Pärimusmuusika lõikuspidu 6. ja 7. X pärimusmuusika aidas.
Traditsiooniliselt oktoobri hakul Viljandi pärimusmuusika aidas peetav minifestival pärimusmuusika lõikuspidu tõmbas tänavugi mõttelise joone otsekui punase villase paelaga alla käesoleva aasta etnomuusikasaagile ning pakkus mitu kontserti ja paar eriprojekti, nende hulgas vähemasti mulle ka ilmselt aasta ühe ootamatuma ja rajuma kontserdi.
Topeltsõrmedega mees ja Muumioru piigad
Etnokulbid on eesti pärimusmuusika auhinnad, mille saajad otsustab rahvas. Žürii valis nominendid 30 albumi ja 23 singli hulgast. Etnokulpide saajate seas ei olnud tänavu kedagi, kes oleks nii tohutult teistest üle nagu näiteks mullu, kui duo Puuluup lahkus peolt, mõlemal mehel kulp kummagi kaenla all. Kui järele mõelda, siis tänavu ei näinud laval vist kordagi vahepeal lemmikpärimuspilliks kujunenud luuperit.
Rahvas on rääkinud, rahva hääle vastu ei saa ega peagi saama ning selle põhjal meeldivad publikule tänavu kõige rohkem artistid, kes mängivad võrdlemisi klassikalisi instrumente pisut tavatul moel, toovad sellesse muusikasse ikkagi midagi uut ning seda mitte moodsa elektroonika, vaid oma sisemise tunnetuse ning näpu- ja käeosavuse abil. Just sellised on Duo Mann & Juula ning sooloartist Juhan Uppin, kes said mõlemad kaks kulpi.
Mann & Juula said koju viia aasta debüütalbumi kulbi jaanuaris ilmunud „Pleektatsu“ eest ning ühtlasi tunnistati nad aasta eheda pärimusmuusika kulbi vääriliseks. Mann & Juula on Pärnumaalt pärit pärimusviiuldajad Maria Männi ja Juuli Kõrre. Suures osas instrumentaalne „Pleektatsu“ on inspireeritud „Muumioru lugudest“, mis on ehk ühe folgialbumi muusana pisut ootamatu, aga järele mõeldes loogilinegi. Aja märk on kindlasti seegi, et ühest intervjuust jäi kõrva, et neiusid on peamiselt inspireerinud Muumid teleekraanilt, mitte raamatust. Selle duo puhul on tegemist toreda ja iseloomuliku tõusva karjäärikõveraga. Enam-vähem täpselt kolm aastat tagasi võitis duo samuti Viljandi pärimusmuusika aidas peetud noorte pärimusbändide võistluse ning žüriile jäid nad juba toona silma ja kõrva suurepärase rütmitunnetuse, filigraanse kokkumängu ning lavalt saali paistva omavahelise klapiga.
Aasta pärimusmuusik ja ühtlasi aasta uusfolkartist on Juhan Uppin ehk mees, kellel näikse olevat märksa rohkem kui kümme sõrme. Vabariigi pillimehe tiitliga pärjatud lõõtspilli- ja kandlemängija ning põlise pulmaisa vilumusega publikuga suhtlev mees on doktorikraadiga muusik, kelle doktoritöö käsitleb Teppo-tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemist XX sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomist. Veidi üllatuslikult – ilmselt ka bändile endale – sai Trad.Attack! sedakorda kõigest ühe auhinna aasta parima pärimusalbumi „Bring It On“ eest. Tõsi, triole oli see juba viieteistkümnes Etnokulp ja ühtlasi kolmekümnes auhind üldse. Eesti Pärimusmuusika Keskus andis Etnokulpe välja 15. korda.
Etnokulp 2023 laureaadid
Aasta ehe pärimusmuusika:
Duo Mann & Juula „Pleektatsu“
Aasta album:
Trad.Attack! „Bring It On“
Aasta artist: Mari Kalkun
Aasta debüütalbum:
Duo Mann & Juula „Pleektatsu“
Aasta pärimusmuusik: Juhan Uppin
Aasta uusfolk artist:
Juhan Uppin „Nihked“/„Switches“
Aasta lugu:
Silver Sepp ja noorte laulupeo ühendkoor „Mu rõõm on lõputu“
Eesti Pärimusmuusika Keskuse erikulp: Kadri Giannakaina Laube –Võrumaal rahvapillilaagri järjepideva korraldamise eest (25 aastat)
R2 erikulp: Angus „Vibratsioon“
Mandoliinimängija soolo paduvihma saatel
Eelkõige Curly Stringsi ridades kuulsust kogunud multiinstrumentalist ja pedagoog Villu Talsi on küllap praegu meie üks tuntumaid mandoliinimängijaid, teda on saanud kuulda ja näha nii Gjangsta, Tuulikki Bartosiki trio kui ka Estonian Folk Orchestra ridades. Küllap on igas bändimehes sisimas peidus sooloartist ning erandiks pole ka Talsi, kes esitles lõikuspeol oma esimest sooloalbumit.
