Tänapäeval konkureerivad publikule muuseumide kõrval ka teised kultuurimaastikul toimijad. Kui turiste tõmbavad ligi kuulsate kunstnike teosed muuseumide põhiekspositsioonis, siis kohaliku publikuga saadakse kontakt kuraatorinäituse  kaudu. Suurte kogudega muuseumid, kellel pole võimalik kõiki meistriteoseid pidevalt eksponeerida, kasutavad üha enam ka alaliste ekspositsioonide loomisel näituse formaati, sest see võimaldab kogusid mitmekülgsemalt esitada, stimuleerides ühtlasi vaataja huvi muuseumi sagedamini külastama. Niisugust praktikat harrastab ka Kumu, kelle üks keskseid ülesandeid on Eesti Kunstimuuseumi peaaegu 60 000 eksponaadiga  kogu tutvustamine publikule.   

Uus tegija – kuraator

Tänapäevane muuseuminäitus on midagi palju  enamat kui seinale riputatud pildid ja giidi juhitud ekskursioon. Oluline roll on originaalsel kontseptsioonil, kujundusel; lahutamatu koostisosana kuuluvad näituse juurde publikuüritused, haridusprogrammid, publikatsioonid, suveniirid ja turundusmeetmed. Publik ootab muuseumilt sama kui muudelt kultuuritegijailt: elamuslikkust. Koos muutunud näituseformaadiga on muuseumisse tulnud kuraator. Kuraator, kes esmalt  alustas tegevust projektipõhistel näitustel rahvusvahelises kunstimaailmas, vallutas seejärel kaasaegset kunsti esitlevad näitusesaalid, on Eesti muuseumimaailmas suhteliselt uus figuur. 20 aastat tagasi lähtuti muuseuminäituse korraldamisel esmajoones kunstiajaloolisest uurimustööst ning pürgiti objektiivsuse poole, kunstinähtust või kunstniku loomingut esitleti põhjalikult ja mitmekülgselt.

Tulemus peegeldas kahtlemata suuremal või väiksemal määral  teadurist koostaja isiklikke eelistusi, kuigi tegija ise jäi vaataja jaoks tihti anonüümseks. Tänases Eesti Kunstimuuseumis ei ole enam teadureid, on koguhoidjad ja kuraatorid. Kadrioru kunstimuuseumis on kuraatorid seotud kogudega, Kumus aga, kus oma kogusid pole, töötavad programmijuhid-kuraatorid, kes vastutavad teatava perioodi näituste eest, olgu siis tegemist ajutiste väljapanekute või püsiekspositsiooniga. Kuraatoritel on näituseprogrammi koostamisel üsna suur loominguline vabadus, millega kaasneb väga suur vastutus. Kuraator ei vali ainult teoseid, ta hoiab näitust koos tervikliku projektina, alates kandvast ideest, eelarvest, teostusest kuni aruandeni. Kuraatorite tiim on tegelikult see, kelle ideede vahendusel suhtleb muuseum avalikkusega.       

Muutunud situatsioon

Veel suhteliselt hiljuti olid muuseumid kogu maailmas subsideeritud asutused, kellel puudus otsene tarve lisaraha teenida. Näitusi tehti esmajoones teaduslikel ja hariduslikel kaalutlustel. Tänapäeva tehnilised nõudmised teoste säilitamisele ja ekspositsiooniruumidele, teoste kõrgest oksjonihinnast lähtuv kindlustushind ja näituste transportimise spetsiifilised nõuded ei võimalda muuseumidel enam toime tulla tegevustoetustega. Üldlevinud on skeem, mis kehtib laias laastus ka Eesti Kunstimuuseumi puhul: riigi või omavalitsuse tegevustoetus tagab peamised institutsiooni ülalpidamiskulud ja põhikohaga töötajate palgad ning kõigeks muuks tuleb raha endal teenida, hankida sponsorraha ja projektitoetusi. On maid nagu Suurbritannia ja hiljaaegu  veel Rootsi, kus muuseumile korvatakse ka piletitulu ja sissepääs on tasuta.  Eelarvelised vahendid sõltuvad enamasti otseselt külastajate arvust, tekitades muuseumile selles osas suuri paineid, ega kata näitusetegevust, mistõttu näituse vaatamise eest küsitakse eraldi tasu.       

