Saaremaalt pärit Liis Nimik on filmivaldkonnas tegutsenud juba üle 15 aasta, aga paari „Eesti lugude“ sarja raames valminud lühidokumentaali kõrval on ta põhiliselt tuntud monteerijana. Tema käe all on valminud Veiko Õunpuu „Free Range“ (2013) ja „Roukli“ (2015), Martti Helde „Risttuules“ (2014) ja Lauri Lagle „Portugal“ (2018), samuti on ta produtsendi-toimetajana olnud seotud Eeva Mägi lühifilmidega ja Carlos Lesmese hinnatud dokfilmiga „Üht kaotust igavesti kandsin“ (2020).

Tema aastaid töös olnud täispikk debüüt „Päikeseaeg“ (2023) on enne kodumaist kinolevi juba rahvusvaheliselt oma kohta otsinud ja selle ka leidnud: aasta alguses linastus dokfilm nii Kanadas „Hot Docsil“ kui ka Šveitsis „Visions du Réelil“.

Sellele vaatamata peab Nimik filmi praegu oma hobiks, põhitööna on ta Balti filmi- ja meediakooli õppejõud. Põhjus selleks on lihtne: perekonna ja lapse kõrvalt oli vaja stabiilsust, mida on Eesti filmi­maastikul keeruline saavutada.

Sinu eelmised lavastajatööd „Eesti lugude“ raames olid kümmekond aastat tagasi. Miks täispika dokumentaalini jõudmine nii kaua aega võttis?

Mul tuli mängufilmide monteerimine peale, „Free Range“ oli mu esimene täispikk mängufilm, mida monteerisin, ja see oli nii põnev. Koostöö Veiko Õunpuuga andis mulle justkui kolmanda kõrghariduse esteetika ja filosoofia vallas. Ma tundsin, et mul on seda vaja ja ma tahan seda teha.

Kui see läbi sai, siis tundsin, et tahan jälle dokki proovida. „Päikeseaja“ tegemine võttis kaua aega, arendustaotlus läks sisse 2015. aastal, see on kaheksa aastat tagasi.

Millal aru said, et hakkad nüüd selle filmiga tegelema?

See oligi siis, kui olin liiga kaua montaažiruumis istunud ja tundsin, et on vaja minna loodusesse. Ma olin kõik aasta­aegade vahetused maha maganud, ma ei näinud, millal lehed kollaseks lähevad, tundsin puudujääki sellest millestki. Siis suri vanaema, kes oli minu tugisammas. Natuke imelik niiviisi öelda, aga tema juures maal käimine andis mulle alati meeletult jõudu. Ma igatsesin väga seda olemise viisi, mis tal oli, ja siis ma hakkasingi otsima, kuidas loominguline protsess selle tundega kokku panna.

Ma ei tahtnud teha filmi mingil teemal, vaid tahtsingi teha filmi sellest tundest, kui minna Saaremaale, panna kahe õunapuu vahele võrkkiik, lihtsalt olla seal ja tunda, et mingi laadija laadib su täis. Mingid väikesed sensoorsed imed, mis juhtuvad, kui me oleme looduses ja selle rütmis – ma tahtsin seda tunnet püüda.

Tundsin, et me jagame Eestis väga tugevalt ühtmoodi loodustunnetust, sellest on suhteliselt palju kirjutatud, aga filme pole väga palju tehtud. Ma tahtsin võtta endale selle suure ülesande ja vaadata, kas ma saan selle filmilindile.

Kuidas sa seda ülesannet lahti rullima hakkasid?

Ma hakkasin inimesi otsima. Koos stsenarist Anti Naulaineni ja produtsent Edina Csüllögiga hakkasime tegema väikeseid ekspeditsioone. Sõitsime mööda Saaremaad ja Setomaad, sest mu vanaisa oli Setomaalt ja vanaema Saaremaalt pärit. Sõitsime nende inimeste õue peale, kelle juures tundus, et see rahu on olemas. Me nimetasime seda, mida otsime, ükskõiksuseks.

Seega te lihtsalt sõitsite kuskile õue peale?

Vahel juhtus ka nii, aga vahel leidsime inimesi tuttavate kaudu, kellelt kuulsime, et kuskil on mõni huvitav tegelane. Tihtipeale on selline arusaam, et need sügavad inimesed peaksid olema eakamad, aga otsingute käigus mõistsin, et filmis peab inimesi olema igast põlvkonnast, et see tunnetus muutuks universaalsemaks ja laiemaks. Ja siis me niimoodi vaikselt neid leidsime.

Oled kaks „Eesti lugude“ dokumentaalfilmi ja ka „Päikeseaja“ teinud koos operaator Erik Põllumaaga. Milline on teie dünaamika?

