VAT-teatri „Kabaree. Põrgu“, kontseptsiooni autor ja lavastaja Tanel Saar, koreograaf Hanna Maria Saar, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Rommi Ruttas, helilooja ja muusik Madis Muul. Mängivad Karolin Jürise, Maria Paiste, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Rasmus Järvesaar, Hanna Maria Saar ja Tanel Saar. Esietendus 20. IX Sakala 3 teatrimaja black box’is.
Püüd sõnadega kirjeldada sõnatut lavastust, mis põhineb sõnatul materjalil, on natuke nagu tõlketöö, kui kumbagi keelt eriti hästi ei oska. Kergeuskliku võib ehk ära petta, aga kas nüansid ka tegelikult keelebarjääri on ületanud, pole sugugi kindel. Ja kuigi esietenduse eel antud intervjuudes on lavastaja Tanel Saal oma mõtteid põhjalikult selgitanud, teeb see kergemaks vaid laval toimuva mõtestamise, mitte kirjeldamise. Ega tingimata peagi kirjeldama, ent teatriloo vaatenurgast oleks põnev teada, kas ja milline võiks välja näha sellise lavastuse partituur. Või on Wiiralti gravüürid üheaegselt inspiratsioon ja tekstiraamat?
Tanel Saar: „Ma räägin lugu, pigem näitan seda, sest näitlejad laval ei räägi, see on selline füüsilis-tantsuline, häälitsustega lavastus. Näitan inimesi, kellel on elus midagi katki läinud, puudu jäänud, nad on kuskil punktis kinni ja sealt on vaja kuidagi edasi saada. Nad otsivad lähedust, armastust, naudingut. Sõnal „nauding“ on minu lavastuses väga oluline tähendus. Nad jõuavad kabareesse, otsivad seda kõike, leiavad, kuid on ikka niimoodi, et „nüüd on viimane, lähen koju, nüüd on viimane, lähen koju“, aga kunagi ei lähe. See pidu, see maine paradiis, mida nad hakkavad seal endale tekitama, läheb üle käte. Pidu läheb, nagu Wiiraltil, sürreaalseks: naudingud hakkavad varjutama selget mõistust, tasakaalukus kaob, piirid põrmustuvad, asi läheb üle käte ja muutub põrguks. Nad tahtsid küll midagi, liiguvad selle poole, saavad selle kätte, aga siis tuleb alati pohmell. Lõpus üritan näidata, et elu selline ongi, aga meil on siiski lootust.“1
VAT-teatri kolimine rahvusraamatukogu keldrist Sakala 3 teatrimajja on muidugi toonud kaasa mitmeid suuri muutusi, kuid „Kabaree. Põrgu“ ja „Oidipus. Antigone“ (VAT-teater, 2021) põhjal võib öelda, et siiani on kõige tugevama tuule tiibadesse saanud just Tanel Saar lavastajana. Tema viimased kaks lavastust on kõige selgema ja julgelt omanäolise käekirjaga.
Ka kõige kunstikaugem eestlane peaks midagigi olema kuulnud Wiiraltist, võib-olla isegi häguselt mäletama mõnda tema tööd, kunstilemb aga teab „Kabareed“ ja „Põrgut“ kui mitte detailselt, siis vähemalt emotsionaalselt. Just nende tööde tugev tunnetuslik laeng õigustab täielikult lavastuse sõnapuudust. Kui teatrikoolides ja -ringides tehakse vahel kunstiteostel põhinevaid etüüde, eeldatakse ka loogilise loo ja tegelaste loomist, kuid „Kabaree“ ja „Põrgu“ on nii tihedad, stiihilised ja mitmetasandilised, et neist mõne alguse ja lõpuga loo väljapressimine oleks vähendanud teoste tõelist sisu.
Kaja Kärneri küsimusele, kas selle lavastuse sõnatus on märk teksti devalveerumisest, viitab Saar oma eelmistele lavastustele, kus sõnal on olnud keskne koht, ning tunnistab, et ka praeguse tegemisel oli tekst abivahendiks: „Kui proove tegime, siis kasutasime teksti. Mihkel Seeder kirjutas minu mõtete põhjal teksti ja need olid monoloogid, mida näitlejad ise laval tegelikult ei esitanud, vaid kõrvalt keegi rääkis mikrofoni. See oli nagu sisemonoloog. Aga proove tehes võtsime need sealt ära, sest nad hakkasid inimeste mõtteid liiga palju juhtima. Mulle meeldis, et lavastus jääb mitmeti tõlgendatavaks, ambivalentseks: mõned inimesed, kellele ma nendest stseenidest rääkisin, nägid selles ühte, teised aga teist. Kui tekst oli seal juures, siis mõjus see liiga konkreetselt.“2
Kuigi laval liikuvate, kohtuvate, tantsivate, flirtivate, kaklevate, märatsevate näitlejate tegevuses pole selget narratiivi, on see huvitaval kombel olemas Tanel Saare etteastes. Etenduse ajal ta küll teiste tegevusse ei sekku, küll aga jälgib ja aitab. Algul, kui Saar saaliteenindajana räägib publikule mobiiltelefoni väljalülitamise vajalikkusest, tekib kahtlus, et ta on end etendusest täielikult eemaldanud. Ometi muutub tema vaikiva rekvisiitori-lavamehe-operaatori kuju lõpuks suureks kõikenägevaks ja -hõlmavaks isaks, kes valvab, et lapsed mänguhoos vajalikke vahendeid ei kaotaks ega märjal põrandal kukuks. Ning lõpuks ka lavapõrandale oimetute vahele astudes näitab ta, et elu läheb hommikul edasi.
Kõikenägeva ja oma kontrolli all hoidva alge teine külg on Madis Muul ja tema elav helimaastik, mis suhestub trupiga hetkiti kaudselt, hetkiti otse. Sellist elava muusika kehastust on VAT-teatri laval olnud sageli ja sümpaatse tulemusega, sest muusiku ja näitlejate suhtlus loob tugeva silla reaalse ja abstraktse vahele, eriti lavastustes, kus sõnadega liialt palju seletama ei kiputa. Muusikal on „Kabaree. Põrgu“ puhul lisaks atmosfääri loomisele suur väärtus ka hetkedel, mil näitlejad tarduvad kurb-naljakaisse stoppkaadritesse ning muusika neile rõhku ja fookust andes muudab nad Wiiralti kompositsioonideks.
On selge, et Tanel Saarel kui VAT-teatri veteranliikmel on tähtis roll selle teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima. Ka on füüsilise teatri magistriõpe andnud Saarele uut jõudu ja toonud tegemistesse selgust. Aga kui varasemates töödes oli tal oma lavastajasilma otsides palju eneseirooniat ja absurdihuumorit, siis Sakala teatrimajas tehtud tööd on palju tõsisemad, tumedamad ja raskemad. Jääb loota, et Saare otsiva vaimu tarvis tuleb katsetusi veel ja veel ning naljasoon ja uudishimu umbe ei lähe.
Mihkel Seeder: „Nii et sinu surmapatt on igavus?“ – Tanel Saar: „Mulle ei sobi torus elada, vaikselt, hillitsetult. Kui elu hakkab muutuma Kirde saiaks, siis tuleb midagi kardinaalset ette võtta.“3
1 „Kuku pärastlõuna“, Kuku raadio 13. IX 2023.
2 „Kajalood“, Vikerraadio 1. X 2023.
3 Mihkel Seeder, Kui kabareest ühe plaksuga põrgusse sattuda. – Keskus, september 2023.