Kallid kolleegid, hea žürii!
Suur aitäh selle auhinna eest! Päevad lähevad lühemaks, aga Sanga autasu on nüüd olemas ja hakkab sügispimedusse valgust heitma. Olen saanud ka võimaluse viljeleda sellist keerulist žanri nagu laureaadikõne. Kogu isiklikku edevust kõrvale jättes: mind tõepoolest rõõmustab, et selleks üheks luuletuseks, mille žürii otsustas kogu meie väärt tõlketoodangu kõrval esile tõsta, osutus minu põlvkonna ukraina luuletaja Halõna Kruki „Inimkonna ajalugu“. Usun, et ma ei räägi nõnda, lähtudes konjunktuurist või ka siirast soovist Ukraina kolleegidega solidaarne olla – kuigi see soov pole kuhugi kadunud. Aga moraalikriteeriumid ei mängi siin rolli, sest praegune ukraina luule ongi õnneks tähelepanuväärselt hea. See on tundlik, kompromissitu, jõuline, vaimukas, ilma hirmutava paatoseta ka traagilise sisu juures. Ja Kruk on tähelepanuväärselt hea autor. Kasutasin sõna „õnneks“, sest on ju õnn, kui see, keda alatult rünnatakse, on tugev. On suur õnn, kui kultuuris, mis on agressori löögi all, on kõvu tegijaid. Rünnatava tugevus annab lootust, et maailmas on võimalik mingisugune õiglus maksma panna. Aga läksingi nüüd jälle moraalse aspekti juurde, mida on ilmselt raske mis tahes loomeala puhul täielikult mängust välja jätta.
Halõna Kruk on rahvusvaheliselt tunnustatud luuletaja, kuue luulekogu autor, kes õpetab Lvivis Ivan Franko ülikoolis ukraina kirjandust. Kui ma Halõnaga eelmise aasta kevadel esimest korda kohtusin, ütles ta, et ei suuda parajasti luulet kirjutada. Tema mees oli sõja teisest päevast saati armees ja on seal siiani. Sõda jätkus, tuli suvi ja Halõna hakkas tasapisi päeviku kõrvale jälle luuletusi kirjutama: ka see luuletus, mille auväärt žürii välja valis, pärineb aastast 2022.
Tuleb tunnistada jõhkrat tõsiasja, et kui tundlik, andekas, omapärase hääle ja kirjutamisvilumusega inimene satub õuduste keskele, ja tal on veel piisavalt ressursse – kas või aega –, et kirjutada, võib sellest sündida midagi väga head. Kunagi kaebas saksa kirjanduskriitika, et sealsed noorluuletajad kirjutavad aina oma aluspükstest ja külmkapist. Need pole ju iseenesest halvad teemad – muide, ka Halõna Kruk kirjutab mõlemast, ainult et sõjaaegselt. Aluspesu viskab ta oma hädaolukorra seljakotist välja (selline kott on igal ukrainlasel praegu olemas, juhuks kui on vaja kiiresti kodunt lahkuda). Väljalülitatud külmkapp on täis sõjaeelseid magneteid. Ükski kriitik ei saa vinguda, et ukrainlastel poleks, millest kirjutada. Muidugi ei taha ukraina kirjanikud ise sugugi, et see nii oleks. Nad on normaalsed inimesed ega soovi, et vägivaldsed sündmused annaksid tekstidele erilise sügavuse või atraktiivsuse. Mitte kõik loojad ei tea, mismoodi see on: olla õuduste tunnistajaks, anda oma tunnistustele suurepärane kuju, kunstiliselt toimiv väljendus, ja tahta siiski, et kõike seda poleks olnud, koos nende endi särava loominguga. Aga me oleme tänulikud, et keegi valdab nõtkelt keelt ja kujundeid, milles jubedaid kogemusi edasi anda.
Halõna Kruki tekstid ei lase alati kergesti ligi ega ole hetkega mõistetavad. Ta on terane märkaja, kelle luuletustes on huvitavaid kujundinihkeid ja mõtteliuglemisi, iseäranis võluv on aga see, et lugeja tajub: need tekstid on saanud alguse vahetust suhestumisest maailmaga. Halõna kirjutab siis, kui on vaja.
Millest räägib „Inimkonna ajalugu“? Näeme tekstis mõru hämmingut selle üle, kuidas katastroof, sõda, on äkki saanud nii lähedale tulla. Jaa, maailm, nagu me teda tunneme, võibki otsa saada. Aga kas sõda Ukrainas on kogu inimkonna ajalugu? On ikka. Asja niimoodi näha pole egotsentriline või ukrainotsentriline, pigem on see teatav traumaatiline valgustushetk. Kui minuga nii võis juhtuda, on see kõigi lugu. See on üks ekstreemumpunkt, kuhu maailm lõpeb, ehkki valgus jõuab maa peale aina edasi. Luuletuse lõpp pole sugugi defetistlik, vaid huvitavalt mitmetasandiline. Oleme harjunud, et kui luuletuses seisab: „puhasta oma relvad / säästa laskemoona“, on tegu metafoorsete fraasidega. Jahmatav on mõelda, et Kruki luuletuses võib seda võtta ka sõnasõnalise üleskutsena.
Mis mulle Halõna, aga ka mõne teise ukraina nüüdisluuletaja juures silma torkab, on meievormi rohkus. Tajun seda teravalt, kuna lõpetasin mõne aja eest itaallase Valerio Magrelli valikkogu tõlkimise: itaallane ütleb põhiliselt „mina“ ja harva „meie“, aga ukrainlased viitavad nii paljudele kogemustele mitmusevormis. Ühine löögi alla sattumine on toonud ilmsiks selle, et inimeste elu ja olemine on üldse väga ühine. Äärmuslikus olukorras, raketitule all pommivarjendis joonistab ühine saatus välja sarnasused ja tekitab solidaarsuse ka nendega, kelle kohta võib-olla muidu poleks väga tahtnudki „meie“ öelda.
Meie, tõlkijad, nentigem tõlkijate päeva puhul veel, et luuletõlgeteta oleks maailm nürimeelne. Isegi kui kõik suudaksid kõiki keeli lugeda, nagu õigupoolest tehisaru abil juba enam-vähem suudetaksegi, on uues keeles inimese käe läbi sündinud luuletus täitsa omaette uus olend, kes annab sihtkultuurile elumahla.
Märt Väljataga on väljendanud sama auhinda saades kartust, et igasugused autasud ja tiitlid on ohtlikud: algul antakse, aga pärast võid hoopis vangi sattuda nagu aasta ema.
Mina sain selle auhinna nüüd ukraina keelest tõlkimise eest, aga rääkida suudan seda keelt vaevu tasemel „тут заборoнено купaтися?“ ja „скільки коштує ця більша пляшка?“. Vangi minna pole veel ehk põhjust ja eks ole tuntud tõsiasi, et inimesed tõlgivad luulet ka keeltest, mida nad üldse ei kõnele. Aga see auhind annab stiimuli ukraina keelt edasi õppida, et need suled, mis mind ehivad, mõjuksid rohkem mu enda omadena.
Olen tänulik Orõsja Fedunjakile, kes mulle esmakordselt Halõna Kruki tekste saatis, kui Looming eelmise aasta märtsinumbrisse ukraina luulet tellis. Olen rõõmus, et mult on ukraina tõlkeid tellitud, sest nende kaudu on avanenud igasuguseid uusi maastikke, keelelisi ja sotsiaalseid.
Elagu tõlkijad! Слава Україні!