Legend räägib, et pärast esimesi Tallinna vanalinnapäevi 1982. aastal seadnud üks seltskond sammud Raekoja platsilt kodu poole ning põiganud läbi keskaegsest elumajast Kuninga tänav 6, mida poola restauraatorid parasjagu korda tegid. Hilisemate kommunaalkorterite vaheseinte alt tuli välja algupärane ehe ilu. „See oleks suurepärane maja lastele loominguks,“ leidis seltskond – ja nii sai Laste Loomingu Maja, praegune Kullo Lastegalerii. Sellesse seltskonda olevat kuulunud Märt Bormeister, Toomas Lepiksaar ja Aino Johanson tütre Annega.

Oluliseks liiniks Eesti kultuurielus oli tollal vastuse otsimine kultuuri autentsuse küsimusele, mida tänapäeval käsitletakse identiteedi küsimusena. Mõlemat mõistet hõlmab eesti keeles sõna „eripära“, kuigi, autentsus on ette antud ja selle saab tuvastada empiirilise uurimise teel, identiteet on aga paljuski otsustuse tulemus. Üheparteisüsteemis huvitusid ühed autentsest kultuurist, teised surusid aga peale ametlikku identiteeti, kuulutades kogu kunsti parteiliseks. Laiema filosoofilise raamistuse annab sellele dialoogile hegeliaanide ja kantiaanide diskussioon. Kuna esimesed olid võimul, siis oli neil võimalik endale lubada hegelianismi vulgariseeritud versiooni, kus käsitletakse dialektikat kui maagiat. Vastandite võitluse ja ühtsuse dialektikaga õigustab selline suund topeltmõtlemist, kui inimene usub näiteks, et „sõda on rahu“, nagu on kirjeldanud George Orwell, sellest ei erine aga kuigivõrd lause „jogurt on armastus“. Poliitiline ja kommertslik ajupesu toimivad ühtemoodi. Kantiaanid, kes ei saanud vähemusena end võimuga kehtestada, pidid leidma tuge tegelikkusest ja loogikast, nendega ühinesid tavaliselt teadlased ja praktikud.

Kanti õpetuses on oluline inim­mõtlemise kategoriseerimine kolmeks omavahel sõltumatuks valdkonnaks: puhas mõistus kui teaduslik ja loogiline mõtlemine, praktiline mõistus kui moraali ja religiooni valdkond ning kolmas on otsustusvõime kui esteetiline mõtlemine. Sellest järeldub, et nii, nagu on olemas puhas teadus ja puhas moraal, nii on olemas ka puhas kunst, täpsemalt puhas esteetiline mõtlemine, mida ei saa hinnata ei teadusliku ega kõlbelise õige-vale mõõdupuuga.

Arusaamine esteetikast kui omaette maailmast oli esindatud ka Eesti kunstipedagoogikas. Üks näide on Kaljo Põllu tegevus Tartu ülikooli kunstikabinetis ja sealt välja kasvanud etnograafiliste õppe­ekspeditsioonide õppe- ja teadusprogramm kunstiinstituudis. Tallinnas oli esteetilise kasvatuse mõtte­kojaks õpetajate täiendusinstituut, mille Värska suvelaagrites said sõpradeks kunstiinstituudi maaliõppejõud Märt Bormeister, Tallinna II keskkooli ehk reaalkooli esteetilise kasvatuse õpetaja Voldemar Vahar ja Pärnu kunstiõpetaja Leili Voll. Märt Bormeistri tütar Marju, kes käis siis Voldemar Vahari tundides, mäletab 1963. aastast, kuidas ta sel seltskonnal külas käis ja jutuajamisi teemal, et esteetiline kasvatus vajab Eestis oma keskust. Edaspidi tulid selle ideega kaasa ka klaasikunstnik Toomas Lepiksaar, kes oli haridusministeeriumi kunstikasvatuse ainekomisjoni esimees ja õpetajate täiendusinstituudi metoodik, ning Kopli kooli kunstiõpetaja Leo Tõnisson. Ministeeriumi teenistujana oli Toomas Lepiksaarel võimalus suhelda maailma kunstiõpetuse keskustega. Ta ei olnud küll parteilane, kuid haridusminister Ferdinand Eisen oli ta sõber. Muu hulgas käisid nad koos Jaapanis värvusõpetusega tutvumas. Värvusõpetust käis Jaapanis uurimas ka Märt Bormeister. Viimasel oli tavaks öelda: „Kallimaks kui kullakoormaid, ülemaks kui hõbevara tuleb tutvust tunnistada.“ Ka siis, kui Ferdinand Eisen oli juba pensionile läinud, andis ta ametlikuks asjaajamiseks head nõu.