Lõikuspeo esimene päev oli reedel. Linna oli hiljuti kõvasti räsinud paduvihm. Vihmavalingud olid kohe pärimusaida kõrval Viljandi lossimägedes kahte Kirsimäge ühendaval maakitsusel suure lahmaka pinnast alla orgu uhtunud. Talsi kontsert oli aida klaasosas. Vihma sadas nüüdki. Üle hiiglaslike aknaklaaside voolasid veejoad, mis sätendasid tulede valguses ning mingi nurga alt vaadates paistis, nagu sajaks õues juba lund. Muusik ja saal peegeldusid akendelt vastu ning kõik see moodustas ainulaadseid efekte, mille taustal rääkis Talsi oma lugusid ja mängis oma muusikat, kus pärimus sai kokku tänapäeva ja selle hetkega.
Ainulaadsusel ja kordumatusel on oma eksklusiivne võlu ning just selline oli reedese õhtu nael, mis järgnes kohe Talsi kontserdile. Huvitav oli vaadata, et erinevad kontserdid tõid kohale osalt erineva publiku. Etnokulpidel domineerinud pidulikud kostüümid ja kõrge kontsaga kingadega daamid ning moodsate pintsakute ja triiksärkidega härrad olid õhtu põhikontserdiks asendunud märksa vabamalt riides seltskonnaga ning saalis kohtas ka roomiktallaga tanksaapaid ja pastlaid.
Viis pluss viis täitsa eri viisil
Reede õhtul jõudis aida suures saalis publiku ette eriprojekt „Laula mu (regi)-laulu“, kus üksteise palade folgilikke versioone esitasid viis pärimusmuusikut ja viis muu žanri esindajat. Võimalik ja loomulik saab see olla seetõttu, et Eesti on tõepoolest võrdlemisi unikaalne maa: meie pärimusmuusikat mängitakse samadel lavalaudadel, kus esinevad ka meie roki, popi, klassika ja džässi hinnatuimad tegijad.
Nõtkel sammul astub mööda lava elegantse kleidi ja säravate silmadega kaunis noor daam, kuulab õhtu ja ühtlasi ka selle eriprogrammi juhti Jaan Jaagot ning naeratab endamisi kavalalt. Pärimusmuusika keskuse laval on müristanud nii Winny Puhh kui ka Metsatöll, aga see, mis nüüd järgneb, on midagi ennekuulmatut. Saatebänd mängib esimesed taktid Trad.Attack!-i albumi „Bring It On“ avapalast „Rikas sittus“. Trummid mürtsuvad toorelt ja kurjakuulutavalt, kitarririfid plärisevad paljutõotavalt. Ohtralt tätoveeritud daam krapsab mikrofoni ja – malbe olek on kadunud kiiremini kui nahkhiir põrgust. Saali paneb värisema puhas death metal’i korin ja urin – tuleb see tõesti selle hapra naisterahva seest? Tuleb. Ta on Meriliis Ojamäe (Nihilistikrypt). Pala on ka Trad.Attack!-i esituses kaunikesti toores ja jõuline, Ojamäel õnnestub sellele nüüd veel paar vinti peale keerata. Muidugi ei jäänud võlgu ka Nihilistikrypti lugu „Dielogical“ möiranud mustas nahktagis Jalmar Vabarna.
Vaiko Eplikul on anne muuta kauniks kunstiks vist kõik, mida ta esitab. Erandiks polnud ka originaalis Lonitseera repertuaari kuuluv „Anatoomiliselt korrektne“, mis omandas täiesti uue dimensiooni. Lonitseeralanna Kaisa Kuslapuu vastus oli Epliku üks vähemtuntud palasid „Keravälk tapab“, mille saatel pandi publik ringis liikuma ja kaasa laulma.
Meie muusikud on stiilidele vaatamata ühtekuuluv pere ning sestap saadigi nad selles eriprojektis aida suure saali lavale kokku tuua. Üksteise lugude versioone esitasid peale ülalnimetatute veel Ruslan Trotšinski, Karoliina Kreintaal, Taavet Niller, Alika, Kadri Voorand ja Ollie. Soliste saatis ansambel eesotsas multitalent Marti Tärniga. Palad toodi väga haaraval ja õnnestunud viisil uude konteksti ning tõesti oleks ütlemata kahju, kui see suurepärane, energiline ja haarav, muusika kui kunstiliigi ühtsuse jõudu näitav eriprojekt jääks ainsaks korraks.