Festival „Sound Plasma“ 28. – 30. IX Tallinnas, kunstiline juht Arash Yazdani.
Festivali „Sound Plasma“ korraldatakse juba seitsmendat aastat ning see on algusest peale keskendunud mikrotonaalsele kõlailmale. Festivali spektrit on aastate jooksul laiendatud ning praeguseks nimetavad korraldajad Arash Yazdani ja Helena Tuuling seda alternatiivsetele intonatsioonidele keskendunud festivaliks. Selline nihe fookuses pakub esinejatele rohkem repertuaarivõimalusi.
Ekmeles
USA vokaalansambli Ekmeles esinemist Tallinnas võib kindlasti pidada üheks Eesti selle aasta muusikaelu tippsündmuseks. Suurim tänu nende siia toomise eest festivali „Sound Plasma“ kunstilisele juhile Arash Yazdanile ja produtsent Helena Tuulingule, kes suutsid ansambli Euroopa turnee sisse sokutada ka Tallinna.
Välismaistes muusikaringkondades peetakse Eestit heliloojate paradiisiks siinse erakordselt suure heliloojate kontsentratsiooni kui ka uudisteoste kvaliteedi pärast. Ent meie paradiisis on puudu üks instrument. Siin on kõik koosseisud löökpilliansamblitest kuni mitmest koorist kokku ehitatud segakoorideni, aga puudub klassikalisele muusikale keskendunud vokaalansambel. Jah, meil on džässansambel Estonian Voices ja vanamuusikaansambel Vox Clamantis – mõlemad oma valdkonna meistrid –, ent ühekordse koosseisuga ansamblit (igal lauljal oma rida), kes suudaks esitada kõike, mida helilooja kirja tahab panna, ei ole.
Põhjused on ilmselt nii ajaloos (Nõukogude Liidus vist selliste asjadega ei tegeldud) kui ka haridussüsteemis, mis otseselt tõukub vajadusest. Ent töötades Euroopas suures osas just nüüdismuusika ansamblistina (peamiselt Paul Hillieri rahvusvahelises vokaalansamblis Theatre of Voices), kinnitan, et oleks aeg süsteemi uuendada tänapäevaste karjäärivõimalustega arvestavaks.
Esimene samm võikski olla nii meie muusikute kui ka publiku tutvustamine nüüdismuusikat esitavate vokaalansamblitega. Mäletan 2019. aastal festivalil „Afekt“ esinenud vokaalansambli Neue Vocalsolisten Stuttgart pisut teatraalse materjaliga kontserti Estonia kontserdisaali tekitatud nn kammerlaval. Oleme ka Theatre of Voicesega paar korda Eestis esinenud, küll konservatiivsema kõlaga kavadega, ehkki meil on ka hoopis rajumat repertuaari. Nüüd jõudis meile New Yorgist mikrotonaalse muusika spetsialist vokaalansambel Ekmeles, mis on pühendunud uute harva kuuldud teoste ja ajalooliste avangardi tähtteoste esitamisele. Ekmeles on esimese USA kollektiivina pälvinud Ernst von Siemensi muusikafondi ansambliauhinna (2023).
Ekmelese kava koosnes põhiliselt USA ja briti heliloojate loomingust, nende kõrval tuli ettekandele meil elava Iraanist pärit helilooja Arash Yazdani teos. Kokku moodustas nende kontserdikava ilusa terviku: kaks keskmist lugu olid küllalt tüüpiliselt ameerikalikud, esimene ja viimane sobisid aga rohkem festivali põhiolemusega. Olen ameerika muusikaga oma väliskontsertidel kokku puutunud küll, ent Eestis kõlab seda suhteliselt harva, eriti vokaalrepertuaaris, nii et kindlasti oli see meie publikule hea vaheldus.
Võiks öelda, et kontserdi esimene teos, James Weeksi „Primo libro“, oligi see, mida me kõik olime (seda ette teadmata) kuulama kogunenud. „Sound Plasma“ Facebooki infovoost sain teada, et helilooja kasutab siin 31 võrdseks tooniks jaotatud heliskaalat. Kuulajale ei ole küll selle jaotuse teadmine otseselt vajalik, ent annab ehk teose kõlailmast pisut selgema ettekujutuse.