Mõte, mis oli nõndaviisi paarkümmend aastat laagerdanud sõpruskonnas, kuhu kuulusid puhtast kunstist huvitatud kunstnikud ja kunstipedagoogid, sai teoks 14. oktoobril 1983, kui hoone Kuninga tänaval avati. Nüüd tähistatakse selle neljakümnendat aastapäeva. Avamistseremoonia fotol hoiab Triinu Jürves, nüüd tuntud kui Noolegrupi kunstnik ja Pelgulinna gümnaasiumi kunstiõpetaja, toona alles koolilaps, kandikul lindi lahtilõikamise kääre.

Kohane on märkida, et selle maja restaureerimistöödes on nähtud Rootsi restauraatorite autentsuse paradigma tulekut Eestisse, kuid arhitekt Illar Kannelmäe ja restauraator Boris Duboviku omaaegne uuendus restaureerimises ehk senisest tähelepanelikum suhtumine ajaloolisse autentsusse oli siiski siinset päritolu. Autentsusest rääkis juba 1970ndatel Tartu Jaani kiriku uurija Olev Prints, kelle kunstiajalootunde ma Tartu lastekunstikoolis olen kuulanud.

Maja esimene juhataja oli Aino Johanson, tema ja ta abikaasa Aksel Johanson olid mõlemad lõpetanud kunstiinstituudi maalikunstnikena. Pioneeride palee tollane kunstiõpetaja Aksel Johanson tõi igal aastal oma õpilaste töid Laste Loomingu Maja näitustele. Kuna ta oli teeninud Saksa sõjaväes, pidi ta hoiduma kunstielus tagaplaanile, kuid kunstiõpetaja amet talle sobis. Ta tutvustas lastele kunstiprobleeme hinna­alandust tegemata, nagu kunstnik kunstnikule, ainult lihtsamas keeles. Ta mitte ainult ei õpetanud nagu kunstnik, vaid lõi kirgliku kala- ja suitsumehena, mustade küünealustega, rääkimata värnitsa ja tärpentini hõngust oma kohalolekuga kunstiatmosfääri. Kui kunsti õpetab kunstnik, kes seab õppeülesandeid nii, nagu püstitab iseendale loomingulisi ülesandeid, siis seda peab tema õpilane Triinu Jürves kõige tulemuslikumaks kunstihariduseks.

Triinu Jürvese hinnangul on Kullo Lastegalerii koht, kus käivad need, kellele „miinimumist ei piisa“, kellel on vajadus loomingulise lisaväljundi järele. ERKI kammerkoor käis seal harjutamas, teised leidsid Aino Johansonis murede ärakuulaja, aga said seal ka öömaja. Tuntud on poisteklubi, kus Aino Johanson rakendas aktiivsemad koolipoisid tööle maja korrashoiu heaks ja vanalinna giididena. Sealset näitusepinda said kasutada ka professionaalsed kunstnikud. Neljakümnendale aastapäevale pühendatud näitus, kokku üheksasaja neljakümne teine, avatakse oktoobri lõpus.

Laste Loomingu Maja esimesel kümnendil töötas seal vanemmetoodikuna kunstnik Ahti Indov. Kui ta käis koos Toomas Lepiksaarega Moskvas kunstiõpetuse seminaridel, torkasid vahel silma ettekannete tegijad, kes kuulutasid, et sinnamaani on tehtud kunstiõpetuses kõike valesti, ja nõudsid uut metoodikat – kuni järgmised reformaatorid nende seisukohad ümber lükkasid. Pedagoogilise metoodika mööduvatesse moodidesse suhtub rahulikult ka Kullo Lastegalerii praegune juhataja Anneli Aguraiuja: küll kooliõpetuse praktika sõelub välja, mis on väärtuslik ja jääv.

Ahti Indovi kaasaegsed on rääkinud, kuidas ta tegi värvilistest ruudukestest oivalisi värvusõpetuse õppevahendeid. „Ma ei saa hästi aru, mis värvilised ruudukesed,“ kostab selle peale Ahti Indov. „Me näitasime lastele, kuidas teha pabermosaiiki.“ Seega ei käsitle ta kunsti­õpetust ja kunsti kui kahte erinevat asja, vaid mõlemad on üks kunsti­tegemine. Iseloomulik on lõik Ahti Indovi raamatus „Sirklikonstruktsioonid“, kus mahukat pildimaterjali saadavad lühikesed kommentaarid: „Oma õpetaja­töös võin kinnitada, et on õpilasi, kes on sattunud tööprotsessis lausa hasarti ja ei taha kuidagi tööd lõpetada, kui aeg saab otsa ja tund lõpeb. Siin­kohal väike hoiatus. Pikaajaline must-valge graafika tegemine väsitab silma, eriti opkunst, sellepärast on väikesed vaheajad silmadele puhkuseks vajalikud.“ Kunsti­õpilane ei saa õiget kunstiõpetust siis, kui teda tööle sundida, vaid siis, kui kunstiõpetaja on sunnitud tema hoogu pidurdama.