini.
Praegune käik kõneleb midagi ka riigivõimu ettenägelikkusest või selle puudumisest. Pole ju veel aastatki möödas sama seaduse eelmisest muutmisest, millega kõrvaldati tehniline takistus korraga rohkem kui kahe riiklikult tähtsa kultuuriehitise rahastamise teelt. On valdkondi ja seadusi, millest ilmselgete vigade kõrvaldamine võtab terve kümnendi ja põhjenduseks kostab siis erakondadelt, et kas ei ole poliitilist tahet või siis ei sobi liiga tihe sama küsimuse juurde tagasipöördumine riigikogu väärikusega.
Nüüd tõotab minna teisiti. Telerahvas, rõõmusta! Algatatud eelnõu (338 SE) teeb tähelepanuväärseks aga seik, et ehitusraha eelnõu sappa on kultuuriministeeriumil õnnestunud haakida sootuks teine, aga samuti aastaid vindunud teema, nimelt loovisikute sotsiaaltagatiste parandamine. Seda aga vaid väikeses osas, nimelt asudes „loometöötasuna“ sotsiaalmaksustama kulka sihtkapitalide määratavaid toetusi ja stipendiume. Eelnõu seletuskirjas on targalt märgitud, et „paljud lahendused, mis on kaasamisel välja pakutud, eeldavad põhjalikumat sotsiaal- või kultuuripoliitilist muudatust või on eeldatavalt hetkevõimaluste kontekstis liiga suure eelarvemõjuga“. Ime veel, et õigustusele kaalu andmiseks „Kevadest“ õpetaja Lauri ei tsiteeritud. Iseenesest on kavatsus õilis ja natukene võib olla parem kui mitte midagi, kuid on jäänud rehkendamata, ega õnnelikuks saajate kõrvale juhtumisi hoopis suurem hulk õnnetuid teki – ja siia on kalmistu jagu koeri maetud.
Esimene juriidiline pärl kõlab nii: „Loometöötasu, mille maksmise eesmärk on võimaldada käesolevas seaduses sätestatud kultuurivaldkondade erialaselt aktiivsel loomingulises tippvormis loomeinimesel pühenduda konkreetsele loomingulisele tegevusele või tööle, mille eesmärgiks on luua eesti kultuuri arenguks oluline autori- või esitajaõiguse alla kuuluv teos, maksmiseks sõlmitakse käsundusleping.“
Inimeste täpsema sorteerimise reeglite loomine on eelnõus delegeeritud kulka nõukogule. Kui see töö algab, saab palju kurba nalja ja hiljem küllap kohtuasjugi, sest kulka nõukogult oodatakse mitte vähemat kui da Vinci või Galilei sooritust. Ta peab vettpidavalt sõnastama selle, mille alusel tehakse kindlaks loovisiku „erialane aktiivsus“ ja „loominguline tippvorm“. Usaldusväärseid mõõteinstrumente pole seni maailmast teada ja kui meenutada kultuuriministeeriumi alles hiljutisi katsumusi teatrite rahastamise uute reeglite loomisel, ei ole eriliseks optimismiks põhjust. Spordis on tippvormi saavutamine suurvõistluste ajaks meeskonnatöö ja selleks, et ka kirjanikud või kujutavad kunstnikud oleksid tippvormis just toetuste taotlusvooru toimumise hetkel, vajaksid nad kindlasti professionaalset abi treeningukava koostamisel, toitumisnõustajat, psühholoogi ja massööri ning miks ka mitte mänedžeri ja sponsorit.
Sama kontimurdev ülesanne on enne looja töö alustamist objektiivselt tuvastada, et lõppsaadus on „eesti kultuuri arenguks oluline“. Arenguks? Oluline? Mis Eestis või Eesti kodanike välismaal loodust üldse mahub „eesti kultuuri“ sisse ja mis mitte? Ja mis saab juhul, kui lõpptulemus siiski hindajate silmis siivutuseks, käkiks või koguni kultuuri arengut pärssivaks teoseks osutub? Kas nõutakse toetus tagasi?
Seda kõike peavad kultuuriministri juhtimisel suutma öelda ja otsustada inimesed, kes on raske südamega nõustunud tähtajaliselt osalema kulka sihtkapitalide töös ning iga koosseisu kokkuleppel sealt kulka nõukokku suunatud. Kas nende uute kohustuste valguses nõustub üldse keegi edaspidi kulka nõukokku kuuluma? Ma kahtlustan, et riigikogu kultuurikomisjonis on võimalikud tagajärjed seni läbi arutamata, seda enam et eelnõu algatamise otsustamisel osales põhiliikmete asemel mitu asendajat, kes ei pea olema ega saagi olla komisjoni teemadega sügavuti kursis.