See on nagu mingi universumi kingitus, mis on antud (naerdes). Me olime filmikoolis ühel kursusel ja teisel aastal toimus äratundmine, et meil on omavahel loominguline kontakt. Me saame üksteisest aru mingil sagedusel, mis ei vaja väga palju sõnu. Sealt edasi läks kõik väga loomulikult, sest ma olen monteerinud ka kolm täispikka filmi, mida Erik on üles võtnud. Dokke oleme ka koos teinud. Ükspäev lugesin just kokku, et oleme koos teinud kaheksa filmi.

Minu dokirežissööri teekond on väga tugevalt Erikuga seotud. Kui me „Päikeseaega“ filmisime, siis oli meil hästi palju filosoofilisi vestlusi, millest see kõik on, ja me suutsime oma keskendumisega luua enda ümber tugeva atmosfääri. Meie tegelased said ka sellest aru, ega seal ekraanil muidu sellist õrnust ei oleks. See oli hästi oluline, et kõik, kes on ruumis, saaksid aru, et me püüame praegu hetke, mille kulgu me ise väga mõjutada ei saa. Ülejäänud neli aastat olin ma selle materjaliga aga üsna üksi ja pidin tegelema küsimusega, kuidas kõik see õrnus kokku panna, nii et ta õhku tõuseks.

Kuidas teie võttepäevad välja nägid? Te filmisite filmilindile, nii et väga palju raisata vist ei saanud?

Hommikul helistasin tegelastele, et tere, mis sa täna teed. Läksime kohale ja hakkasime enamasti kaadrit otsima. Kuna hommikust õhtuni filmida ei saanud, siis pidime tegema suuri valikuid ning seetõttu otsisimegi kaadrit väga pikalt, vahel filmisime päevas ainult ühe kaadri. Vahel panime kaamera püsti, aga käima ei pannud. Siis ootasime, et millal elu hakkaks kaamera ees käima. See oli hästi peen protsess.

Näiteks külakoosolek. Panime kaamera püsti, ootasime ja ootasime mingi tund aega. Erik ütles, et otsusta ise, vaata, millal tahad filmida. Siis tundsin järsku, et nüüd: filmisin umbes minut aega ära ja siis 30 sekundit hiljem sai koosolek läbi.

Lisaks on filmis üks vestlus: naine hakkab rääkima puid keldrisse viskava mehega. Filmisime lihtsalt seda meest, kui järsku tuli kuskilt taevast hääl. Ma ei tea, kes see naine oli, ega näinud teda kunagi, aga ühel hetkel taipasin, et vestlus läheb väga heaks, sellesse tekib tõus ja struktuur. Kartsin väga, et see naine hakkab meiega rääkima ja rikub asja ära. Keerasin kogu olukorrale selja, aga ta ei hakanudki meiega rääkima, pani akna kinni ja läks ära. Saime kätte imelise vestluse midagi selleks tegemata.

Selliseid ootamatuid hetki tekkis alguses väga hästi, kui filmilint ja tegelased olid veel „süütud“, aga hiljem vähem. Mingil ajal tekkis aga sisemine kriis, sest tahaks selliseid imesid veel, aga enam neid ei anta.

Kui palju sa pidid nende imede jaoks inimesi kaameraga harjutama? Kui keeruline protsess see oli?

Ma neid kaameraga nii palju ei harjutanudki, rohkem iseendaga. Ma käisin neil palju külas ja rääkisin filmi filosoofilisest tagaplaanist. Kaameraga harjutamine oligi pigem see, mis hakkas lõpuks orgaanikat ära võtma, sest kõik muutus liiga tavaliseks. Esimestel kordadel, kui filmikaamera käima pandi, olid kõigil antennid püsti. Tekib meeletu kohalolu, ruumis tekib eriline atmosfäär.

Millest see tuli, et otsustasite „Päikese­aja“ üles võtta filmilindile?

See tuli teemast: inimene ja loodus, kaos ja kord. Me võtsime esimese päeva paralleelselt digikaameraga, aga kui materjal laborist tuli, siis oli täiesti selge, et me ei saa seda teemat digis üles võtta, sest kaos peab kuidagi ka pildis sees olema. Muidu ei ole atmosfäär päris, kui ta on juba ühtedeks ja nullideks arvutatud.

Kui te oleksite filmi teinud digitaalselt, siis oleks ilmselt ka materjali mitu korda rohkem olnud. Kas sinu kui monteerija jaoks oli see õnn või õnnetus, et materjali oli vähem?

Ma tegelikult tahtsingi, et mul oleks vähem materjali, sest varasemate „Eesti lugude“ puhul filmisin väga palju. „Helene elukoolis“ (2010) oli pooletunnise filmi jaoks 60 tundi materjali ja ma sain aru, et see pole filmitegemine. „Päikeseaeg“ on 65 minutit pikk ja materjali oli kokku vist kaheksa tundi, seega oli materjali vähesus mulle pigem väljakutse, mida otsisin.