Teos algas väga sirge ja valju meeskooriosaga, mille toon oli sedavõrd terav, et muutus ajapikku veidi häirivaks. Aga ma ei kuulu selle publiku hulka, kes arvab, et kõik peaks pidevalt meeldiv olema. Oluline on, et see kõnetaks, läheks korda, vajadusel ka häiriks. Ilu on muidugi ka tähtis. Teoses vaheldusidki vägivaldsevõitu lõigud hoopis teise karakteriga soolo- või duolõikudega, mis tõestasid selgelt forte-osade otstarbekust. Siiski tajusin just eriti alguses akordide intoneerimist kui tehnilist ülesannet, mitte kui omamoodi häälestuses muusika naturaalset olekut. Neis lõikudes lauldi hästi löök löögi haaval, vertikaalselt ja raskelt, silp silbi kaupa – ja see tükeldas teksti häälikuteks. Kontrastsed soololõigud vahepeal andsid aga suurepärase võimaluse tutvustada ansambli lauljaid individuaalselt.
Sopran Charlotte Mundy hääl kõlas tüdrukulikult sirgelt ja heas mõttes toorelt, veidi sahisedes. Seetõttu jäi ta tutti-koosseisudes balansis pisut alla, ent tuli ehedalt, hapralt ja haavatavalt esile soolodes. Loo lõpus kõlas sopranilt folgilikult kõri pealt sirgelt ja kõrgelt rohkete ülemhelidega lauldud belting-soolo, mis mõjus väga ehedalt ja ilmselt aitas tal ka veidi rohkem avaneda, nii et järgmistes lugudes balansiprobleeme ei tekkinud.
Metsosopran Elisa Sutherland võlus läbi kontserdi vahetu musikaalsuse ja vokaalse nõtkusega. Hästi paindlik ja professionaalne häälekasutus võimaldab tema ühtlase ja ümara tämbriga häälel kõlada just nii, nagu hetkel vaja. Tema soolodes oli ka tekst kõige loomulikum ja hästi seotud. Kõik tema häälitsused olid alati mingi iseloomuga, olgu need hingamised, sosinad või tekstiosad.
Kontratenor Timothy Parsonsi tooni kaunis kõla tuli esile just soolodes, kuigi ta kõlas siis ehk pisut valjemini kui teised. Teistest pisut nõrgema mulje jättis tenor Tomás Cruz, kelle sirge ja teravavõitu vähese kõlaruumiga tämber on meie kultuuriruumile harjumatum ja mõjub teistega võrreldes isegi pisut ebamusikaalsena. Bass Steven Hrycelak oli kogu ansamblist kõige suurema ja ooperlikuma häälega, mis andis alumises registris kogu koosseisule hea kindla põhja, ent mõnes loos kippus üleval registris liialt vibreerima. Bariton Jeffrey Gavett on ühtlasi ansambli juht ja dirigeeris laulmise ajal kogu kontserti, peale selle tutvustas teoste vahel publikule lugusid. Ehkki tema on pisut vähem tähelepanuväärsete vokaalsete omadustega, on ta väga kindel ja usaldusväärne ansamblist.
Weeksi „Primo libro“ meenutas mulle XVI sajandi itaalia helilooja Nicola Vicentino mikrotonaalseid madrigale, mida sattusin laulma aasta alguses Helsingi renessanssmuusika festivalil „Aurore“, asendades haigestunud lauljat. Hädaolukorras ei jõudnud ma kuigi paljudes proovides osaleda, ent tehniline küsimus oli sama: kuidas häälestuda nii, et tekiks puhas akord? Meie siin lääne kultuuriruumis oleme vanad puhtad häälestused unustanud ja lähtume pooltoonhäälestusest, nii et meie hääled ja kõrvad ei ole enam teistsuguste vahedega harjunud. Ent ka see on treenitav, kui keskenduda ja kuulata, süsteemi mõista ja olla ühtaegu piisavalt paindlik ja paindumatu. Helihark on lauljale suureks abiks, et helirida liiga laiaks ei läheks, ja neid Ekmelese lauljad ka tihti kasutasid. Tõstan taas esile metsosoprani, kelle intonatsiooni puhtus avaldas tõesti muljet, aga oli ka neid, kes püüdsid lihtsalt suu asendi või tooniga nooti värvida kõrgemale või madalamale, ja ka see toimib.
Teose „Mouthpiece 36“ autor Erin Gee on džässlaulja ja improviseerija, kes kasutab oma teostes palju algupäraseid helisid. Lugu kõlaski kui organiseeritud häälitsuste fun, mis on publikule ilmselt alati atraktiivne: on põnev mõelda, mis järgmiseks tuleb ja kuidas seda häält tehti, eriti kui interpreetidel on nii hea koostöö ja läbitunnetatud esitus. Minu meelest on selliseid multifilmilikke teoseid alati lõbusam esitada kui vaadata: kes ei tahaks publiku ees rongihääli teha või „bäng!“ hüüda, eriti kui lugu on nii hästi omandatud, et kõik jupid klapivad omavahel kokku nagu kellavärk.
