Ajakirjandus on erinevatele arvamustele avatud, kuid siiski „väravavalvega“ foorum. Üldjuhul päris igasugused arvamused löögile ei pääse, kuigi professionaalselt on ajakirjanikud huvitatud sellest, et arvamusruum oleks mitmekesine ja peegeldaks ka ühiskonnas olevaid seisukohti ning jõujooni.

Uudiste puhul on valikute tegemine üsna lihtne. Uudisväärtuse kriteeriumid aitavad ajakirjanikul seada sündmused tähtsuse järjekorda. Kajastatakse sündmusi, mis lähevad korda suurele inimhulgale, selliseid, mis on erakordsed ja ootamatud ning võivad mõjutada meie tulevikku. Sellised põhimõtted on juhtinud uudistetoimetaja tööd küllalt kaua, nagu näitas eelmise sajandi keskpaigas tehtud David M. White’i „väravavalve“-uuring. Sündmustega seotud isikutel on võimalik enam-vähem võrdse tõenäosusega saada sõna ja pääseda pildile – reporter juhindub n-ö minimaalselt kahe allika reeglist. Küll aga puudutab see rohkem otsustusprotsesside, võimu ja poliitikaga seotud sündmusi, sest uudisteajakirjandus pöörab just neile kõige suuremat tähelepanu.

Arvamusruumi arutelusid kujundades ei tegutse toimetajad samal põhimõttel kui uudiseid vahendades. Arvamustoimetajad jälgivad hoolsalt, et kajastuse saaksid erinevad arvamused. Aga ka arvamustoimetajate valikute tegemises on omajagu kallutatust. Eelistatakse neid arvamuslugusid, mille autorid on ühiskonnas mõjukamad ja nähtavamad; autoreid, kelle lood saavad eelduslikult rohkem tähelepanu, nt provotseerivad rohkem. Aga vähem oluline pole ka hea väljendusoskus – et lugu oleks ladusalt loetav või mõttekäik hõlpsasti jälgitav. Need põhimõtted tingivad, et koolitatud arvajal on lihtsam sõna saada. Aga need ei välista ükskõik kelle ligipääsu arvamusruumile, sest tekste saab loetavamaks toimetada.

Hulk arvamusi jäetakse aga avaldamata põhjusel, et need ei vasta arvamusloole seatud nõuetele, olles liiga segased, halvasti argumenteeritud, ilmselgelt arvajat reklaamivad või lahmivad ja ebaolulised. Välja kipuvad jääma ka n-ö sariarvajate tekstid. Nimetan selliselt autoreid, kes pommitavad toimetusi ühe ja sama seisukohaga ning seda sõltumata teemast. Selline autor võib kirjutad loo ajendatuna mõnest päevakajalisest sündmusest, aga jõuab tekstis paari lause järel oma lõputult leierdatava ja ammu teada seisukoha juurde. Olen kohanud tekste, kus autor manitseb, et enne arvama hakkamist tuleks olukorda analüüsida ja võtta probleem tükkideks lahti. Probleem on aga selles, et selline arvaja ise ei tee analüüsi, mida teistelt nõuab ega lisa seega uut ja huvitavat sündmuse tõlgendusse. Samuti võib sariarvaja taandada kõik teemad ühele tema jaoks kõige tähtsamale, nt rõhutada, kuidas kõik saab alguse haridusest ja siis tullagi teema juurde, millised on meie haridussüsteemi kitsaskohad. Sellise arvaja seisukoht on alati teemast sõltumatult sama ja lood äravahetamiseni sarnased. Toimetused aga kipuvad sedalaadi tekste arvamusvoost pikapeale välja jätma, sest need ei sisalda uut ega paku ka teemakohaseid lahenduskäike. Kui siis selliseid tekste ei avaldata, on arvajad varmad süüdistama ajakirjandust tsensuuris ja kallutatuses.

Arvamustoimetused võivad võtta ka arutelu suunaja rolli – eriti siis, kui erilise tähtsusega sündmuste puhul kalduvad arvamused ühte leeri. Või siis, kui teema on väga keeruline ja ekspert aitab näidata selle mitmesuguseid tahke. Sel juhul pöördub arvamustoimetaja isiklikult eksperdi või spetsialisti poole ning palub kommentaari. Seda teevad kõik toimetused. Aga seda tuleb ette harvem, sest arvamusruumi saab ära täita aktiivse sekkumiseta.

Arvamustoimetajal on mugav tugineda arvamustoimetuse kirjakastile, mis on nagunii ummistunud arvajate tekstidest, kes tahavad arutelus sõna sekka öelda. Näiteks poliitikud trügivad igasse vähegi võimalikku kanalisse, esinedes ekspertidena nii teedehoiu, metsanduse kui ka lauluringide küsimuses. Sageli on selliste tekstide taga tasu eest kirjutav variautor, kes kujundab arvaja poliitilise platvormiga kooskõlalise seisukoha. Selliste tekstidega võidakse üle külvata maakonnalehed, millest nii mõnigi ka selliseid tekste avaldab, aga ilmselt on kõik väljaanded vähemalt kordki kaalutlenud, kas avaldada või mitte.

Aktiivset sekkumist mitte­harrastavad toimetused loodavad ilmselt arvamus­platsi isekorrastumise võimesse, aga pikapeale näevad hoopis, kuidas nende arvamuslaevuke läheb kreeni. Mingist hetkest alates hakkab sellise arvamusruumi maailmavaateline paljusus kahanema. Domineerima hakkavad ainult kindlat vaadet toetavad arvajad. Ja teised arvajad – nähes, et nende seisukohti ei ole märgata, ei üritagi varsti enam selles kanalis löögile pääseda.

Teisalt võib toimetus mitmekesisuse tagajana jõuda ka äärmusesse, kus vähenema hakkab arvamuste sisu kvaliteet. Näiteks kui ERRi toimetaja kutsub saatesse arvajaid mitte nende eksperditeadmiste, vaid maailmavaate alusel. Ühelt poolt on see igati mõistetav, et just rahvusringhääling seisab mitme­kesisuse eest. Kust alates aga maailmavaatest ei piisa, et sisukalt kaasa vestelda? Kas meditsiiniteemalises aruteluringis on vaja tagada, et kaasalööjad oleksid erinevate erakondlike eelistustega? Või väikeettevõtluse majanduskeskkonnast rääkides? Kust alates hakkab mitmekesisuse nõue ohustama arutelu sisu kvaliteeti? Äärmusse jõuame siis, kui rakendame maailmavaatelise mitmekesisuse nõuet valimatult kõigile valdkondadele, kuigi see puudutab eelkõige poliitika ja ühiselu korralduse valdkonda.