Üks Euroopa alusmüüte räägib jumal Zeusist, kes end valgeks sõnniks muutes röövis Europe, Siidoni kuninga Agenori kauni tütre ja heitis temaga ühte. Kas Europe ise oli nõus Zeusi omaks saama või oli see vägivaldne akt, sellest on erinevaid tõlgendusi ja sageli just maalikunstis (Tizian, Veronese, Rubens jt) on seda kujutatud pigem vägistamisena. Kuid selge on see, et kogu Euroopa ajaloo jooksul on ikka olnud põhjust tema pärast muret tunda, sedakorda käimasolevate sõdade puhul, kus Euroopa riikide hoiakutes valitseb segadus ja võib näida, et keegi on röövinud Euroopalt selge mõistuse. Tõsi, Brüsseli ametlik hoiak Ukraina suhtes on toetav, Ukrainale antakse sõjalist ja majanduslikku abi, kehtestatud on hulgaliselt sanktsioone Venemaa vastu, kuid kõnelda Euroopa Liidu ühtsusest ja ennastsalgavast panustamisest Ukraina toetuseks on ilmselgelt liiast.
Selgust pole ei Euroopa ega muu maailma poliitikute peades ka Hamasi ja Iisraeli konflikti küsimuses, nagu näitas ÜRO hääletus Gaza resolutsiooni üle, mis kutsub konflikti osalisi üles sõlmima viivitamatult humanitaarrahu. Iisraeli suursaadiku Gilad Erdani sõnul osutab reolutsioon, et ÜRO pühendub sellega vaid edasise julmuse tagamisele ega anna Iisraelile õigust end kaitsta.1 Resolutsiooni toetas 120 ja vastu oli 14 riiki, 45 jäi erapooletuks. Teiste hulgas toetas resolutsiooni 7 Euroopa Liidu riiki: Belgia, Hispaania, Iirimaa, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa ja Sloveenia.
Käimasolevate sõdade taustal ilmneb, et pehmetele väärtustele orienteeritud Euroopa pole enam võimeline tegema põhimõttelisi otsuseid. Üks põhjus, miks Euroopa on valmis toetama pigem palestiinlasi ja kiiret rahu poolte vahel, on küllap ka Euroopa liidrite kartus, et Iisraeli poolele asudes vallandataks sellega kontrollimatu tänavarahutuste laviin Euroopa islamiusulises elanikkonnas, kelle meelsuse ja hoiakutega peavad Euroopa poliitikud paraku arvestama. Ka tooks pikalt veniv konflikt kaasa uue põgenikelaine.
Sama oluline argument on seegi, et Gaza kriisi venimine tõmbab USA tähelepanu endale ega lase keskenduda Ukrainale. Euroopa Liidu julgeolekuküsimuste kõrge esindaja Josep Borell märkis mõni aeg tagasi, et kui Ameerika abi Ukrainale peaks katkema, ei suuda Euroopa seda lünka üksi täita.2 Borell viitas küll segadustele USA Kongressis, mis nüüdseks on päädinud Mike Johnsoni valimisega esindajatekoja esimeheks, kuid mõte jääb samaks. Et olukorda muuta, peaksid Euroopa riigid relvade ja laskemoona tootmist otsustavalt suurendama ning kõik vabad vahendid suunama Ukrainasse. Aga isegi kui nad seda praegu otsustavad ja asuvad pühendunult tegutsema, jõuavad nad arvestatava tulemuseni alles aastate pärast.
Kuhu jäävad Taurused?
