Riigikatla rammusa supi sektorist tuleb peaaegu iga nädal kulbiga häid uudiseid. Septembri keskel anti teada, et Eesti ja Läti „allkirjastasid lepingu keskmaa õhutõrjesüsteemide IRIS-T SLM soetamiseks Saksa kaitsetööstusettevõttelt Diehl Defence. [—] Ligikaudu 400 miljoni suuruse hanke puhul on tegemist seni suurima kaitsevaldkonna lepinguga Eesti ajaloos.“ 4. oktoober tõi „lepingu militaarsõidukite soetamiseks Eesti ja Läti jõustruktuuridele järgmise seitsme aasta jooksul. Raamlepingu kogumaksumus on 693 miljonit eurot.“ 16. oktoobril sai sõjahirmus rahvas uue annuse valuvaigistit teatena, et „Eesti ostab 2. jalaväebrigaadi soomustamiseks Türgist 200 miljoni euro eest suure koguse ratassoomukeid“.

Selles kõiges on hoogu ja väge. Peremees tegutseb vastavalt valijailt saadud mandaadile, kõik ju tahtsid võimsates relvades väljenduvat julgeolekut, mille tagamiseks ei ole ükski hind liiga suur. Pealegi, nagu kaitseministeeriumis armastatakse seletada, jõudis Eesti turule esimesena ning saab seetõttu kaupa ülisoodsalt, hiljem ostes oleks kogu kraam palju kallim. Võimalik, et kõik põhjendused on õiged ja rahvana ellujäämiseks ainus tee ongi ehitada idapiirile nii kõrge heidutusmüür, et hommikupäike sellest enam kunagi üle paistma ei hakka ning Eesti kindluseõuel püsib aasta ringi videvikuhämarus. Pöörased kaitseinvesteeringud on tulnud, et jääda, aga sõnumitoojad laotavad oma üheksakohalisi uudiseid rahva ette kuidagi ülearu kergemeelse optimismi ja enesestmõistetavusega, justkui tajumata, et need tekitavad (hõlpsasti asjatundmatuks tembeldatavaid) tundmusi, ärgitavad võrdlema ja seoseid otsima.

Sama paja lahja leeme sektori sõnumites jääb lusika peale ainult miinuseid, mis eeltooduga kuidagi kokku ei kõlksu. Seal ei teki lepinguid, allkirju ega turvatunnet. Läinud nädalal teatas kultuuriministeerium, et kuigi Tallinna Vabaduse väljakul varisemisohus kunstihoone remont on „jätkuvalt väga suure prioriteetsusega“, paikab ministeerium sinna juba suunatud 3,3 miljoni euroga hoopis rahvusraamatukogu remondiraha puudujääki ja „näeb kõvasti vaeva selle nimel, et leida lahendus“. See tähendab lootust, et uuel aastal õnnestub kuskilt – aga seda väljastpoolt parlamendi käes oleva riigieelarve eelnõu mahtu – välja võluda investeeringuraha nii kunstihoone kui ka rahvusraamatukogu tarvis. Kas ikka õnnestub?

Kahtlus ei levi ainult Tallinna kesklinnas. Isegi nii kaugel, nagu info­sulus ja vähese kodanikuaktiivsusega Narva, asutasid linlased ühingu Kruvi ehk Kreenholmi kultuurikvartali uue visiooni inkubaatori. Kultuurikvartali toetusrühmal on kahtlus, et riik on paari aasta eest sõlmitud hea tahte lepingust taganemas ning hoolimata pääsemisest riiklikult tähtsate ja seega kultuur­kapitali abil rahastatavate kultuuri­ehitiste nimekirja võib projekti teostamine olla kaugemal kui Uurali mägede taga. Ühesõnaga, ühes nurgas pikaajaline turvatunne, teises vaevu nähtav habras lootusekiir allpool horisonti. Mis sest, et ühe investeeringu eest saadu eluiga on paar-kolmkümmend aastat, teisel võib-olla sajandeid.

Erinevus nii raha hulgas kui ka tehtud otsuste kehtivuses peegeldab seaduse järgi võrdse võimuga ministeeriumide tegelikku jõuvahekorda. Relvakandjatele katust andvaid valitsusasutusi kutsutakse ka jõuministeeriumideks, järelikult kehastavad ülejäänud jõuetust, mille ülalhoidmiseks ei ole raha vajagi, sest jõuetus lööb kõige paremini õitsele just pidevas rahapuuduses. Ka ülipopulaarses kasvuhoonemajanduses on tugev koolkond, kes usub, et kõige magusamad tomatid valmivad kõige kiiremini, kui taimi suve jooksul üldse mitte kasta. Ühtlasi, nagu usutakse Iisraelis, teeb veepuudus lõpuks taltsaks ka kõige kurjema terroristi. Kraan on rahandusministri ja tema tasakaaluusksete valitsusliitlaste range valve all ning juba halvaks traditsiooniks kujunenud korra järgi ei pääse seda keerama ka parim kultuuriminister.

