„Kutse vaibale“, lavastaja Kadri Noormets, dramaturgiline tugi Diego Agulló, tehnilised toed Henry Kasch ja Tanel Russ. Mängivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok. Esietendus 29. IX Kanuti gildi keldrisaalis.
Kanuti gildi saali uksel näen silti, et etendus toimub hoopis teisel pool maja. Õnneks on aega. Astun esikusse ja tunnen, nagu oleksin jõudnud õhtusesse joogatundi või teetseremooniale (või sektikohtumisele). Etendusjärgses vestlusringis (mida juhtis Aare Pilv, kes dramaturgina on teinud kaasa nii „Ümarlauas“ kui ka „Mobiilsetes definitsioonides“) rääkis Kadri Noormets, et lavastuse algtõukeks olnud kevadise residentuuri raames tuli tal selles ruumis veeta palju aega, mistõttu sooviski ta luua hubasust: süütas lambid, laotas maha vaibad.
Hubasust on ka tunda: tume lagi, paar redelit seina vastu naaldumas, taamal mõned tugitoolid, kuhu julgemad istet võtavad. Mina valin koha seinaorvas riiuli kõrval ja proovin ennast selle valiku pärast mitte psühhoanalüüsida. Etenduse alguseni on veel kümme minutit ning oranžide lambivarjude sooja valguse, kühmlike kiviseinte ja kirjude Pärsia vaipade embuses on raske endale kiiruinakut keelata. Ilmselt oleks olnud seegi teretulnud. Imestan, et ma pole sellesse ruumi varem jõudnud – võrratult intiimne teatriruum, kohtumispaik.
Nagu öeldud, on Noormets selles ruumis kodus juba kevadest saati: „Kutse vaibale“ on aprillikuise ettenäitamise „Handshake“ mõtteline ja visuaalne jätk. Doktorantuuris (ja loomingus) keskendub Noormets teemale „Kooskomponeeritud elulähedane teater ehk mil moel teha võimalikuks etendajate ja publiku võrdväärne kohtumine etenduse sees“.
„Kutse vaibale“ algabki aktiivsele kogejale oma olemasolu teadvustamisega: publikule antakse ülesanne võtta aega, et jõuda päriselt kohale. Kes kohale on jõudnud, annab sellest märku paari koputusega: mõned teevad seda kohe, mõnel läheb tublisti kauem. Noormetsa mentor, kellelt ta kohalolekut õppis, olevat sõnanud, et kuniks küsid endalt, kas oled juba pärale jõudnud, ei ole see veel juhtunud – see peaks olema tajutav.
Füüsilise läheduse tõttu kõigi saalisolijatega tunnen end haavatavamana, kui näiteks black box’is toolil istudes, ent etendajaga ma ennast võrdsena tunda ei suuda. Hierarhiaga paika pandud publikuroll on raske kaduma. Olen ju siiski etendaja meelevallas, kuulan vaikselt tema lugusid müütidest ja sabaga sündmustest – mõtlen, ent ei räägi kaasa. Sestap tahtnuks, et dramaturgia osa oleks lavastuses suurem. Iga loo lõpus toimus ruumis väike nihe: Ivo Reinok liigutas vaikides redeleid kolmnurkadeks ja publik nihkus vastavalt sellele, kelle istumise alt vaip kokku rulliti.
Reinok täidab selles lavastuses samasugust rolli nagu Diego Agulló, kes tegi kaasa ettenäitamises „Handshake“: ta aitas mõtestada rituaale ja traditsioone ning luua vaipade liigutamisega erisuguseid aegruume. Just peatse mujale liikumise tõttu sain üha teadlikumaks endast ja teistest ruumis viibijatest, selmet vajuda väljavalitud õdusasse nurka ja kuulata Noormetsa jutte tugitoolis olevast mehest või vanaemaga reisile läinud perekonnast. Kui oled külas kellelgi, kelle loodud ruum (ja isik) on nii soe ja sisendab turvatunnet, tahad sinna ju jääda kauemaks kui napp tunnike.
Tuli siiski lahkuda. Selleks pidi läbi tegema väikese rituaalse teambuilding’u. Kõik vaibad peale ühe olid kokku rullitud ning kogu publik pidi selle peale ronima (sisse pääses vaid ühest kohast – mängulise illusiooniga läks mu rõõmuks enamik kaasa), lausuma kellegi valitud võlusõnad ja akna kaudu vaibal välja lendama. Seegi on ettenäitamisest „Handshake“ kaasa tulnud võte.
Diego Agulló on mõtisklenud pärast residentuuri nii: „Jah, vaibad võivad lennata. Aga ainult siis, kui me kõik nõustume seda uskuma ja häälestame oma meeled ühele ühisele kavatsusele.“1 Vaibaga me paraku päriselt õue ei jõudnud, ent kollektiivne tahe oli vististi päris tugev, sest välisuks oli lukku läinud ning pidime kõik akna kaudu välja ronima. Noormets ütles, et tegu oli tõesti juhuse, mitte kavatsetud efektiga, ent õigemat lõppu on selle lavastuse tarvis raske välja mõelda.
Heneliis Nottoniga vesteldes leiab Noormets, et ta ei tegele osavõtuteatriga, ent soovib, et igaüks publiku hulgas oleks oma individuaalsusega kohal – eesmärk on vaataja „terav sisekõrv ja iseseisvus“.2 See loob aga hallala: kui anda publikule võim, võidakse seda kiiresti kuritarvitada ja võtta iseenesestmõistetavana. Etendusel, kus viibisin, oli üks inimene nähtavasti võimalusest kaasa rääkida väga võlutud. Ma ei tea, kuidas Noormets sellesse ise suhtus, kuid paistis, et tal polnud selle vastu midagi. Eks tõenda see, et publik soovibki mõnikord teatris rohkem agentsust, ning publiku kaasatulek on Noormetsa töödes väga oodatud.
Seda enam pani mind imestama mu enese ebamugavus, kui keegi peale etendajate päriselt ja korduvalt sõna võttis: küsisin endalt, kust jookseb piir mängu ja selle lõhkumise vahel. Tunnen praegu, et publik peab teenima siiski etenduse olemust, mitte seda üle võtma. Seeläbi väljendub austus selle vastu, mida on tuldud kogema – ruumis valitseb vastastikune uudishimu, mitte võimusuhe. Võib-olla näitab see aga just, et peaksin säärastel etendustel rohkem käima.
Madli Pesti on Noormetsa lavastuste kohta öelnud, et need meenutavad ämblikuvõrku, kus kõik on omavahel seotud: „Sellise süsteemsusega ja sellisel viisil ei mõtesta Eestis etendajate, publiku ja vaatamise dünaamilist kolmnurka ükski teine teatritegija.“3 „Kutse vaibale“ on haaranud endaga kaasa kilde „Ümarlauast“, „Mobiilsetest definitsioonidest“ ning iseäranis palju muidugi ettenäitamisest „Handshake“. Noormetsa looming on süsteemne ja iseteadlik – loodan, et temagi jõuab iga korraga üha rohkem kohale.
1 Vt https://saal.ee/magazine/faktide-le-elamine-684/
2 Vt https://saal.ee/resident/keldrisaali-residentuur-2926/
3 Madli Pesti, Viisik veniva etenduskunstide mõiste vallast. – Sirp 17. V 2019.