Kuid asi ei ole ainult 155-millimeetristes mürskudes, mille laovarud on otsakorral ja mida Euroopa vaatamata võetud kohustusele ei jõua piisavalt juurde toota. Kõheldakse ju sellegi eraldamises, mis juba olemas on. Nii pole Saksamaa siiani suutnud otsustada Taurus rakettide andmist Ukrainale. Saksa kantsler Olaf Scholz on tõlgendanud seda kui sõja eskaleerimist ja Saksamaa muutumist sõjas osaliseks. Need raketid võimaldavad oma tehniliste omaduste tõttu rünnata edukalt ka Kertši silda. Nagu märgib Oslo ülikooli raketiekspert Fabian Rene Hoffmann, kasutavad Ukrainal juba olemas olevad raketisüsteemid Storm Shadow ja SCALP mitmeastmelist BROACH lõhkepead, millega löögi ja lõhkepea detonatsiooni vaheline viivitus määratakse käsitsi. See muudab keerukate objektide, sh sildade, õige sihtimise komplitseerituks, kuna lõhkepea peab enne tegelikku eesmärki – kogu konstruktsiooni hoidvat betoonsammast – esmalt läbima suhteliselt õhukese teepõhja. Selle probleemi lahendab eksperdi sõnul Tauruse Mephisto lõhkepea, mis on varustatud tühimikku tuvastava ja kihte loendava sütikuga ning võib tõhusamalt õhkida mitmekihilisi objekte.3
Kuigi teatud osa Euroopa liidritest mõistab väga hästi, et Euroopa tahtetus panustada otsustavalt Ukraina konflikti lahendamisse on lühinägelik, on nad paraku kinni neis poliitilistes ahelates, mis hoiavad neid võimul. Sageli on see poliitika peitnud end patsifismi maski taha, vastustades sõjalist abistamist üleüldse. Nii võib suure purustusjõuga rakettide eraldamata jätmine näida küll õilis, kuid tegelikkuses toob niisugune „sõjavastasus“ kaasa sõja venimise ja veelgi suurema inimohvrite hulga. Samuti pole raske näha selle sõjavastasuse taga Vene mõjutustegevust, mis kogu aeg kõneleb punastest joontest, mille ületamisele ähvardab Venemaa kasutada tuumarelva või muul hirmsal viisil reageerida.
Oma neutraliteedile tuginedes on relvastuse tarnimisest Ukrainale sootuks loobunud Austria, mille tagant, nii nagu ka Ungaris ja Slovakkias, ilmutavad end hoopis tihedad majandussidemed ja poliitikute soojad suhted Venemaa liidri Vladimir Putiniga. Siin ei saa mööda minna kuulujuttudest, et tegelikult on Putin juba surnud, ent isegi kui ta füüsiliselt seda pole, peaks ta Euroopa jaoks ikkagi olema poliitiline laip, kelle kätt ei sobi suruda, nagu tegi seda hiljuti Ungari president Viktor Orbán Pekingis kohtumisel Putiniga.4
Septembris põhjustas tõsise poliitilise lainetuse Euroopa Komisjoni Austria esindaja Martin Selmayri tõdemus, et 55% Austria gaasist tuleb jätkuvalt Venemaalt. „See üllatab mind, sest Venemaale saadetakse iga päev koos gaasiarvega vereraha,“ ütles Selmayr ühel Viini kunstimessi arutelul, kaitstes sellega Euroopa Komisjoni presidenti ja Ukraina innukat toetajat Ursula von der Leyenit, keda üks kohalviibija süüdistas sõja õhutamises ja veristes kätes. Selmayri mõistsid raevukalt hukka nii võimul olev Austria Rahvapartei (ÖVP) kui ka populaarsusküsitlusi juhtiv Austria Vabaduspartei (FPÖ). Selmayri ei süüdistatud seejuures tõe väänamises, vaid tema ütlemiste ebakohasuses Euroopa Komisjoni esindajana.5
Sõja venimine Ukrainas on viinud sõjaliste konfliktide lahvatamiseni teistes piirkondades. Soodsat olukorda kasutas ära Aserbaidžaan, et lahendada enda kasuks territoriaalne vaidlus Mägi-Karabahhis. Arvatavalt Venemaa ja Iraani mahitusel alustas Hamas sõda Iisraeli vastu ning pole välistatud, et konflikti lülituvad ka Hezbollah ja Iraan ise. Samuti pingestavad julgeolekuolukorda sõda Süürias, millega on seotud nii Venemaa, USA, Türgi kui ka Iraan, Türgi kasvav läänevastasus ning Hiina ja Taiwani keerulised suhted. Olukorra pingestumine Vaikse ookeani regioonis vastab kindlasti ka Venemaa huvidele, kuna see tõmbaks USA tähelepanu veelgi enam Ukrainast eemale ja annaks Venemaale vabad käed nii Ukrainas kui ka mujal Euroopas. Nii võib Venemaa liidri hiljutise visiidi taga Hiina näha taotlust panna Hiina Venemaa kasuks tegutsema ja positsioneeruma selgelt Venemaa poolele.