Ehk siiski pääseks, kui tema käsutuses oleks praegusest märksa tõhusam aparaat ametnike näol, kes tahaksid ja suudaksid kivist vett välja pigistada, ei oleks end jõuetuks ohvriks mõelnud ega peaks parimaks ellujäämistaktikaks tegevusest hoidumist. Kultuuriministeerium on oma valitsemisala asutuste suhtes täpselt samavõrra asutaja ja omanik nagu teised ministeeriumid riigiettevõtete suhtes, aga ootuste sõnastamine ja nende täitumise rahaga tagamine liigub teosammul.

Üks pärlnäide kõigi sisu- ja keeletoimetajate rõõmuks. Kehtiva korra järgi saadab kultuuriministeerium igal kevadel rahandusministeeriumile „asutajaõiguste teostamise ja sihtasutuste eesmärkide täitmise aruande“. 2021. aasta kevadel oli sellest lugeda: „2020. aastal valminud kultuuriministeeriumi juhtimissüsteemi analüüsi raames töötati muuhulgas välja asutaja ootuste põhimõtete kontseptsioon, mis tõi välja vajaduse fikseerida asutaja ootuste kehtestamise protsess ja ootuste täitmise perioodilise hindamise ja uuendamise protsess, sh aruandlus eelneva perioodi kohta ehk sisendi andmine asutajaõiguste teostamise aruandesse.“ Kaks aastat hiljem on tänavusse aruandesse kellegi lahke käsi kopeerinud täpselt sama kuldse mõtte, vürtsiks on lisatud, et „läbi asutaja ootuste kehtestamise loodab kultuuriministeerium järgnevatel aastatel parendada sihtasutustele eesmärkide seadmise ja nende täitmise hindamise protsessi, sh nende kajastamist käesolevas ülevaates“. Bürokraatia­kotkaste kõrge lend.

Lootus jääb ja mõni üksik sihtasutus on asutaja ootused kättegi saanud, kuid kui „protsesside fikseerimise protsess“ jätkub senises tempos, saab Eesti enne kliimaneutraalseks kui asutaja (riigi) ootused viimaste sihtasutusteni jõuavad. Seni peavad sihtasutused endale eesmärgid ise välja mõtlema, mis ei ole keeruline. Näiteks teater võib otsustada, et teeb näitemängu, ja muuseum, et kogub, säilitab ja näitab väärtuslikku kultuurivara. Kultuurilehe kinnismõtteks on aga kultuuriperioodika kirjastamine. Kuid kõik nad kobavad pimeduses ja on ehk sootuks eksiteel, sest asutaja välja ütlemata ootus võib olla hoopis, et asutustes parendataks protsesse, tõhustataks tootmist, vähendataks kulusid ega tülitataks niigi ajaloo keerulisimal ajal tegutsevat valitsust oma majajuttude ning puhtasse tuppa pääsemise soovidega. Kunstitegu on selle kõrval üsna tühise tähtsusega.

Katkise kaaluga õiget tasakaalu välja ei mõõda ja valitsuses on see ammu katki. Seetõttu ei saa kaal ministritele näidata, kui palju julgeolekut sama summa kulutamisel ühel või teisel kausil tekib. Üks Türgi päritolu ratassoomuk võib maksta umbes kaks miljonit eurot. Mis juhtuks, kui Eesti saaks 60 soomuki asemel 57 ja kolme rahaga restaureeritaks Tallinna Kunstihoone, millesse mahub julgeolekut suurusjärgu võrra rohkem kui neisse toruga raudkastidesse? Kas tekiks võimelünk ja kaoks riigikaitse laiapindsus? Kas sõjasõit jääks sõitmata, kui Eesti kaitseväel oleks mõni Volvo või Scania reka vähem, aga see-eest kogu sajandite raamatuvara moodsates hoidlates turvaliselt tallel?

Olümposel juhtus kunagi nii, et Hera viskas oma poja Hephaistose mäe otsast alla ja sandistas, sest too oli nii kole. Kultuur on kole, sest ta nõuab raha. Ometigi sai lonkurist sepp mäe otsa tagasi – just tema valmistaski tapahimulistele kolleegidele tarvilikke relvi. Kas kultuur ei olegi relv? Ei ole lihtsat moodust selle eeskuju ja teadmise vabariigi valitsusse viimiseks, kuid proovima siiski peab. Pole teist teed kui surve alt üles. Pumbata nii kaua, kuni õhku tõuseb.