Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri „Varamiehet/Varumehed“, autor Andra Teede, dramatiseerijad Aino Kivi ja Andra Teede, tõlkija Varja Arola, lavastaja Aino Kivi, lava- ja kostüümikunstnik Karmo Mende, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Rene Topolev, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Paula Siimes ja Kersti Heinloo, salvestistes Christopher Rajaveer, Gert Raudsep ja Inga Salurand. Esietendus 6. V Soome Rahvusteatri suures saalis ja 16. IX Eesti Draamateatri suures saalis.

Kalevipoeg sai eesti keeles uue tähenduse üldnimetusena Soomes lühiajaliselt töötavate Eesti meeste (ja miks mitte ka naiste) kohta Kanal 2-s aastatel 2011–2013 jooksnud sarja „Kalevipojad“ järgi. Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöölavastuses „Varumehed“ ongi laval Kalevipojad, täpsemalt Helsingis juhuotsi tegevad Eesti mehed (sellist töövõtuviisi nimetatakse ametlikult kergettevõtluseks).

Ent videosalvestiste vahendusel on teemaderingi laiendatud Soome kolinud eestlastele ja pendelrändajatele laiemalt. Huvitav ja valus teema. Võib isegi öelda, et omaette peatükk Eesti ajaloos, sest alates Euroopa Liiduga liitumisest 2004. aastal hakkas Soomes elavate eestlaste arv jõudsalt kasvama, ulatudes 2018. aasta ametlikel andmetel 50 000ni. Kui lisada sellele ka pendelrändajad, siis on arvatud, et see arv võiks küündida isegi 100 000ni.

Dialoog kui nõrgim lüli. „Varumehed“ koosneb neljast komponendist: a) dialoogidest, b) lavaruumist ja tegevuslikest sõnatutest stseenidest, mis ruumi aktualiseerivad, c) monoloogidest videos ja elavas esituses ning d) lavakujundusele kuvatavast rändestatistikast ning näitlejate repliikidest kahes keeles. Enne kui nendel komponentidel lähemalt peatun, pean ütlema, et need neli osist ei haaku kunstiliselt üksteisega kuigi hästi: nad küll rikastavad üksteist, aga seejuures ka killustavad vaataja tähelepanu ja meeleolu.

Lavastuse kõige nõrgem komponent on dialoog, mida peavad neli varumeest (Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Heikki Pitkänen ja Antti Pääkkönen) omavahel ja teiste, episoodiliste tegelastega. See keskendub peamiselt vennasrahvaste kohta käivate stereotüüpide ja naljade tutvustamisele. Naljad on kohati humoorikad (Eesti Draamateatri publik naeris mõõdukalt), aga üldjoontes üsna kulunud, kuuludes Eesti-Soome kultuuri­suhetes algajate tasemele: soomlased on aeglased ja napisõnalised, eestlased on vargad ning Eesti meestel on veidrad nimed, nagu Rivo (ropp, rõve) või Kalju (kiilaspea) jne.

Kui vastab tõele, mida lavastaja kavalehel väidab, et eestlased Soomes on nähtamatu vähemus (mida ma Soomes elanud inimesena ei usu), siis võisid need stereotüübid ja naljad Soome Rahvusteatri publikut ehk tõesti üllatada. Kuid dialoogi peamine nõrkus seisneb siiski selles, et see ei lase tegelastel end eriti avada ega pole ka kuigi tegevuslik. Kui räägitakse, siis tegelaste vahel ega ruumis üldisemalt suurt midagi ei juhtu, kuigi näitlejad tõesti püüavad stseenidele elu sisse puhuda.

Dialoogid vahelduvad tegevuslike stseenidega, kus mehed hakkavad tööd tegema – ehitama või lammutama. Need stseenid tõstavad suurde plaani lava­kujunduse (Karmo Mende). Lava on kole ja kõle: metallist tellingud ja piirdeaiad, suured presentkanga palakad tellingutelt alla rippumas ning puidust kauba­alused ja kastid, millest mehed endale auto ja korteri ehitavad. Keskkond on kujundatud teadlikult ebaesteetiliseks ja kõledaks, sisuliselt mittekohaks ehk varumeeste kohaks. Ka siis, kui mehed lähevad metsa langetama, jäädakse lavakujunduses stiilseks ning lavale tuuakse kaks Sibeliuse monumenti, mille torusid mehed hakkavad läbi saagima.

Tehtud eestlaste perspektiivist. „Varumeeste“ kõige tuumakama osa moodustavad monoloogid, mis põhinevad Andra Teede tehtud intervjuudel, on isikupäraselt detailsed ja sügavad, ent seejuures nii ränderühmade kui ka -põhjuste osas piisavalt üldistavad. Kui dialoogid on valdavalt humoorikad, siis monoloogid on traagilised, pillutades vaatajaid emotsioonide skaalal paremalt vasakule ja siis jälle tagasi.

Oma loo räägivad nii mehed kui ka naised, mõned videos, mõned elavas esituses. Videos teeb mitmeplaanilise valuliku rolli Gert Raudsep laevakaptenina, kes on juba lapsena emaga Soome kolinud ning end illegaalse immi­grandi staatusest tippspetsialistiks üles töötanud. Christopher Rajaveere geist müüja on Soome emigreerunud, sest Eestis kiusati teda seksuaalse identiteedi pärast. Viimasena saab sõna eesti meditsiiniõde, Soomes sanitarina töötav naine (Paula Siimes), kelle lugu on kõige tasakaalustatum: kurb, kuid analüütiline ja hoiakult optimistlik. Monoloogid natuke laiendavad stereotüüpset ettekujutust Soomes elavast eestlasest – suurema palga pärast välimaale kolinud lihttöölisest. Huvitava lahendusena räägivad Soomes kauem elanud tegelased, sh Eesti näitlejate loodud persoonid lavastuses soome keeles, olgu põhjuseks siis soov oma päritolu varjata ja/või superintegreerujatena omandatud täiuslik mimikri.