Ebakindluse veerel
Oktoobris aktiviseeris Venemaa järsult oma ründetegevust mitmes rindelõigus Luhanski ja Donetski oblastis, seejuures enneolematute jõududega Avdijivka suunal, korraldades Ukraina hästi kaitstud positsioonide vastu suurte kaotustega lauprünnakuid. Venemaa on saavutanud seal ka edu ja sundinud Ukrainat paiskama sinna oma reserve. Samal ajal Ukrainale olulisemas rindelõigus Lõuna-Ukrainas Tokmaki, Melitopoli ja Berdjanski suunal suuri muutusi ei ole, kuna läbimurdeks seal Ukrainal enam jõudu ei jätku. Teatud edu on Ukrainal sillapeade loomisega Dnepri vasakkaldal ja kaugete sihtmärkide – lennuväljade, ladude, juhtimiskeskuste, tagalaüksuste ründamisel, kuid kokkuvõttes võib hinnata, et olukord on jõudnud patiseisu ja väga suuri muutusi rindel lähimal ajal ei toimu. See eeldab relvastuse uue ründevaru loomist ja elavjõu uute reservide kaasamist.
Ukrainale on andnud lootust ja energiat ATACMS-kobarrakettide ilmumine sõjateatrisse, mis on võimaldanud Ukrainal vaenlase sõjatehnikat ja elavjõudu efektiivselt hävitada ja sundinud neid oma ladusid ja juhtimiskeskusi rindest kaugemale viima. Samal ajal pole selgust, kui kauaks jätkub juba üle antud rakettidest ja kas USA on valmis neid Ukrainale veel eraldama. Ka ei sobi olemasolevad kobarraketid suuremate objektide ründamiseks, milleks oleks vaja ühe lõhkepeaga võimsamaid rakette.
Oktoobri alguse seisuga oli USA kaitseministeeriumil olemas heakskiit veel 5,4 miljardi dollari ulatuses Ukrainale sõjalise abi osutamiseks, millest ei piisa kuigi kauaks. Edasine abi sõltub ennekõike sellest, kas Bideni administratsioon suudab Kongressis läbi suruda järgmise aasta eelarve, mis sisaldab kokku ligi 106 miljardi dollarit sõjalist abi Ukrainale, Iisraelile ja Taiwanile. USA esindajatekoja uueks spiikriks valitud Mike Johnson on juba teatanud, et peab vajalikuks Ukraina toetamise jätkamist, kuid selle üle tuleb tema sõnul tagada suurem kontroll. Ka ei poolda Johnson Ukraina ja Iisraeli abi sidumist ühte paketti.
Kokku võttes võib tõdeda, Ukraina vasturünnak pole oodatud edu toonud. Selle põhjuseks on ühelt poolt lääne ebapiisav relvaabi, Ukraina poole ülehinnatud võimekus ja Venemaa suur ülekaal nii elavjõus kui ka sõjatehnikas. Oma osa on etendanud küllap ka Ukraina strateegilised vead, kuid teiselt poolt ei osatud ju oodata, et Venemaa sõdib just sellisel viisil – inimelusid ja sõjatehnikat säästmata ja on võimeline toimimas hoidma nii suurt väekontingenti. Venemaal on rinnetel üle 400 000 mehe ja iga kuu suudab Venemaa juurde värvata 25 000 sõdurit, milles Ukraina jääb oluliselt alla.
Oodati, et Venemaal areneb välja sõjavastane liikumine ja tekivad raskused uute sõdurite värbamisel, kuid kõik on toimunud just vastupidi. Igasugune sõjavastane meelsus Venemaal on maha surutud ja värbamine edeneb jõudsalt. Üleüldine vaesus ja kõrge lepingutasu toob kahuriliha kogu aeg juurde ega takista seda protsessi ka surnukehi täis tuubitud külmkambrid, värskete haudadega üle ujutatud surnuaiad ja laibakottide puudus.