Kuivõrd selge oli filmimise ajal, mida otsid ja kätte saama lähed? Kas see film oli sel hetkel sul juba peas olemas?

See oli väga õrn tunne. Stsenaariumi sai see kirjutatud võimalike väljamõeldud situatsioonidena. Kaheksa aastat tagasi oli ka Mikita hästi populaarne, tegelesime veidi sellise müüdiloomega.

Seega sa läksid Mikitat tegema?

Ei-ei, ma ei läinud Mikitat tegema, aga meil oli selline romantiseeritud idee ahjukütmisest ja eks see tegelikult ongi ka selle filmi alusidee, et looduses elades sa alistud sellele, et tulebki iga päev ahju kütta, et inimene pole looduse kroon. Seega oli pealmine kiht ehitatud ahjukütmisele, aga mingil hetkel sain aru, et see pole sügav. Kui see jääb romantiliseks mõtteks sellest, kui tore on ahju ees istuda, ei kerki üles tunnet, mida otsisin.

Need neli aastat, kui ma materjaliga üksi olin, kulusidki sellele, et saada tunne puhtalt kätte. Et ei oleks moraalitsevat näpuvibutamist ega romantilist ülerõhutamist. Puhta algtunde juurde tagasi jõudmine oli üsna keeruline.

Kas sa said mingil hetkel selgelt aru, et nüüd paneme punkti ja materjal on olemas?

Üks peamisi põhjusi, miks filmiga nii palju aega läks, oligi see, et mul oli stsenaarium ja ma mõistsin, et selle lindikogusega ma seda käsikirja ära ei tee, rullid saavad otsa, raha saab otsa. Mõtlesingi, et nüüd on kõik läbi, film jääb pooleli, aga mul oli vaja pausi, saamaks aru, et mul on film tegelikult olemas. Ühel päeval käis järsku plaks ja ma sain sellest aru. See oli väga pikk protsess, mis tuleb ka sellest, kui sa ise monteerid ja sul pole teist inimest kõrval.

Sul oli ikkagi mingi hetk tunne, et filmi ei tulegi?

Ei, mulle tundus, et tuleb halb. (Naerab.)

Aga kas sa sellest materjalist lõpuks ära ei tüdinenud?

Ma tundsin end lõpuks nagu luuletaja, kellele on ette antud sõnad, millest tuleb luuletus kirjutada. Tegelesingi kogu aeg nende sõnade ümber tõstmisega, kuni ühel hetkel tegin luuletuse kodus peas valmis ja realiseerisin seejärel montaaži­ruumis suhteliselt lühikese ajaga.

„Päikeseaeg“ meeldib mulle väga, aga on ka väga keeruline inimestele selgeks teha, millest see film räägib või miks seda peaks vaatama minema.

See on olnud mulle üks kõige raskemaid asju. Sarnane sellega, kui kirjutad luuletuse või kui helilooja kirjutab sümfoonia ning seejärel palutakse tal seda kolme lausega kirjeldada. Ma olen saanud päris suure õppetunni sellest, et olen mitu korda sõnastamisega teistelt abi palunud: kõik abipalved lõppesid arusaamisega, et pean seda ikkagi ise tegema.

Seega ma väga-väga ootan, et inimesed mulle kirjutaksid. (Naerab.) Mulle läheb väga korda, kui mõni keskkooli­õpilane tahab pärast selle filmi vaatamist luuletuse kirjutada või midagi joonistada. See film võiks olla üks samm mingis kollektiivses loomingulises protsessis.

Kui ma ise „Päikeseaega“ vaatan, siis tundub mulle kogu aeg, et muusikal on väga oluline roll, aga tiitrites pole heliloojat välja toodud. Miks nii?

Ma läksin helirežissööri juurde ja ütlesin, et muusikat mina ei taha. Seda teevad ainult filmi tegelased. Ta võttis seda väga sõna-sõnalt ja kinnitas, et muusikat ei tule, aga nihverdas ikkagi muusika sisse, lubamata end lõpuni heliloojaks nimetada. Talle on see ikkagi helirežii, sest need on helid, mille ta on sinna kokku kogunud, ta ei ole neid loonud. Ma ütleks, et see on väga piiripealne asi.

Mainisid ka, et tegelased mängivad filmis pille. Kas sa läksid seda ise otsima või see tuli loomulikult?

See on see kiht „Päikeseajast“, miks ma tahan millalgi jälle filmi teha. Mul ei olnud õrna aimugi, et selline asi hakkab juhtuma, aga hakkas, ja kõigi tegelastega. Kõigil, kes olid looduse keskel, tekkis ühel hetkel eneseväljendusvajadus. Siit saab nii palju õppida selle kohta, kuidas me üldse inimestena toimime. Milline on looduse roll inspiratsiooni tulemisel meisse? Mis juhtub, kui kontakt loodusega katkeb? Selles asjas on film minust targem. Mul on selle üle kõige suurem heameel, et muusikaliin ise filmi tuli. See paneb mind tahtma taas kogeda tunnet, et film on minust targem. Ei ole mõtet filmi teha, kui tead algusest peale, mida teed.