Taylor Brooki „Motorman Sextet“ tekitas minus nii vormi kui ka sisu asjus kõige rohkem küsimusi. Loo tekstiks olid katked graafilisest novellist „Motorman“, mida esitasid kordamööda või korraga solistid, teised laulsid samal ajal häälikutel n-ö tausta. Muusikaliselt oli tähtis osa dünaamilistel kontrastidel ja see lihtne efekt toimis imeliselt. Ent tekstikatked, ehkki justkui selgelt kuuldavad, ei tõusnud piisavalt esiplaanile, et neid jälgida. Ei oskagi arvata, kas helilooja on mõelnud, et tegemist on soolode või lihtsalt faktuuri osadega. Sõnad olid küll enamasti mõistetavad, ent mõttest oli raske aru saada. Võib-olla ongi tekstilõigud mõeldud ajuti esile kerkiva katkendina, mis ka justkui toimis, aga ei mõjunud siiski päris loomulikult. Ent ansamblikunsti tipptase tõusis eriti hästi esile just selles loos: siin oli palju käest kätte liikuvat materjali, üksteisele lisandumist ja kadumist, tutti’st soolodele minekut ja vastupidi. Selle orgaanilist toimimist ja samal ajal intensiivset fokuseeritust üksteisele oli lihtsalt suur nauding jälgida.
Arash Yazdani teos „In My Boundless Turmoil“ erines kogu muust repertuaarist. Arash on üldse üks kõige omapärasema käekirjaga loojaid, vähemalt meie kultuuriruumis, ja tema muusika esitamine pakub interpreedile hoopis teistsuguseid väljakutseid. Teos on üles ehitatud pidevalt korduvatele ühest noodist laiali hargnevatele glissando’dele, mis viib kuulaja justkui seesugusesse transsi, et ta ühtaegu tahab ja ei taha, et see lõppeks. Loo esitamise keerukus ei ole aga vokaaltehniline: siin ei tundunud olevat suuri raskusi helikõrguste leidmise või äärmuslike ulatustega, ent see järelejätmatus, pidev ja pealetükkiv intensiivsus on häälele väga kurnav. Kuna ma tean seda tunnet, oskasin seda märgata, aga teos kõlas suurepäraselt. Lauljate tihedate toonide ülemheliread tekitasid saalis fantoomhelisid ja kohati tundus täiesti uskumatu, et vaid kuuehäälne ansambel võib kõlada nii paljuhäälselt.
Kui loojal on käes vapustav instrument, millega ta võib teha ükskõik mida, ja ta valib hästi selgelt ühe konkreetse minimalistliku printsiibi, annab see kontsentreeritus nii teosele kui ka esitusele mingi erilise omakaalu, mille gravitatsioon lihtsalt neelab kõik endasse. See oli suurepärane lõpp suurepärasele kontserdile! Rõõm oli ka publiku soojast vastuvõtust, mis paistis isegi esinejaid üllatavat – kahju vaid, et saal polnud kuulajatest pungil täis. Õnneks Klassikaraadio salvestas kontserdi ja see on väärt järele kuulamist!
Mondrian Ensemble
Šveitsi Mondrian Ensemble’i kontserdi avalugu, Edu Haubensaki II keelpillitrio, kõlas kui pillide häälestamine: keelpillitrio mängis laskuvaid käike lahtistel keeltel, mida hakati vähehaaval ümber mikrohäälestama. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas on võimalik samal ajal mängides valjus helikeskkonnas järgmiseks akordiks õige häälestus saavutada, aga tulemus oli uskumatult veenev. Millegipärast meenus Barbara Hannigani ütlus, et nüüdismuusika pole mingi soe vann, vaid pigem kudesid sügavpuhastav massaaž. Kui see lugu oleks olnud kusagil mujal kavas, siis ma kardan, et see ei oleks samaväärselt toiminud, aga alguseks oli see ideaalne ja n-ö häälestas mängijad ja publiku ühte ruumi kokku.
Pärast esimest lugu läks trio mõneks minutiks lava taha häälestama ja siis väljus sealt tšellist Karolina Öhman, pilli kael kahe kangaribaga kinni seotud. Olen piisavalt nüüdismuusikaga kokku puutunud, et suhtuda teosesse kerge eelarvamusega, kui pilli ettevalmistus paistab olevat show-element nagu Juliana Hodkinsoni teoses „Jounce“: mängija paneb kummassegi kätte minitamburiinide moodi sõrmused ja võtab kätte kaks poognat, selg allpool. Kuid niivõrd tugevalt karakteerse ja sügava interpreedi puhul ei mõju ka odavad trikid halvasti, helide iseloom pääseb ikka mõjule.
