Sügistuur „Hilissuvi“ 2. – 6. X Võrus, Põlvas, Tartus, Nõos, Pärnus ja Tallinnas, kunstiline juht Gregor Kulla. Kärt Käämbre (klaver), Lisanna Laansalu (klaver), Triin Veissmann (viiul). Kavas Katrin Alleri, Gregor Kulla, Helena Tulve, Julius Eastmani, Lili Boulanger’ ja Isabella Leonarda muusika.

Sisutihedalt ja turbulentselt alanud muusika(õppe)aastasse lülitus tänavu esimest korda sügistuur „Hilissuvi“, mis keskendus siinsesse muusikaellu mitme­kesisust ja -palgelisust lisades naiste ja vähemusrühmade heli­loomingule. Tuur täitis lisaks rafineeritud muusikalise elamuse pakkumisele esmajoones valgustavat hariduslikku funktsiooni, sest sedapuhku oli kava rõhuasetus n-ö alternatiivsel või ka kaanoni­välisel muusika­loojutustusel.

Tõtt-öelda paistab nii kuulajaskonna eelistustes kui ka festivalide ja kontsertide kunstiliste juhtide taotlustes tasapisi üha enam esile kerkivat tendents tõsta muusikaliste tekstide endi kõrval esile ka nende konteksti. Teoste ümber, vahel ning suisa sees kõlavad vestlusringid ja vahelepõiked kultuuri-, muusika- või heliloojate elulukku pole küll siinmail veel liialt tugevalt kanda kinnitanud, ent sellegipoolest leidub selleks viljakat ja nakkuvat pinnast.

Selliselt pinnaselt on võrsunud ka sügistuur „Hilissuvi“, mille idee seeme pandi mulda sel kevadel ning mis sai nüüd juba järk-järgult kolletavate lehtede foonil eriti säravalt õide puhkeda. Sisutiheda ja vaheldusrikka repertuaari­valiku tagant paistis välja terve teadustöö, mis väljendus juba informatiivsetes ja põhjalikes kavatekstides, mille olulisust kuulaja kaasa ja edasi aitamisel oleks vääritu alahinnata. Ometi ei saa mainimata jätta, et peale selle informeeris tuuri kunstiline juht Gregor Kulla kontserdi ajal ka ise publikut nii teoste sünniloost ja heliloojate eluloost kui ka mänguvõtetest.

Niisiis viis tuuril kõlanud esinduslik teoste valik kuulaja seiklema muusika­loo marginaalsematele maastikele. Valdavalt prevaleeriva kaanoni varjust toodi välja näiteks prantsuse helilooja Lili Boulanger (1893–1918), kelle palu klaverile ja viiulile kandsid lendleva elaaniga ette Lisanna Laansalu ja Triin Veissmann. Võrdlemisi impressionistlikus stiilis „Nokturni“ oli Boulanger komponeerinud 18aastasena, valmistudes Rooma auhinna (Prix de Rome) võistluseks, mille ta 1913. aastal esimese naisheliloojana võitis. Teise teose, programmilise pala „Cortège“ (’marss’, ’protsessioon’) kirjutamise ajal 1914. aastal viibis ta juba Roomas Villa Medicis. Ehkki Lili Boulanger’d peetakse tõeliseks imelapseks, seostub tema nimi ehk ka tema õe, kuulsa prantsuse muusikapedagoogi ja dirigendi Nadia Boulanger’ga, kelle käe all said haridust paljud XX sajandi silmapaistvad heliloojad ja dirigendid, näiteks Elliott Carter, John Eliot Gardiner, Philip Glass ja Ástor Piazzolla.

Veelgi kaugematest ajaloo kultuuri­kihtidest kaevati välja ka itaalia helilooja Isabella Leonarda (1620–1704), keda peetakse oma aja üheks produktiivsemaks naisheliloojaks ning kelle kaheteistkümnendat sonaati peetakse omakorda esimeseks naishelilooja loodud viiuli­sonaadiks. Ehkki Leonarda teost ei olnud tuuril interpreedi haigestumise tõttu võimalik esitada, asendati see väärikalt kodumaise heliloomingu grand old lady Ester Mägi kadentsi ja teemaga.

