Joosep Susi toob Loomingus mulluste luuleraamatute ülevaates ühe tänapäeva eesti luule peamise tunnusena välja luulekogu kui terviku domineerimise üksikteksti üle.1 Piret Põldveri luulegi pole siinkohal erand. Juba tema debüütkogu „Alati nii järsku“ (2020) kohta kirjutas Aare Pilv: „Mõned raamatud kõnelevad eelkõige tervikuna, s.t kui neid lugeda pigem mõtte- ja tundepäevikuna.“2 Samasugune „avameelne enesepoetiseerimine“3 on iseloomulik ka Põldveri teisele kogule „Suunurgad“, mida autor on kirjeldanud kohati lausa „ebamugavalt isiklikuna“4.
„Suunurgad“ on, nagu teose tutvustuseski5 sedastatakse, eeskätt raamat depressioonist. Masendusele lisanduvad ja seda võimendavad argirutiin ja -stress ning üksildustunne. Tulemuseks on klassikaliselt sünge poeetiline ilm, märksõnadena hakkavad korduma „jahedus“, „niiskus“, „lagunemine“, „hämarus“, „õhtu“, „öö“, „pimedus“, „valu“ ja „vaikus“, aga ka „voolamine“, „kleepumine“, „keha“, „peegel“, „kell“ ja „aeg“. „Õhtul õhk seisab, / pimeduses kolistab aeg paineid mööda kolpa, / selgroogu pidi alla / ja kisub rinnust kitsaks. / Aeg haarab su sülle, / kleepub kehale nagu ämbliku kootud võrk, / mida kisud näolt vinduvas tihnikus. / Aeg ja pimedus hoiavad tuimas haardes, / lohistavad läbi vanade tubade, / võtavad välja valu, / ja seal sa siis lebad, / ajas ja hämaruses, / üksi“ (lk 62). Mitu linnukest kirja saite?
Huvitava vastandusena luulekogu läbivale tugevale kehalisusele kirjeldab lüüriline mina end ühtlasi ka kui „mõtlemise masinat“, mida on võimatu välja lülitada (lk 25). Nagu eelmises lõigus tsiteeritud luuletusest ilmneb, ei toimi keha ja vaim Põldveril siiski eraldi, vastupidi: „Suunurkades“ näidatakse selgesti, kuidas häireseisundis (hingeline ja/või füüsiline valu vms ebamugavustunne) tuleb nende paratamatu ühtepõimitus ja vastastikune mõju veel teravamalt esile kui tavaliselt. Nõnda kuluvadki nii lüürilise mina mentaalne kui ka füüsiline energia suuresti enese kooshoidmisele, kuidagimoodi jalulpüsimisele. Ta pihib: „Argisus mühab laineid üle pea / ja kui ma hõljun seal, / ei pinnal / ega ka päris põhjas, / [—] ja enam nagu ei oskagi muud tahta, / kui et nüüd päriselt ära ei upuks“ (lk 40).
Üks luulekogu iseloomulikke jooni on kõikumine tuimuse ja terava valu, meeleheite ja resignatsiooni vahel. „Kui millestki pole kinni hoida, / siis pole millestki kinni hoida,“ nenditakse kohe teose avaluuletuses (lk 9), mis on ühtlasi valitud näitetekstiks raamatu tagakaanele. Mõned leheküljed hiljem küsitakse justkui olukorraga leppides: „Alluda jälle ja jälle, / mis meil üle jääb?“ (lk 12). Ometi nokib üksindus jalad öösiti veriseks (lk 27), pisarad voolavad tükkidena ja kurgus on pidevalt jäine klomp (lk 61). Hingehädad kanduvad üle kehale, kehasse, valu ei kao, vaid teiseneb. Hinges võib maad võtta ükskõiksus (lk 69), ent lämbumistunne jääb alles (lk 72). Ainus asi, millest kinni hoida, kui millestki enam kinni pole hoida, näibki olevat see eimiski, see tühjus hinges, mis on võtnud füüsilise valu kuju. Tegelikult võib kogu luulekogu vaadata just sellesama masenduse külge klammerdumise manifestatsioonina.
Siin-seal vihjatakse hingevalu sügavamatele, varjatumatele põhjustele, ent üldiselt ollakse saladuseloori kergitamisega kitsi. Mida täpselt peidab „settekaev, / kuhu kukkusid lapsena / mööda küntud põldu ukerdades“ (lk 73) ja miks on hea, et minevik viimases tekstis lüürilist mina ikkagi kätte ei saa ja koos Emajõega Peipsi järve voolab (lk 75), lugejale teada ei anta. Põldveri esikkogus jõuliselt esil olnud lapsepõlveteema on „Suunurkades“ marginaalne, põiked lüürilise mina lapsepõlve või üldisemalt kaugemasse minevikku jäävad hämaraks, paiguti peaaegu krüptiliseks. Kes teab, ehk oleks siitmaalt asi liiga isiklikuks läinud (vt lk 53). Kõrvaltvaatajana ei saa ma aga lahti tundest, et midagi olulist on puudu, midagi, mis annaks lüürilise mina pihtimustele (veel rohkem) konkreetsust ja kaalu. Või kaldun siin kirjanduslikku sadismi?