Järgmiseks kuulsime Martin Jaggi araabiapäraste kõlamõjutustega soolovioola teost „Kôrd 1“. Hoolimata sellest, et loos tundus olevat pisut liiga palju välja arendamata jäänud ideid ja loo vorm pisut tajumatu, kõlas see Petra Ackermanni esituses ometi kütkestavalt – nagu audiospaa, selles heliruumis oli meeldiv viibida.
Pärast Giacinto Scelsi võrdlemisi traditsioonilist keelpillitriot mängis Öhman veel ühe soolotšello teose, seekord õigetpidi poognaga, nii et sai nautida tema uskumatut kõlajõudu ja tooni, mis tõmbas tähelepanu ka juba triolugudes. Ma ei ole vist kunagi kuulnud tšellokõla, mis sarnaneks niiväga inimhäälega. Rütmikas ja dünaamilistele kontrastidele üles ehitatud Dieter Ammanni teos „Piece“ pakkus suurepärase võimaluse tutvuda tšellisti ägeda karakteri, efektse ja tugeva lavalise kohalolu ning erakordse pillivalitsemisoskusega.
Lõpuloos, Christian Winther Christenseni keelpillitrios, näitas ansambel sellist ansamblimängu kõrgklassi, et ma ei oleks osanud aimatagi, et viiuldaja Mirka Šćepanović osales kontserdil külalisena. Kõlaliselt üsna arvutimängulik muusika nõudis mängijatelt ideaalset sünkrooni nii liigutustes kui ka häälestuses ning tulemus oli ülimalt muljetavaldav.
Hibiki
Tallinna Uue Muusika Ansambel Arash Yazdani juhatusel tõi festivalil kontsertettekandele tšehhi helilooja Marek Keprti kammerooperi „Hibiki“ (originaalis „Hibiki, Hibiki, vzhmoť!“). Teose tutvustusest saab lugeda, et Hibiki on Jaapani viski. Jaapani keeles tähendab see sõna kaja või resonantsi. Autor väidab, et libreto räägib maitsmisest ning kasutab mitmesuguseid maitsmisega seotud tšehhi vanasõnu. Ingliskeelse tõlkega tšehhikeelse libreto sai huviline saali minnes kaasa haarata ja ehkki kirjapildis paistab see olevat tore mänguline poeesia, siis kes tšehhi keelt ei oska, jääb ilmselt paljudest nüanssidest ilma.
Kui välja arvata solistide paar korda veeklaasist rüübatud lonksud (oleks siis võinud olla juba viskiklaasid!), mekutav matsutamine ja järgnev tunnustav „mmm!“ ning paar korda tagaseinale ilmunud video jänesekostüümis järajast, jäi ooperi maitsmisteemaline sisu minust tajumata ja teos üldse sisuliselt mõistmata, kuid kuulajaid ümbritsev kõlailm oli ometi meeldiv. Keelpillide üksteisest välja kasvavad glissando’d (tšellol kõrges registris) ja kaks sopranisolisti moodustasid valitseva kõrge sonoorsuse, millele pakkusid aeg-ajalt kontrasti klaveri bassiakordid, helilooja (mees)häälega loetud tekst ja tema löödud gongihelid.
Sopranitel olid eraldi mikrofonid häälitsusteks, mida oli teoses päris palju. Laulmise ajaks lükkasid nad mikrofonid eemale, häälitsemise jaoks tõmbasid aga lähedale, ning kuna materjal vaheldus päris tihedalt, kujunes sellest lausa omaette koreograafia. Ehk oleks heliinsener võinud ka pisut paremini juhendada, kuidas sosistada ja kuhu puhuda, sest päris suur osa häälitsustest läks liiga otse mikrofoni, tekitades müra ja väikesi pauke. Ent lauluosades kõlasid lauljate hääled kaunilt kokku hoolimata sellest, et nad olid teine teise lava otsa paigutatud. Hästi sümpaatne oli ansambli juhi Yazdani käeline selgus ja läbitunnetatud ajalised mõõdud nii tempodes kui ka lõigupikkustes. Usun, et suures osas tänu sellele pääseski teos hoolimata pisut hektilisest ülesehitusest mõjule.
Ka festivali järelpeol, mis peeti Eesti nüüdismuusika keskuses, oli põnevaid muusikalisi ülesastumisi. Edasi läheb „Sound Plasma“ nüüdismuusikapidu juba novembri lõpus Berliinis.