Siim Kallase uut raamatut ei pea isegi avama, et jõuda esimese vastuoluni. Kaanelt vaatab vastu pealkiri „Mina“, mida ei täienda mingilgi moel ka tiitelleht. Mina ja kõik. Sotsiaalmeedias ringles juba kuritahtlik võrdlus ühe teise raamatuga, mille pealkiri on eesti keeles „Minu võitlus“. Nii hull see asi muidugi ei ole. Pealegi teeb Kallas kokkuvõtte elatud elust, „Minu võitluse“ autor pani aga kirja oma poliitilise programmi.

Põgus pilguheit veenab, et „mina“ esineb memuaaride pealkirjas küll. USA kunagine president Bill Clinton on kirjutanud raamatu „Minu elu“ („My Life“), eeskujuks on võtta Briti endise peaministri Tony Blairi „Minu teekond poliitikuna“ („A Journey – My Political Life“) ning praegu maailma tähelepanu keskpunktis Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu „Minu lugu“ („My Story“).

Aga ikkagi – ainult „Mina“? Kui raamat läbi lugeda, on pealkiri arusaadavam, sest Kallas räägib peamiselt tõesti iseendast. Siiski jääb närima kahtluseuss: kas või tiitellehele oleks ehk võinud ikka alapealkirja lisada.

Võib-olla toimib „Mina“ ka kui ettekääne, et mitte rääkida mingitest asjadest, mida Kallaselt võidakse oodata, või mitte vastata küsimustele, mis paratamatult raamatut lugedes tekivad.

Suuri küsimusi on tegelikult kaks ja need on omavahel ka seotud. Esimene on lihtne: mis läks valesti? Siim Kallas pole kunagi varjanud oma liberaalseid vaateid ja asutas Reformierakonna 1994. aastal just eesmärgiga suunata Eesti majandusvabaduse ja liberaalse demokraatia teele. Õigemini, nagu Kallas raamatus kirjutab, jätkata Eesti valitsuste senist poliitikat.

Nüüd, kui sellest ajast on möödas ligemale 30 aastat, oleme olukorras, kus Reformierakonna juhitav valitsus lajatab kõigile maksude ja seadustega ning tulevad teated, nagu kavatseks rahandusministeerium reformierakondlasest rahandusministri Mart Võrklaeva juhtimise all piirata vanade autode toomist riiki. Jättes kõrvale asjaolu, et viimane plaan rikuks räigelt Euroopa siseturu nelja põhivabadust (kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine), on suurem küsimus, mis on juhtunud selle vahepealse 30 aasta jooksul Eesti riigiga ja kitsamalt Reformierakonnaga.

Paraku sellist analüüsi Kallas ei paku, ehkki olen enam kui kindel, et ta on selleks suuteline. See on ikkagi tema valik kirjutada, kuidas oldi opositsioonis ja seejärel koalitsioonis ning kuidas leiti inimesed valimisnimekirjadesse. Ajaloo tarbeks on säärased faktid muidugi kasulikud, aga suurest pildist nii ülevaadet ei saa.

Kus on ajateljel punkt, kui Eesti astus kõrvale majandusvabaduse teelt ja hakkas keerama vasakule? Kas on see 2011. aasta, kui Eesti võttis kasutusele euro? Või juhtus see pandeemia ajal, kui piirangud olid vältimatud ja majandus sai kannatada? Selle kohta ei leia raamatust midagi. Muidugi saab öelda, et kriitik otsib tekstist seda, mida seal ei peagi olema, aga säärase kaliibriga poliitikult nagu Siim Kallas võinuks ju oodata enamat kui lihtsalt sündmuste kroonikat.

Teine küsimus, nagu öeldud, on esimesega seotud. Mis juhtus mõne Siim Kallase sõbraga? Tõnis Mäe puhul saame vastuse: laulja osales meeleavaldusel, kus kutsuti üles tapma Siim Kallase tütart Kaja Kallast. Suhted katkesid. Aga võtame näiteks Igor Gräzini, kes esineb Kallase raamatus mitmel leheküljel? Või Jaak Alliku?

Küsin seda sellepärast, et nii Gräzin kui ka Allik on eemaldunud vaadetest, mida jagab Siim Kallas. Gräzin on Reformierakonnast ka lahkunud, jõudnud astuda Keskerakonda ja hakata kirikuõpetajaks. Jaak Allik on pikka aega kahelnud Eesti NATOsse astumise vajalikkuses, Kallas on seda aga Eesti läänesuunalise integratsiooni agara edendajana alati toetanud. Mis juhtus nende ja paljude teiste inimestega?

Kallas on eluteel kohatud inimeste suhtes enamasti küll tolerantne. Peale Tõnis Mäe pälvib tema täieliku hukkamõistu vaid tema Euroopa Komisjoni kolleeg, itaallane Antonio Tajani. „Minu jaoks kehastas ta endas kõike halba, mis Euroopas leida võib. Ennast täis, piiratud ja ainult mingit Itaalia erihuvi ajav. Ebameeldiv inimene,“ ütleb Kallas, minetades sellega raamatu muidu positiivse tooni. Tekkis muidugi huvi selle vastu, kas nende vahel juhtus midagi.

Kallas ei ole ignoreerinud ka kümne miljoni ja Riikliku VEB Fondi küsimust, mis eriti ühismeedias teda pidevalt saadavad. Midagi uut pole ta lisanud ega ole hakanud vaidlema ka nendega, kes on nendest küsimustest pikemalt kirjutanud. Võib-olla (ääremärkuse korras) on hoidnud Kallast tagasi mitut teemat põhjalikumalt lahkamast asjaolu, et neist on juba palju kirjutatud, nagu ta ise ka oma tekstis korduvalt viitab.

