Hans-Gunter Locki autorikontsert EMTA sarjas „Academia aeterna“ 29. IX EMTA black box’is. Kavas Hans-Gunter Locki ruumilised live-elektroonilised ja akusmaatilised heliteosed.
Kunstnik on ilusate asjade looja.
Ilmutada kunsti ja peita kunstnikku on kunsti eesmärk.
Kriitik on see, kes võib kaunitest asjadest saadud muljet teisel viisil või teises materjalis tõlgendada.
Kriitika oma kõrgeimas kui ka madalamas vormis on teatav autobiograafia.
(Oscar Wilde, „Dorian Gray Portree“*)
Minu seekordne autobiograafia algab sellest, et nüüd ma tean, et Lennusadamast jõuab Eesti muusika- ja teatriakadeemia black box’i jalgrattaga täpselt kümne minutiga. See on veidi vähem, kui ma kartsin, ja samal ajal umbes viis minutit liiga palju, et õigeks ajaks kohale jõuda. Seetõttu jäi mul autori sõnaline sissejuhatus kuulmata ning kontsert algas kohe muusikaga.
Hans-Gunter Lock sümboliseerib minu arvates kõike, mis on muusikas teistmoodi, kui raadiost või kontserdil kuuleme. Ta ei ole ka elektroonik, kes puhtalt seadmete võimalustest lähtudes teeb midagi, mida võib kaudselt pidada loominguks, kuid mis on tihtipeale lihtsalt tehnoloogiline oportunism. Lock on muusikateadlane ja asjad, mida teised teevad tunde järgi, on temal noodikirjas ning arvutustes täpselt välja kalkuleeritud ja kaugele ette planeeritud.
Teadlasest teeb kunstniku see, et ülima põhjalikkuse juures ei ole tema looming kliiniline. Ometi on Lockil varjukülg: tema liigne keerukus ei pruugi publikule tajutav olla ilma eelneva selgituseta ning seetõttu läheb kaduma osa võlust, mis avaks telgitaguseid mõistes võib-olla teadlikumale kuulajale täiendava kihi.
Ometi olin just seetõttu hilinemisega veidi rahul, kuna nüüd sain autorist sõltumatult otsida ja leida tema teostest seda, mida ma arvasin, et sinna sisse on pandud.
Selleks et kirjeldada, mida Locki autorikontsert endast kujutab, peab alustama lavast. Seekord oli selleks kogu ruum, kuhu oli paigutatud 23 kõlarit, mis asusid publiku ümber igal teljel, eri kõrgustel. Selline ülesehitus võimaldab luua ühtse helipildi, mis katab mõttelise kuplina saali kogu selle ulatuses.
Sõna „helipilt“ tahaksin siin kirjutada lahku: „heli pilt“. Audiofiilid räägivad tihti, et hea tehnika võimaldab täpset arusaamist sellest, kus iga instrument muusikateose taasesitusel kõlarite vahel paikneb. Locki kontserdi puhul polnud sellisele hinnangule kohta, sest nii nagu looduses, oli ka tol õhtul saalis igal üksikul helil ruumis oma täpne koht.
See toob meid kontserdi esimese pala juurde, milleks oli salvestus metsast. „Kevadhommik Kesk-Eestis“ on täpselt see, mida pealkiri ütleb. Loodushääled. Võiks arvata, et peale Fred Jüssit pole kellelgi loodushäälte talletamises midagi uut maailmale öelda, kuid õnneks tõestas Lock, et see ei ole tõsi.
Nüüd võiks kirjutada siia trafaretse lause: „Mul oli tunne, nagu oleksin selles samas metsas, kus need helid olid salvestatud, ning lind laulis nii lähedal, et oleksin justkui võinud teda käega katsuda.“ Aga peale selle, et see oleks banaalne, ei oleks see ka üldse tõsi.
Pimedas saalis mõjus looduse selline taasesitus hoopis teisiti, kui kinnisilmi metsas seistes. Mingil imetabasel moel muutusid linnud, puud ja putukad muusikainstrumentideks ning moodustasid Teose.
Siin vist tulebki välja teadlase ja kunstniku erinevus. Teadlase salvestatud loodushelid peaksid kõlama nagu loodus. Kunstniku salvestatud helid moodustavad pelga dokumenteerimise asemel uue kvaliteedi ja seda need Locki vahendusel vaieldamatult tegid.
Sama narratiiv läbis kogu kontserti: mitmesugused ruumilised helipildid moondusid kusagil tee peal muusikaks. Leidsin ennast mõtlemas näiteks sellele, kas haukuvat koera, kes salvestuses esineb, saaks kuidagi pidada lauljaks, kui seda esitada muusikana.
Algsest ruumist eraldatuna tekkis ka uus kogemus, kuidas aju ja kuulmine heli käsitleb. Kui heli allikad paiknevad ümber meie, tekib vajadus hakata neid kuhugi paigutama. Nii leidsin ennast ümbritsevat helikuplit korduvalt vaatamas nagu omapärast visuaalset kunstiteost. Heli pilti. Pilti, mis on maalitud helidega.
Locki rolli selle kõige juures lahti mõtestada on omamoodi enigma. Pelgalt meediumina, kes käitab keerulist salvestustehnikat koos vahepealse töötluse ja taasesitusvahenditega, esineks teadlane või arvutifriik.
Lock pani sinna juurde kunstnikku defineeriva metafüüsilise kihi, mis toodab Loomingut. Kindlasti on tal kusagil lauasahtlis kaustik või arvutis fail, kus on täpselt kirjas, kuidas helide kunstiks moondamine käib ja millest see koosneb. Loodame, et ta seda kunagi kellelegi ei näita, sest maagiast ei tohigi aru saada.
* Oscar Wilde, Dorian Gray portree. Eesti Raamat, 1996. Tlk A. H. Tammsaare, redigeerinud Henno Rajandi.