Uued strateegiad

Otsene reaktsioon kultuurimaastikul muutustele on blockbuster’i, näituse-kassahiti formaat, mis enamasti on seotud suurte tuntud nimedega kunstiajaloost, globaalses mastaabis sellise kaliibriga kunstnikega nagu Rembrandt, Monet, van Gogh, Picasso, Miró, Warhol, kellele meie kohalikus mastaabis vastavad Köler,  Rauad, Wiiralt …

Vähesed muuseumid maailmas suudavad tõelisi blockbuster’eid teha, sest need on hirmkallid. Muuseumid ei ole altid oma kogude tõmbenumbreid välja laenama. Laenud teostuvad kas osana võrdväärsest vahetuskaubast või muinasjutuliste summade eest, millele lisandub oksjonihinnast lähtuv kindlustusmakse. Muuseumil, kellel rahvusvahelist huvi pakkuvaid kogusid pole, on šanss tõeline blockbuster saada näiteks teise muuseumi kapitaalremondi  ajal. Nii sai Ateneum Picasso näituse. Eestis on sellist näitust peaaegu võimatu teha, sest meie peame ise maksma kindlustusmakse, Soomes garanteerib kindlustuse riik. Blockbuster on kulukas, ent tagatud publikumenuga ettevõtmine. Erialastes ringkondades valitsevast kriitilisest hoiakust hoolimata teevad neid aeg-ajalt peaaegu kõik muuseumid. Hittnäitus ei too ainult arvestatavat piletitulu, vaid teeb muuseumi tuntuks laia publiku  seas, sest ületab uudisekünnise.

Vaataja, kes tuleb esmakordselt muuseumisse hiti pärast, külastab suure tõenäosusega ka teisi ekspositsioone ja, saanud positiivse elamuse, tuleb ehk veel teinegi kord tagasi. Meie oludes lisandub veel aspekt, et olime pikalt ära lõigatud muust maailmast, meie publiku võimalused maailma kunstiväärtustega tutvumiseks on olnud piiratud. Meie üks missioone on olukorda võimaluse piires muuta ja tutvustada rahvusvahelise kunsti  olulisi nähtusi. Kumu üks eripära on asjaolu, et siin on ühendatud nii rahvusgalerii kui kaasaegse kunsti muuseumi funktsioon. Kuivõrd ülevaate andmine meie kaasaja ja lähimineviku pulbitsevast kunstielust muuseumi ühel korrusel on juba ette läbikukkumisele määratud ettevõtmine, on kaasaegse kunsti galerii Kumu viiendal korrusel teadlikult võtnud suuna nii kodumaise kui rahvusvahelise kunsti markantsete nähtuste esitamisele. 

Kaasaegse kunstiga töötamine on väga suur väljakutse muuseumi tehnilisele tiimile, tihti tuleb teostada täiesti uus kohaspetsiifiline teos, lahendada keerulisi tehnilisi probleeme. Samal ajal on asjaolul, et ajaloolist ja kaasaegset kunsti eksponeeritakse samas majas suur eelis. Vaataja, kes naljalt kaasaegse kunsti näitusele ei läheks, jalutab enamasti läbi terve muuseumi ning saab aimu ka kaasaegse kunsti arenguteest, millega eesti publiku ja kunstnikkonna  kontaktishoidmist peame üheks väga oluliseks eesmärgiks. Uus situatsioon esitab muuseumidele ka täiesti uusi nõudmisi oma tegevusest teavitamise osas. Kui veel 1990. aastate alguses piisas paarikümne plakati linnaruumi kleepimisest ja info saatmisest kultuurisündmustest teavitavatesse meediarubriikidesse ning pressitekste polnud vaja kirjutada, sest kriitiline artikkel suuremates päevalehtedes oli rahvusmuuseumi suurematele  ettevõtmistele alati tagatud, siis nüüd on teavitamisest kujunenud Eesti muuseumide üks keerukamaid ülesandeid. Kõigis suuremates muuseumides on olemas oma kommunikatsioonija turundusosakond, kes pingutavad selle nimel, et teave muuseumi tegemistest jõuaks potentsiaalsete külastajateni ja sündmused infokülluses märkamata ei jääks.