Tehes südika hüppe üle sajandite, peatus ajaseier traagilise elusaatusega USA helilooja, pianisti, laulja ja etenduskunstniku Julius Eastmani (1940–1990) loomingu juures. Juba vahetult enne kontserti alanud vabale instrumentatsioonile kirjutatud teos „Buddha“ kõlas Eestis esimest korda ning pani oma avatud partituuriga proovile interpreetide kaasaloomis- ja improviseerimisvõime. Ehkki Eastmani aleatoorilise muusika taastamine on olnud keeruline, sest seda saab teha eeskätt inimeste abil, kes temaga koostööd tegid, on tema looming märkimisväärne, sest ta oli üks esimesi, kes sidus minimalismi elemente popmuusikaga ning kaasas ka eksperimentaalseid meetodeid. Eastman ise nimetas seda orgaaniliseks muusikaks ning tema loomingut ilmestavad peale uudsuse veel teatav erootilisus, pealkirjade provokatiivsus ning eri tasanditel fetišeerimise küsimused – need tõukusid muuhulgas ka tema enesekehtestamise keerukusest mustanahalise geist heli­loojana.

Nüüdisaegsete kodumaiste heliloojate sulest kõlas sügistuuril Katrin Alleri, Helena Tulve ja Gregor Kulla looming. Tuuri tellimusel valminud ning Kärt Käämbrele ja Lisanna Laansalule pühendatud Alleri teose „Keerukuju mäng“ ideestik tõukub otseses mõttes pealkirjast: selles oli imiteeritud keerukuju mängu, kus keerutatakse hulgakesi ringiratast ning märguande peale tardutakse paigale. Kahele klaverile kirjutatud teos moodustab gradatsioonilise ning sisuka ja kandva dramaturgilise terviku, milles looklevad veetlevad ja vaimukad variatsioonid on otseselt keerukuju muusikaliseks võrdpildiks.

Samuti neljale käele, ent sedapuhku ettevalmistatud klaveril, on kirjutatud ka tuuril kõlanud Kulla teos „space within“ ehk „ruum ruumis“, mida võib vaadelda kui tõlkimisprotsessi või õigemini suisa nende seeriat, sest helilooja on teose eelkäija või n-ö esimese osa („space“ / „ruum“) esmalt žestidena paberile visualiseerinud, seejärel graafilise partituurina noodijoonestikule tõlkinud ning lõpuks nooditekstiks seadnud. Seejuures on seeria võti helilooja sõnutsi taktiilsus – justkui muusika läbi kompimine, valgustamine, joonistamine – ning seeläbi vormuv teos on niisiis (muusikaline) ruum ruumis.

Omamoodi tõlkimisprotsessi printsiipi oli Kulla järginud ka sooloviiulile loodud teoses „branch“ ehk „oks“, mille vorm on tuletatud läbinisti murtud oksa pealispinnast ja mis kujutabki endast seega oksa arhetüüpi. Teose parameetrid on harilik seinakorp, kollane lõhnasamblik, oksakohad, puukoor ja -tüvi ning see koosneb kolmest n-ö lineaarsest läbimängust, millest igas on viiuli mänguvõtted ümber seatud. Täiesti teadlikult ei tahaks siinkohal seda lõpptulemust nimetada teoseks, sest nagu nentis Kulla ise, ei taha see olla teos – see on sõna otseses mõttes oks. Veissmanni veenvas ja detailitundlikus interpretatsioonis näiski, et viiulipartii (või viiul ise?) on justkui mingisugune imaginaarne mikroskoop, mis seda oksa ruutmillimeetri kaupa läbi kompab. Seejuures ei andnud rahu küsimus, mis puu see selline küll on, sest teadupärast milline puu, selline vili – „hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja“ (Mt 7:18).

Kokkuvõttes võib igal juhul tõdeda, et need hilissuvised nopitud viljad pakkusid peale muusikaelamuse ka vaimutoitu. Tegu ei olnud pelgalt tuuriga, vaid läbimõeldud teavitustööga, mis polnud mõeldud üksnes elitaarses salakeeles rääkivale spetsiifilisele publikule, vaid kõigile, kel soov ja püüd avardada oma arusaama muusikast, selle loost ning võimalustest. Ehkki kontsert jäi lühikeseks nagu hilissuvi isegi, moodustas see eneseküllase ja kõneka terviku, millesarnaseid taas kuulda ja kogeda.