Jah, kes siin korteris enne mind elasidki? Tarmo Teder, Indrek Hirv, veel üks mees, kelle nime ei mäleta ja kes siin suri, aga kelle käsikiri oli konkus. Ja mu poeg suri siin korteris. Oli ta kohale jõudnud? Ehk oligi. Talle meeldis siin kohe, kui sisse kolis. Ütles: „Jummala romantiline …“ 

Olen ma nende koha ära võtnud? Lisaks veel Tarmolt saadud külmakapi ja raudukse. Taevas hoia, kui ringi vaatan, siis on enamik asju kelleltki saadud. Laud, millel kirjutan, Brand Sellersist, kus töötasin kopiraiterina. Diivan – jumal, ei mäleta. Voodi on Krista isa, kunstnik Ado Lille oma – kes on samuti surnud. Magan surnud mehe voodis ja söön surnud mehe laualt. Ei, Tedre Tarmo on õnneks täitsa elus. Aga mina ise? 

Kui tõsisemalt: kas ei olnud mu koht mitte naise jalge vahel ja tsiklisadulas? Oli. Ja olen mõlemad kaotanud. Kloogarannas ja Kerese tänaval? Oli. Või siiski pigem loetud ja kirjutatud lehekülgedel? Oli. Või otsin alles oma kohta? Jah, ka see on tõsi. Inimest, kellega koos olla.  

Aga kuna inimene ise ei tunne end ega näe, tuleb toetuda teiste arvamusele selle kohta, kuhu kuulun. Kuhu mind on saadetud? Eks heasse, sooja kohta. Perse. Järelikult peab perse olema minu koht. Ilus, suur ja lai nagu kodumaa, linnupesa sarnane. Haisev, seda küll, tõsi, aga oma.  

Jutt kiskus kohatuks.  

Üks oma koht oli veel. Naabermajas. Kohvik Kohalik. Mis muutus oma kohaks, kuna käisime seal Lauraga. Aga pole mul enam Kohalikku kohvikut ja Laurtsikutki kohtan harva. Pole häda. Tekivad uued kohad. Naabermajas on Koidu 82 resto, täitsa hea koht. Täna lähen aga Remsuga Kukusse, mis on uues kohas – ja täitsa heas kohas. Tuleb kohaneda. Vaevalt et seal mõnd uut Laurat kohtan, sest see on paraku võimatu. Mõni koht on siiski asendamatu ja jääb sinna, kus ta on. Kodukoht, kodumaa, kodu ja süda.  

Kunagi oli koht laste juures ja kõrval. Nüüd heal juhul kirjutuslaua taga.