Aga Ukraina ise?
Ukraina kaitsevõime on püsinud ennekõike tänu USA abile, kuid siiani pole Ukraina suutnud üles ehitada oma kaitsetööstust, erinevalt Venemaast, kes on oma majanduse selleks ümber orienteerinud. Tõsi, Ukraina on demokraatlik riik ega saa asju lahendada diktaadi korras nagu Venemaa, kuid riik saab selleks rakendada soodustavaid meetmeid, mis aktiveerivad erasektorit sõjatööstusse panustama. Selles pole Ukraina olnud kuigi efektiivne.
Ebakindlust sisendab ka Ukraina enda sisepoliitiline olukord. Õhus on küsimus, kas korraldada tuleval aastal presidendivalimised või jätta need sõjaolukorra tõttu ära. Pole raske arvata, et ühes sellega kerkivad üles ka kõik muud Ukrainale valusad teemad. Lisaks nappivale sõjatööstuse võimekusele kimbutab Ukrainat korruptsioon, mis kõigutab doonorriikide usaldust Ukraina vastu ja kahandab soovi Ukrainat aidata.
Lisaks eelnevale pole kuigi efektiivne ka Ukraina mobilisatsioonisüsteem, mis ei suuda tagada relvajõudude vajadusi. Järjekorrad sõjakomissariaatide uste tagant on ammu kadunud ja kogu süsteem vajab nüüd juba tõhusaid sunnimeetmeid. Olgugi et Ukraina sõjakomissariaatide juhtkond on välja vahetatud, toimib korruptsioon sealgi edasi, võimaldades end sõjaväeteenistusest vabaks osta või keelust hoolimata Ukrainast lahkuda.
Praeguseks on põhjust kõnelda ka olukorrast, kus heroismi oreool Ukraina kohal on tuhmumas ja asendunud sõja halli argipäevaga. See tähendab, et rohkem tuleb nüüdses olukorras pöörata tähelepanu välispoliitikale ja mõjutustegevusele lääneriikides, et meelestada neid tegema enda jaoks positiivseid otsuseid. Selles mõttes on head vilja kandnud Zelenskõi nn rahuvalemiga seotud kõnelused, mille mõte aga ei pruugi jõuda lääneriikide tavaliste valijateni. Selleks tuleks keskenduda mõjutustegevusele riikide sees, milles Ukraina jääb Venemaale suuresti alla.
On kõneldud ka sellest, et Ukraina relvajõudude ülemjuhatajal ei ole piisavalt volitusi, et sõjategevust iseisesvalt planeerida, mille tõttu langetakse olulisi otsuseid poliitilistel põhjustel, kuna relvajõudude ja julgeolekunõukogu kõrgeim juht ka sõja tingimustes on president. See seletab ilmselt, miks nii palju tähelepanu on pühendatud sõjategevusele Donetski oblastis ja kulutatakse sinna suur osa reservidest, mis on tähtis propagandistlikus mõttes, kuigi läbimurre sõja käigus võinuks pigem toimuda lõunarindel.
Uus julgeolekuarhitektuur ja Ameerika argumendid
Ukraina sõja tulemus määrab paratamatult ära ka Euroopa ja muu maailma julgeoleku arhitektuuri. Seejuures on Euroopa julgeoleku tagamine Ukraina abil parem alternatiiv kui milleski kokkuleppimine Venemaaga, mis tähendaks lahenduste projitseerimist tulevikku. Nagu nähtub, pole see Euroopas nii üheselt selge, ikka ja jälle kõneldakse kiirest vaherahust, mis lähtub nn väljakujunenud reaalsusest.
Erinevalt Euroopast, jätkub USA-l siiski veel otsusekindlust Venemaa agressioonile vastu seista ja üles ehitada julgeoleku arhitektuur, millel on ka eeldus püsima jääda. 19. oktoobril Valge Maja ovaalsaalis peetud kõnes määratles president Joe Biden ühelt poolt Ameerika enda julgeolekuhuvid käimasolevate konfliktide taustal, kuid teiselt poolt ka Ukraina koha uues julgeolekuarhitektuuris. Ja see koht on Ameerika ja teiste demokraatlike riikide kõrval. See tähendab, et Ukrainat ei anta ära Venemaale.