Mina ei saanud oma sünniaasta tõttu end täielikult Nõukogude Liidu majandusega kurssi viia ja olen väga tänulik Kallasele selgituse eest, miks Nõukogude majandussüsteem ei toiminud. Olen lugenud selleteemalist materjali ka muudes keeltes ja peab ütlema, et Kallase seletus on üks paremaid: käsud, keelud ja isiklik vaen. Ainult jälle, kui Nõukogude Liidus valitsesid täiesti ebaloogilised eeskirjad ja piirangud, siis praegu on Eestis ju peaaegu et sama seis: on tobedad eeskirjad (meenutage veterinaar- ja toiduameti reidi Viikingite külla, kuna sealne lammas nõudvat loomaaia tegevusluba) ja ka piirangud (auto kasutamist järjest piiravad reeglid). Meenutatagu, et Nõukogude Liidus oli vaja enne auto soetamist muretseda autoostuluba ning ma väga ei imestaks, kui sellise plaaniga uuesti välja tuldaks. Ja miks mitte see maksustada? Näiteks maksab Singapuris kümme aastat autot omada lubav litsents 76 000 USA dollarit. Meil on, kuhu minna …

Eesti kujunemislugu pärast riigi iseseisvuse taastamist on mõnikord kujutatud kui Mart Laari ja Edgar Savisaare duelli. Siim Kallas on sellest mudelist kõrvale jäänud. Muidugi ei seisnenud Eesti elu pelgalt Laari-Savisaare vastasseisus, kuid nüüd on Laari ja Savisaare mälestustele lisanud oma panuse Kallas. Kuidas paistab Kallase raamat välja võrdluses Savisaare ja Laari omaga?

Savisaare „Peaminister“ on muidugi põhjalik teos, millele tuleks juurde lisada Vladimir Juškini „Peaministri nõuniku päevik“. Savisaar kasutanud raamatu kirjutamisel väidetavalt abilisi, seevastu Kallas on kirjutanud teksti ise: see paljastub tema keelepruugist. Savisaare „Tõde Eestist“ jääb aga selgelt Kallase raamatule alla, sest viimase kasuks räägib ikkagi Euroopa ja globaalse dimensiooni sissetoomine. Võrdluses Laariga asetub Kallas temaga samale pulgale.

Kallas on olnud Eesti Panga president, pea-, välis- ja rahandusminister, Euroopa Komisjoni asepresident, kuid on üle elanud ka poliitilisi kaotusi. Kahel korral ei saanud temast peaministrit ja ühel korral presidenti. Raamatus suhtub ta nendesse lüüasaamistesse rahulikult ega kipu kedagi süüdistama.

Viimase korra puhul, kui Siim Kallas ei saanud 2014. aasta 12. märtsil (saatuslik kuupäev Eesti ajaloos) Reformierakonna peaministrikandidaadiks, kipub raamat kalduma kõrvale tegelikust ajaloost. Kallas kirjutab, et kümme aastat Euroopas oli tema Eesti poliitika taju nõrgestanud ja et tema saamine peaministrikandidaadiks aasta enne 2015. aasta valimisi oleks olnud Reformierakonnale probleem, mitte lahendus. „Seetõttu loobusin,“ kirjutab Kallas.

Intervjuus Postimehele samal päeval (12. III 2014) ütleb Kallas: „Mul oli tõepoolest plaan moodustada uus valitsus, aga ei saa töötada, kui iga päev keritakse mingit asja. Üks päev kirjutatakse asja ühtepidi ja teine päev teistpidi kokku, loobitakse kahtlusi õhku, sa pead kogu aeg vastama ja seletama. Siis öeldakse, et seletused ei ole piisavad, see jätkub ja jätkub.“ Ja sõitis Brüsselisse tagasi. Kas see on kaalutletud loobumine? Teine, intrigeerivam küsimus on mõistagi, kas Eesti viimaste aastate ajalugu olnuks teistsugune, kui Taavi Rõiva asemel saanuks uuesti peaministriks Siim Kallas. Nii et jah, 12. märts on Eesti ajaloos tähendusrikas.

Euroopa dimensioon on Kallase raamatu tugevus, sest Eesti poliitikud oma kodutanumast üldjuhul kaugemale ei näe. Tõsi, praegune Ukraina ning Iisraeli ja Hamasi sõda võib olla teinud sellesse mõtteviisi mõningad korrektiivid, kuid tavaliselt mõtleb Eesti poliitik Ülemiste penoplastist vanakesele või Pronksi tänava avamisele pillerkaariga.

Ma olen Kallast intervjueerinud ajakirjanikuna, aga töötanud ka koos temaga samas organisatsioonis: tema kõrgel ja kaugel Brüsselis Euroopa Komisjoni volinikuna, mina Euroopa Komisjoni Eesti esinduses. Kallas on olnud avatud ja suhtlemisaldis mõlemal juhul. Minu hinnangul oli Kallas eurovolinikest nähtavaim ka Eestis, korraldades regulaarselt kohtumisi Eesti ajakirjanikega ning rääkides peale oma vastutusala kõigest huvitavast, mis Euroopas toimub. See osa on praegu Eesti avalikkusest kadunud ja sellest on kahju. See raamat on lihtsalt mälestus Eestist, mis kunagi oli, ja sellest, mis sest riigist oleks võinud saada.