Selles filmis on Saaremaal filmitud hetki. Sa oled ise sealt pärit ja Eeva Mägiga Saaremaal mitu filmi teinud. Mida Saaremaa sinu jaoks tähendab?

Saaremaa tähendab ikka väga palju. Kõik mu kaheksa esiema on sealt, seal on minu vanaema sünnikodu, meil on suur rehetalu – koht, kus ma käin ennast laadimas. Kui ma ei saa suvel seal olla, siis tunnen end halvasti. Mulle meeldib ka kohutavalt saarlaste keel, huumor, see meri-annab-meri-võtab-mentaliteet, et me kõike ikkagi ise ei kontrolli, pole kõikvõimsad. See elu usaldamine, mis Saaremaal on. Mul on peas mitu filmi, mida tahan Saaremaal teha.

Milline on olnud tagasiside välismaal? Kas mujal saadakse su sideme otsimisest loodusega samamoodi aru?

Uskumatul kombel saadakse aru. See oli minu suur unistus jõuda sellisele üldistustasemele, et ei ole vaja ühtki eelteadmist Eestist ja et vaimsus ja essents tuleks ise läbi. Ja tuleb läbi! Šveitsis oli noortežürii, nad tulid pärast minu juurde ja rääkisid pool tundi, kuidas nad käisid filmi vaadates ära mingis kohas. See oli neile tohutu meditatsioon.

Kanadas tuli pärast seanssi, kui kõik olid juba ära läinud, üks müstiline naine. Hallid juuksed, veidi nõia moodi. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: „Sa oled nii ilus, su film on nii ilus, vaata, et sa seda ilu hoiad.“ Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Mõtlesin, et mis kuramus see nüüd oli. See oli väga lahe.

Nüüd jõuab film peagi Eestis kinno. On sul hirm ka, et keegi ei tule seda vaatama?

Ma olen sajaprotsendiliselt kursis dokfilmi levitamise raskusega ja ma teen seda ise, sest keegi teine ei julge filmi levitada võtta. Aga kes ei riski, see šampust ei joo!

Teen kõik endast oleneva, et vahendada „Päikeseaega“ kui kogemust. See oleks mulle kõige toredam, kui inimene saab sellest kogemuse, mis viib ta oma mõtteradadele. Äkki ta käib ära lapsepõlves või tuleb meelde midagi sellist, mille ta on juba ära unustanud. Mulle väga meeldiks, kui inimesed näeksid seda kogemusena. Sellest filmist ei pea mõistusega aru saama.

Me oleme väga sõltuvuses kolmevaatuselisest struktuurist ja lugudest, mis on nii ühesugused. Isegi teadusartikleid on kirjutatud nn dramaturgiasõltuvusest, et tahetakse minna kinno saama hetkelist rahuldust, mida pakub see, kui peategelane lahendab kõik oma kapitaalsed probleemid. Ma loodan, et „Päikeseaeg“ annab natukene pikaajalisema tunde.

Kas sa said pika protsessi käigus aru ka millestki, mida sa enam kunagi teha ei taha?

Tegelikult vist ei. Mul on selline tunne, selle filmiga seotud kriisid õpetasid väga palju. Tulin ikkagi igast august välja. Ise ma neid muidugi endale kaevasin, aga väljatulemise protsess oli väga õpetlik.

Kas mängufilmi teeksid kunagi?

Ei, pole üldse ambitsiooni. Ma tahan ainult dokfilmi teha ja dokis avastada lavastamise ja juhuse omavahelist suhet. Ma arvan, et veel julgemini võiks dokfilmis kasutada mängufilmikeelt. „Päikese­ajas“ hoidsin väga minimalistlikku ja puhast joont, sest tundsin, et filmi­lint on nii piirav, et ma ei saa olla vaba. Tegelikult saab olla vaba. Tahaksin edaspidi tuua oma töödesse võib-olla rohkem tagasi esimese tasandi lugu, aga samas veel sügavamalt ja mängulisemalt teise tasandiga tööd teha.

Selle filmiga läks kaheksa aastat. Kas järgmine tuleb kiiremini?

Ma ei tea, praegu ma teen doktoritööd, eks siis vaatab edasi.

Tahaksid teha kiiremini?

Tahaksin ikka ja ma arvan, et teen ka. Järgmine kord ma ilmselt ei vaevle nii palju enesekriitika käes, enesekriitika on nii piirav. Arvan, et ma olen kaheksa aasta jooksul end veidi rohkem usaldama õppinud.