Korraks näib lüüriline mina isegi kahtlevat, kas tahabki üldse terveks saada (lk 65). Viimaks sugeneb tekstidesse siiski paranemislootus, ehkki painetest vabanemine teose lõpus mõjub pisut järsult. Põldveri fookus on depressiooni avaldumisvormidel, selle põhjustesse ja ületamisse (eriti) ei süveneta. Autor eelistab tunnete analüüsimisele nende kirjeldamist, emotsionaalse seisundi lahkamisele selle võimalikult täpset jäädvustamist.
„Suunurgad“ annab edukalt edasi stressi ja depressiooni lõksu sattunu argipäeva monotoonsuse, päevade ja ööde painajaliku kordumise, üheks lõputuks tüdimuseks, väsimuseks, vaikseks õuduseks sulamise. Selle metafooriks saavad otsatuna näivad sügis ja talv: „Talv liigub teosammul. / Külmale järgneb külm. / Venib nagu lõputu rong, / milles istun vastu tahtmist, / oskamata maha astuda. / Kusagil on keegi mind pannud siia / ja kusagil väidetakse olevat peatus“ (lk 17). Täna võib sama hästi „olla ka eile / või homme“ (lk 23). Paradoksaalsel kombel on raamatu üks suurimaid tugevusi aga ka selle peamine nõrkus. Mõtte- ja tundepäevikuna mõjub teos autentse ja ausana, ehk teraapiliseltki, luulekoguna jääb aga veidi kahvatuks. Korduvad motiivid, iseäranis klassikalised hingevalukirjeldustega seostuvad (kohati kulunudki) kujundid kipuvad raamatu lõpuks tähendustest tühjaks jooksma (nagu, muuseas, juhtub luuletuses lk 22), kaotavad teravuse ja seeläbi mõjuvõimu. Siin pole ridu, mis lööksid „jalaga näkku“ (lk 69), parimal juhul annab mõni möödudes kõrvakiilu.
Olen end viimastel aastatel üha sagedamini tabanud kahetsemast, et meie luuleväljal chapbook’ide (luulevihikute?) traditsiooni pole välja kujunenud. (Midagi sellega võrreldavat olid kunagised luulekassetid, ent needki on ammu moest läinud.) Mitmed keskpärased ja head luulekogud (ka väga tuntud autorite omad) võinuks tihendada hoopis headeks ja väga headeks chapbook’ideks. Ka „Suunurgad“ oleks säärasest lükkest võitnud.
Lõpetagem siiski positiivsel noodil. Vaimne tervis on ka eesti luules üha rohkem kõlapinda leidmas, paljuski tänu Tõnis Vilule. Juba julgetakse kirjutada leinast (Vilu ise, Martin Algus, Vootele Ruusmaa, Triin Paja jt), tõenäoliselt (ja seda nii õnneks kui ka kahjuks) toob tulevik lisa ka depressioonist ja muudest vaimsetest probleemidest kõnelevaile raamatuile. Piret Põldveri panust mitte üksnes „Suunurkade“, vaid ka tema eelmise teosega „Hoog“ ei tasu siinkohal alahinnata. Huvitava kokkusattumusena (või äkki mitte?) käib just samal ajal, kui seda arvustust kirjutan, Tallinnas Solarise keskuses Peaasi.ee ning raamatupoe Apollo ja kirjanike liidu noorte korraldatud 16–26aastastele noortele mõeldud vaimse tervise teemaline luuleõhtu.6 Jah, kirjutage ja lugege ja kuulake ja vaadake luulet!
1 Joosep Susi, Hea õuna-aasta. Ülevaade 2022. aasta luulest. – Looming 2023, nr 3, lk 381.
2 Aare Pilv, Eestikeelne luule 2020. – Looming 2021, nr 4, lk 531.
3 Samas.
4 Stuudiokülaline on kirjanik Piret Põldver. – Klassikaraadio „Delta“ 31. VIII 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1609067156/delta-31-augustil-piret-poldver-ingmar-joela-giselle-rahel-olbrei/764eb73b26343dd988e859c1a0f05eb4
5 https://www.apollo.ee/suunurgad.html
6 Peaasi.ee ootab noorte vaimse tervise teemalisi luuletusi. – Postimees 4. IX 2023. https://tervis.postimees.ee/7847622/peaasi-ee-ootab-noorte-vaimse-tervise-teemalisi-luuletusi