„Ma tean, et need konfliktid võivad tunduda kaugel ja on loomulik küsida: miks see Ameerika jaoks oluline on? Nii et lubage mul jagada teiega, miks Iisraeli ja Ukraina edu tagamine on Ameerika riikliku julgeoleku jaoks eluliselt tähtis. Teate, ajalugu on meile õpetanud, et kui terroriste ei panda nende tegude eest maksma, kui diktaatorid ei maksa oma agressiooni eest, põhjustavad nad veelgi rohkem kaost ja surma ja rohkem hävingut. Nad jätkavad. Ja kulud ja ohud Ameerikale ja maailmale aina kasvavad. Nii et kui me ei peata Putini võimuiha Ukrainas, ei piirdu ta ainult Ukrainaga.“6
Muu hulgas määratleb Bideni kõne Ameerika huvina ka Poola ja Balti riikide kaitsmise. Nagu Biden ütles, on Putin juba ähvardanud Poolat ja Venemaa endine president nimetanud Eestit, Lätit ja Leedut Venemaa Balti provintsideks. „Need kõik on NATO liitlased. NATO on 75 aastat hoidnud Euroopas rahu. Ja see on olnud Ameerika julgeoleku nurgakivi. Ja kui Putin ründab NATO liitlast, kaitseme me iga tolli NATOst, mida leping nõuab,“ märkis Biden.
Ukraina asetamine Euroopa julgeoleku vundamenti toob vastavalt kaasa ka vajaduse Ukraina abistamisse rohkem panustada. On palju räägitud, et USA võimuses on anda Ukrainale sõjalist abi just sellisel määral, et see muudab otsustavalt sõja käiku. Ilmselt näeme juba lähimal ajal, kas see uus vundament ka relvaabiga tagatakse. Muul juhul püsib sõjategevus kas patiseisus või võtab Venemaa initsiatiivi uuesti üle, mis tähendab, et tuleb otsida muid lahendusi nii Ukrainale kui kogu maailmale. Need pole ilmselgelt kuigi head. Need tähendavad praeguse sõja edasilükkamist tulevikku.
1 George Wright, Antoinette Radford, Israel angrily dismisses UN truce resolution on Gaza. – BBC 27. X 2023. https://www.bbc.com/news/world-middle-east-67245797
2 Sam Meredith, European leaders say they can’t fully replace U.S. support to Ukraine as funding fears grow. – CNBC 5. X 2023. https://www.cnbc.com/2023/10/05/russia-war-eu-says-europe-cannot-replace-us-support-to-ukraine.html
3 Caleb Larson, Why Germany is rattled about sending its Taurus missile to Ukraine. – Politico 12. X 2023. https://www.politico.eu/article/why-germany-scholz-rattled-sending-taurus-missile-ukraine/
4 Telegram kanali (kasutaja Generall SRV) postituse kohaselt suri Vladimir Putin oma Valdai residentsis 26. oktoobril. Sama kinnitab väidetavalt Kremli siseallikatele tuginedes ka Valeri Solovei intervjuus Dmitri Gordonile (В гостях у Гордона, 28. X 2023). On väidetud ka, et kasutaja Generall SRV taga ongi tegelikult Solovei, kes juba pikemat aega vestab Putini surmast.
5 Jorge Liboreiro, EU recalls envoy who said Austria’s purchases of Russian gas amounted to “blood money”. – Euronews 19. IX 2023. https://www.euronews.com/my-europe/2023/09/08/eu-recalls-envoy-who-said-austrias-purchases-of-russian-gas-amounted-to-blood-money
6 Remarks by President Biden on the United States’ Response to Hamas’s Terrorist Attacks Against Israel and Russia’s Ongoing Brutal War Against Ukraine. – The White House 20. X 2023. https://www.whitehouse.gov/briefing-room/speeches-remarks/2023/10/20/remarks-by-president-biden-on-the-unites-states-response-to-hamass-terrorist-attacks-against-israel-and-russias-ongoing-brutal-war-against-ukraine/