Norra senised kirjandusnobelistid on Bjørnstjerne Bjørnson (1903), Knut Hamsun (1920) ja Sigrid Undset, kes pälvis auhinna pea 100 aastat tagasi (1928). Ja nüüd Fosse, kes ei kirjuta isegi bokmål’is, vaid nynorsk’is! Nobeliga pärjati seega esimest korda murdekeelt nynorsk’i!

Rootsi kultuuriajakirjandus pahvatas kohe pärast auhinna väljakuulutamist: Nobel läks valele norralasele! Õige norralane oleks olnud Dag Solstad, ammune favoriit.

Norral on praegu kolm kirjandustippu, kes on olnud võimalikud Nobeli kandidaadid. On pakutud välja Dag Solstad’d, kes näib juba loorberitel puhkavat, tõsielukirjanikku Karl-Ove Knausgårdi, keda peetakse veel liiga poisikeseks, ja Jon Fosset, keda peeti veel hiljuti ka liiga poisikeseks (ta on 64aastane). Aga siis, aastatel 2019–2021, kirjutas ta kolmeköitelise „Septoloogia“ ja temast sai hetkega küps raskekaallane, ehkki kogu maailm juba mitukümmend aastat tema näidendeid mängib.

Siiski ei julgenud Norra kultuuri­avalikkus (enam) loota, et ta tänavuse Nobeli pälvib. Ootus kestis 22 aastat ja Fosse kirjastuses Samlaget ei olnud seekord isegi šampanjat külmkappi varutud.

Nobeli kirjanduspreemial ei ole pikka ega lühikest nimekirja, õhk on oletustest paks, kandidaat otsustatakse kinniste uste taga ja rõhk on õnneks kirjandusel, mitte poliitikal ega nahavärvil. Seetõttu sobis Fosse kandidatuur hästi.

Kui Solstad on poliitiline autor (omaaegne vasakradikaal, maoist, kes kutsus Norras üles relvastatud riigipöördele, et ehitada kommunismi), aga ülimalt kirjanduslik, imeväärne stilist ja nauditavalt misantroopiline, siis Fosse on ajatu ja müstiline. Ta on loonud oma universumi, kus kõik toimub fosselikult.

Fosse puhul tuleb rääkida tema stiilist. Kui elegantse-mängleva-sarkastilise Solstad’ väänduvale põimlausele norra kirjandusest võrdset ei leia, siis Fosse stiil on pikaldane, kordustega, takerduv ja ringlev, täis pause, ega leia me ka tema lausele norra kirjandusest võrdset. Fosse ei kasuta punkti, tema lause jätkub lõpmatuseni. Selles lauses on kõike: lapsepõlve, noorust, armastust ja selle kaotust, inimelu nõrkust ja kahetsust, kahetsust, sekka sähvatanud mälupilte, mis jäävad õhku, kunstnikukutsumust, usulohutust ja üksindust, ja kõik see kokku moodustab inimese mastaapse elu algusest lõpuni. Teisikud annavad aimu, milline see elu võinuks olla. Aga kõige süngemas pimeduses paistab valgus.

„Septoloogia“ esimene köide „Teine nimi“ ilmus kirjastuselt Eesti Raamat sel aastal. Romaan koosneb maalikunstnik Asle sisemonoloogist. Asle on saamatuvõitu üksiklane, kelle mõtted tegelevad valguse ja varjuga ja kes liigub ka justkui varjumaailmas, nii et alati ei tea, mis on tõeline ja mis kujutluses. Valitseb süütu, heatahtlik, hoolitsev ja tõsine meeleolu, aga selles tõsimeelsuses ja pühalikkuses võib välgatada huumorit.

Fosse loomingus kohtuvad kirjandus ja religioon. Ta on katoliiklane ja tema proosa kõlab missalikult. Seda nimetatakse liturgiliseks. Asle, kelle ootamatu mõte viib ärevusse, rahustab end roosipärga lugedes, sest selles korduses tekib rahuseisund.

Kaks stiilinäidet.

… ei, ma ei taha tema peale rohkem mõelda, mõtlen ma ja siis mõtlen ma jälle, et ma oleksin pidanud tema poolt läbi astuma, üksi nagu ta on, kehvas seisus nagu ta on, oleksin pidanud teda vaatama minema ja küsima, kas läheks ja võtaks seltsis klaasikese, jah, tema oleks võtnud klaasi õlut ja selle kõrvale pitsi kangemat ja mina tassi piimaga kohvi, sest ma ei joo enam õlut, ei joo enam õlut, veini ega kangemat, sestsaadik kui ma karsklaseks hakkasin, just nii oleksin pidanud tegema, sest kui Asle juua saaks, hakkaks tal kergem ja tema värin kaoks, ta taltuks, kui ta vaid juua saaks, raskus temas läheks vähemaks, kivi kergemaks, jah, tema kivi nihkuks ehk pisut, nii et temasse pääseks tibake valgust ja õhku, siis oleksin ma viinud ta kuhugi, kus on teisi inimesi, kus teised käivad joomas, kus teised leiavad seltsi ja hingetröösti …

See on Fosse, tema lõppematu ringlev lause, mis kordab sama motiivi, sama paigalseisu, sama hingepiina. Maalikunstnik Asle piinleb oma sõbra, maalikunstnik Asle pärast, kes on tema teine mina, teisik, varjukuju. Ajuti jääb mulje, et teist Aslet ei ole, ta on pettekujutlus ja üks mees elab kahe mehe elu. Aga selgust me selles ei saa.

… sest see, mida ma tean, jah, mida ma tahan jagada, mida ma tahan näidata, jah, see ei lase end mõistagi välja öelda, aga laseb end ehk nähtavaks teha? vähemalt natukenegi? ja nii palju kui võimalik, tahan ma seda nähtavaks teha, sest see on tõde, sest ma olen selles kindel ja sest ma tean, et see on hea, hea minule ja hea teistele, ja sellel, mille ma nähtavaks tahan teha, on seos valgusega, samuti pimedusega, on seos helendava tumedusega kogu oma eimiskisuse külluses, jah, nii võib inimene mõelda, sääraseid sõnu kasutada, ja ma näen ka midagi pildist enda sees, kui ma näen midagi, mis minusse kinni jääb ja millest ma enam kunagi ei vabane, rodude kaupa pilte, aredaid pilte, mis on jäänud mulle mällu ja mind piinavad, jah, tõsijutt …

See on Fosse, nii mõtleb Asle, nii mõtleb ja kirjutab Fosse. See on Fossele ainuomane stiil.

„Teist nime“ ei olnud kerge tõlkida. Väärtkirjandust ei peagi olema kerge tõlkida. Aga mingil hetkel kandis Fosse voog mu kaasa ja juba varsti tundsin, et olen armunud, sest kõik, kuhu tõlkides sattusin, kajas hinges vastu ja võimendus vaimustuseks. Säärast salapära ilu ja väljaütlematust olen seni kohanud vaid ühel norra autoril, Tarjei Vesaasil tema „Jäälossis“ ja „Lindudes“.