Eelnõu seletuskirjast on ka näha, et nüüd sotsiaalmaksustamisele minevast toetusrahast lõviosa on seni määratud kirjanduse ja kunsti alal ning tõlkeprogrammide rahastamiseks. 2022. aastal kulus neile kolmele 81% nii jaotatud 1,1 miljonist eurost. Arhitektid ja audiovisuaalkunstnikud on loometöö toetuseks küsinud ja saanud sellega võrreldes olematu summa, seega erineb stardipositsioon suuresti. Praeguse arusaama järgi keegi ei kannata, sest ennustatav tulu eeskätt hasartmängumaksust on niikuinii suurem kui see summa, mis läheb sotsiaalmaksu kuluks. Kuid ennustuste täitumine on vägagi küsitav, mis sest, et kulka juhataja on rahandusministeeriumist ja mujalt saadud lähteandmete järgi kõik õigesti kokku arvutanud. Kui juhtub nii, et tulu loodetud kiirusega ei kasva, võib sotsiaalmaksukohustus hakata otsast sööma seni puhtalt kätte saadu kogusummat – ja siis ei ole enam keegi võitnud.
Kuni 2022. aastani oli hasartmängumaksu laekumine üsna hästi prognoositav ja peegeldas suuremate kõrvalekalleteta majanduse üldseisundit. Pärast globaalse finantskriisi saabumisel toimunud järsku tagasilangust (kogusumma kahanes peaaegu poole võrra) kasvas hasartmängumaksust saadav tulu aeglasemalt, võrreldes näiteks SKT, käibemaksu või riigi kogu maksutuluga, ning 2007. aasta tasemele tagasironimiseks kulus 14 aastat. Seega võiks öelda, et mängukirg nii inimeste kui ka raha poolest oli kooskõlas heaolu üldise tasemega. Seejärel aga midagi juhtus. 2022. aasta riigieelarve tuludesse kirjutati hasartmängumaksust 33 miljonit eurot, eelarve täitmise aruande järgi saavutati tulemuseks 140%. Ühtki muud maksu ei ennustatud nii mööda. 2023. aasta eelarvesse kirjutati selle optimismi lainel 45 ning järgmiseks aastaks koguni 59 miljonit. Maksumäärad küll tõusevad, kuid need ei seleta kogu kavandatud kasvu.
Veel hullem, kõnealuse eelnõu seletuskirjas on ka kümne aasta peale ette vaatav tabel, kust nähtub, et tuleva aasta suurhüppe järel hasartmängumaksu laekumise rahulik, aga kindel kasv jätkub juba saavutatud kõrgelt tasemelt. Nii ennustatakse olukorras, kus muidu käib igapäevane jutt rahva vaesumisest, palgakasvu võimatusest avalikus sektoris jne. Mängurlus õitseb keset hädaorgu?
Miks ikkagi trend järsku muutus ja kui kestlik uus kurss võiks olla? Hasartmängusüsteemi tuli suur sahmakas raha juurde just siis, kui väliskeskkond halvenes, majandus tardus ja inflatsioon kappas. Kuidas arukatel inimestel, kes varem õnnemängust eemale hoidsid, tekkis hirmu ja ebakindluse õhkkonnas mõte ja ühtlasi vaba raha hasartmängu panustamiseks? Ei tekkinudki. Ainus, millega hasartmängumaksu ülelaekumine viimasel kahel aastal hästi korreleerub, on seni kohustuslikust teisest pensionisambast lahkunutele tehtud väljamaksete aegrida. Kasiinodesse või kihlveokontoritesse viidud sambamiljonitest osa jõuab maksurahana küll kulkasse, kuid protsessi lõpuks tekib õnnetuid hoopis rohkem kui õnnelikke ja eks allikas ole juba ka kuivamas. Seega pole mitte ainult õhulossi ehitava kultuurikomisjoni, vaid terve riigikogu miinimumkohus enne riigieelarve või kultuurkapitaliseaduse muutmise kinnitamist hasartmängunduses toimunu ja toimuva üksikasjadeni väljaselgitamine.