Urve Sunny Dzidzaria on tuntud eelkõige monumentaalkunstnikuna, kes pärast Kunstiakadeemia lõpetamist 1976 on pühendunud suureformaadilistele monumentaaalteostele arhitektuuris. Tema freskomaalide ja vitraažide temaatika on läbi nelja aastakümne hõlmanud suuri universaalseid lahendusi nagu inimese eluring ja saatus, aga ka looduse tsüklilisus ja religiooni interpreteeringud.

Tähtpäevanäituseks Vabaduse galeriis on kunstnik koondanud oma vabaloomingust valitud 12 maali peamiselt aastatest 2007-2009, ent varaseim, “Ema portree” on loodud aastal 1968. Urve Dzidzaria on aastaid huvitunud ajaloolistest maalitehnikatest ent ka Madalmaade renessanssmaalijate vaimsusest. Tema portreed eesti kultuuriloolistest isikutest, nagu Kristjan-Jaak Peterson (2000), Mart Saar (1996), Betty Alver (2008) või ka lähedaste portreed ja autoportree “Pärlkõrvarõngaga NATO vihmavarju all” (2006) tsiteerivad euroopalikku renessanssklassikat. Mitmekordse laseeriva tehnikaga saavutatud kaunid läbikumavad näod meenutavad sajanditetaguseid šedöövreid ja portreede taga aimuvad kaugesse õhkperspektiivi hajuvad fantaasiamaastikud. Ent portreteeritavaid on käsitletud kunstniku isiklikust vaatepunktist poetiseerituina. Nad on asetatud ajateljele, mis ühendab habrast rahvuslikku kultuurilugu euroopaliku vanema traditsiooniga. Nad on kunstnikule lähedased ja piisavalt olulised, et võtta nad kaasa teetähisena mõeldud näitusele. Nad on Teekaaslased.