Muuseumi haridustöötajad võtavad seda tööd väga tõsiselt, sest muuseumipedagoogika on spetsiifilisel didaktikal põhinev piirteadus, kus saavad kokku paljud teadused. See töö vajab kaasaegse kõrghariduse omandamist ning karismaatilisi spetsialiste, kes oskavad töötada väga erinevate sihtgruppidega. Haridus- ja teadusministeerium, ülikoolid, üldhariduskoolid ja lasteaiad on siinjuures muuseumi olulised koostööpartnerid. XXI sajandi Eesti muuseumide arengustrateegias aastateks 2005–2015 rõhutatakse samuti muuseumide koostööd haridusasutustega. Räägitakse õppivast ja õpetavast muuseumist, mainitakse õppeprogrammide väljatöötamist koos haridusasutuste spetsialistidega. Soovitavaks koostöö seisundiks ja olulisemateks komponentideks peetakse muuseumipedagoogika arendamist koostöös teadurite, muuseumipedagoogide ja haridusspetsialistidega. Välja tuleb töötada sellised õppeprogrammid, mis on seotud riikliku ainekavaga ja mille toel viiakse läbi harivad muuseumitunnid. Samuti oodatakse muuseumilt elukestva õppe võimaluste pakkujat. Strateegias tuuakse välja ka riskid.
Üks väga oluline risk on ühe lüli nõrkus mitme osalise koordineeritud tegevuses. Kellegi ebasobiv otsus, käitumine või suhtumine võib seada ohtu kogu edaspidise tegevuse. Seega tuleb kogu aeg seda koostööd hoida ja kõikide asjaosalistega pidevalt arvestada. Strateegias mainitakse veel muuseumitöötaja madalat palka, mis võib vähendada tema motivatsiooni ja sundida teda lisatööd tegema. Seegi võib ohustada entusiasmi ja võtta ära energiat põhitöö tegemiseks. Eespool nimetatud riskide vältimiseks on tarvis kõigi tarkust, et juba saavutatu kuskile pidama ei jääks, sest seda seisu, mis praegu olemas, oleks väga raske uuesti taastada. Muuseumi haridusprogrammides osaleb väga palju inimesi ja vahel tuleb külastusi isegi ohjeldada, et asi liiga konveieriks ei muutuks ja tundide kvaliteet ei kannataks.
Kahjuks kohtab ka sellist populistlikku suhtumist, et muuseum võiks oma tõsiste tähtsate asjade kõrval „teha midagi ka lastega”. Selline suhtumine ei rahulda enam kedagi ja on ehk seotud teatud sihtgrupi ootustega: ollakse midagi selletaolist näinud kaubanduskeskustes või rahvarohketel üritustel, kus on tõepoolest tegemist vaid käelise tegevuse, meisterdamise või lastehoiuga. Päris selline retoorika ei peaks muuseumihariduses kohane olema, sest siinkohal lisandub elamusele ka tõsine ajutöö, milleks lapsed on täiesti võimelised. Keegi peab lastele ka sellise võimaluse pakkuma ja just muuseum on selleks kõige parem koht. Tegelikult on laste ja noortega töötamine muuseumis väga vastutusrikas ning muuseumide metoodikud ja pedagoogid töötavad juba ammu teaduslikel alustel, mis ei lase neil asja sugugi lõdvalt võtta. Vähemalt Eesti Kunstimuuseumis on see nii.
Eesti Kunstimuuseumis alustati interaktiivse haridustööga 1995. aastal. Esialgu kunstiprojektidele ja suures osas loomingulisele tegevusele ning lastenäitustele tuginenud muuseumiõpe on nüüdseks sügavam ja mõtestatum, kuid ei puudu loomulikult ka loominguline osa. Sellel on isegi väga kandev roll, kuid lisaks loomisele on veel võimalus rohkem näha ja teada saada, kaasa mõelda, uurida ja emotsionaalselt läbi elada. Kõikides Eesti Kunstimuuseumi filiaalides käib sisukas muuseumipedagoogiline töö ja kõik nad on oma haridustegevuses väga omanäolised. Kadrioru kunstimuuseumil on hästi toimiv lossikool, Adamson-E ricu muuseum ja Niguliste muuseum paistavad samuti silma mitmekülgsete haridusprogrammidega. Kumusse kui suurimasse filiaali on loodud kunsti- ja muuseumihariduse metoodiline keskus, kus luuakse pidevalt uut metoodikat ja õppematerjale ning koolitatakse muuseumipedagooge. Samuti töötab seal juba mitmendat aastat keskmiselt saja õpilasega Kumu kunstikool, kus õpetatakse kunsti juba esimesest eluaastast ja pakutakse ka elukestvat õpet, koolitatakse õpetajaid ning peetakse kunstiajaloo loenguid nii eesti kui vene keeles. Haridustöö on muuseumis suure tähtsuse ja kandejõuga, see ei tohiks mingil juhul olla alarahastatud või marginaalne.
Kui hästi järele mõelda, siis just needsamad tänased väiksed külastajad, keda õpetajad praegu käekõrval muuseumi toovad, ongi see tulevane kunstipublik, kelle hulgas on kindlasti mõni kunstiteadlane, kunstnik, muuseumispetsialist või tark sponsor. Mõnes muuseumis moodustavad laste- ja noortegrupid koguni kuni poole kogu näituste külastajaskonnast. Kuid mitte ainult see pole oluline. Kasvatusteaduslikust seisukohast on väga tähtis kujundada selline inimene, kelle elus oleks rohkem väärtusi, mis mõjutavad tema elukvaliteeti. Nii kujundame paremaks kogu ühiskonda.