Aga nagu öeldud, lavastuses on ka neljas kiht: lavakujundusele kuvatav rändestatistika ja näitlejate repliigid kahes keeles. Eesti ja Soome vahelist rändlust puudutav statistika, teatriloost tuntud brechtilik eepilise teatri võte, loob tegelaste humoorikatele dialoogidele ja valulikele monoloogidele laiema ja objektiivsema tausta. See huvitab kindlasti analüütilisemat vaatajat, kuid peab arvestama, et tõmbab ära tähelepanu ka lavategevuselt ning võõritab emotsionaalselt. Sama kehtib ka tõlke kohta, kuid see tundub paratamatu.

Nii et kokkuvõttes saab öelda, et „Varumeeste“ kude on tihe ja põimitud oskuslikult eri tüüpi materjalidest, kuid pooleteise tunni jooksul ei jõua vaatajad teemasse eriti süveneda, eriti kui tuleb pidevalt balansseerida eri meediumide, keelte ja meeleolude vahel. Üks estofiilist sõber küll mainis, et lavastus on tehtud eestlaste perspektiivist ning see on oma aususes soomlastele kohati ebamugav. Kardan, et kokkuvõttes mõjus see paljudele siiski nagu üks lõbus jant – ja see kindlasti ei olnud autorite eesmärk.

Lahtisest uksest sissemurdmine. Lavastus „Varumehed“ asetub kahte laiemasse konteksti – teaduslikku ja kultuurilisse – ning see ei ole teinud autorite ülesannet just kergemaks. Eesti ja Soome vahelist rännet ja hargmaisust on viimastel aastakümnetel mõlema riigi teadlased üsna põhjalikult uurinud. Kõige põhjalikuma ülevaate sellest annab kogumik „Mobiilsus, ränne ja hargmaised kontaktid Eesti ja Soome vahel“*.

Eesti immigrantide elu Soomes kajastab lisaks eelnimetatud sarjale „Kalevipojad“ ka näiteks Moonika Siimetsa dokumentaalfilm „Kaks tundi õnneni“ (2022), rääkimata massi­meediast või paljude eestlaste isiklikest või perekondlikest kogemustest. Seega, eestlastele on see teema rohkem või vähem tuttav. Vabandusena võib öelda, et Andra Teede ja Aino Kivi hakkasid „Varumeeste“ projekti ette valmistama juba 2018. aastal, kuid viis aastat hiljem mõjub see lavastus siiski juba lahtisest uksest sissemurdmisena. Vähemalt Eestis.

Eesti Kalevipoegade lugu kiputakse eri teostes kujutama rõhutatult mustades toonides. Need mustad toonid on muidugi olemas, aga vaheldumisi valgetega ehk materiaalsete ja mitte­materiaalsete hüvedega, mida välismaal töötamine inimestele annab. See, et pendelränne Eesti ja Soome vahel on vähenemas, pole seotud mitte ainult Soome majanduse jahtumise või tugevnenud pereväärtustega, vaid ka pendeldamisest tulenevate hüvede vähenemisega.

Ka selle tõdemuse peale võib nii nutta (Soomes ei saa enam sama töö eest kolm korda rohkem palka) kui ka naerda (elutingimused Eestis on paranenud). Siin on minu meelest järelemõtlemise koht, kas tahame Soomes töötavaid eestlasi siduda ainult Eesti traumanarra­tiiviga või ka Eesti edulooga. Soomeski on levinud tõdemus, millele ka „Varumehed“ delikaatselt viitas, et eestlastest superintegreerujate asemel tulevad uued varumehed, ehitajad, koristajad ja sanitarid Soome keeleliselt ja kultuuriliselt märksa kaugematest kohtadest, nagu Lähis-Ida ja Aasia.

Teatriloolises perspektiivis tasub veel ära märkida, et näitlejate ja lauljate ränne Eesti ja Soome vahel algas juba 1910. aastatel. Kui üldjuhul oli tegemist teatritegelaste üksikute külalisesinemistega, siis Soome näitleja ja lavastaja Hilma Rantanen töötas aastatel 1912–1916 Estonias koguni kaks ja pool hooaega, mängides sõnalavastustes eesti keeles.

1930. aastatel hakati aga vahetama juba lavastajaid, lavastusi või siis peaosatäitjaid, kui kahes teatris mängiti üheaegselt samal tekstil põhinevaid lavastusi. Nii tekkisid kakskeelsed etendused, kus soomlased mängisid soome ja eestlased eesti keeles. Nalja olevat palju saanud.

XXI sajandil on kakskeelseid lavastusi soome näitlejate osavõtul teinud nii Von Krahli teater, Rakvere teater kui ka Tartu Uus teater. Sümpaatne, et selle traditsiooni on nüüd üle võtnud mõlema riigi esindusteatrid, sest värskendavalt mõjub see igal juhul.

* Mobiilsus, ränne ja hargmaised kontaktid Eesti ja Soome vahel. Toimetajad Rolle Alho ja Kaja Kumer-Haukanõmm. Siirtolaisuusinstituutti, Turu 2020.