Näitus „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 25. II 2024. Kuraator Mai Levin, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline disainer Inga Heamägi.

Eelmise sajandi kuuekümnendad aastad on vaieldamatult meie kunstiloos olulised, sisaldades ühtaegu visa klassikalise modernismi traditsiooni alalhoidu ning kümnendi vältel aset leidnud kunsti vormikeele muutusi, mille rakendamise kaudu jõuti vaat et järele lääne neoavangardile. Mõlema suuna puhul vastanduti okupatsioonivõimu sotsialistliku realismi ideoloogiale, kujundati kuuekümnendatest eriti kõrge kulla­prooviga kunstiperiood. Traditsioonilise modernismi lipulaev oli mõistagi maalikunst, mis kandis endas kõige enam väärtusi okupatsioonieelsest perioodist ja selle käilakujust Pallasest, mis asus Tartus. Linnas, kus esimesena hakati andma kujutava kunsti kõrgharidust Eestis ning kus peeti okupatsiooniaja nõudmiste kiuste jonnakalt ja kiuslikult vastu. Tartus suudeti hoida modernislikku ideeliini, vaatamata kolmekümnendate aastate „vaikiva ajastu“ rahvuspateetikale, neljakümnendate esimese poole natsionaalsotsialistlikule pseudoklassitsistlikule pildikeelele ning sellele järgnenud sotsialistliku realismi doktriini tulekule. Kahe viimati nimetatud etapi puhul kaalus elu alalhoidmise kunst üles kõik kujutava kunsti oskused ja ideed kokku. Pärast orkaane näisid kuuekümnendad vaikse sulavee loiguna. Oli jälle võimalik keskenduda kunstilistele vormi­variatsioonidele, nii et ei järgnenud süüdistust formalismis, natüürmordid või maastikud tööd rassiva, kuid õnneliku inimeseta ei toonud enam alati kaasa etteheidet, et tegemist on ilutseva apoliiti­lisuse, kodanliku korra järele igatseva igandlikkuse, kikka-avangardismi või muu sellisega. Ideoloogiline leksika oli äärmiselt värvikas ja leidus ammendamatuid kombinatsioone.

Esteetiliselt kaunis. Tartu kunstimuuseumi näitus „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel“ on üks tõlgendusvõimalus esitamaks visuaalselt perioodi, mille peamine märksõna on „nostalgia“. Näituse kopsakast, rikkalikult illustreeritud kataloogist leiab meie kunstiloo konspektiivse kokkuvõtte XIX sajandist peale rõhuga Tartul. Kataloog sisaldab näitusel välja pandud autorite biograafilisi andmeid ja kunstistilistilisi kirjeldavaid hinnanguid. Tulevasele uurijale on suure­päraseks abiliseks kataloogis leiduv asjakohane kirjanduse bibliograafia. Puhtesteetilises üldplaanis on väljapanek laitmatu, pakkudes silmailu nii asjatundjale kui ka -armastajale. Kolme muuseumi (EKM, ERM ja TKM) kogude põhjal on Tartu kunstnike loomingust kokku saanud kümnendi kauniilmeline assortii. Väga esinduslikud on ajastu vanameistri Aleksander Vardi ja kümmekond aastat nooremate Elmar Kitse ja Linda Kits-Mäe komplektid, vormiarenguid kajastab Lüüdia-Vallimäe Margi kolmest pildist koosnev rida, üllatav leid on Lembit Saartsi „Ihtüoloogiline“ (1965/1966).

Kontekstuaalselt küsitav. Vaadelda XXI sajandi teisel kümnendil üht ajajärku meie kunstiloost, mil paljud protsessid ja toimemehhanismid, arusaamad ja hoiakud olid totaalselt teistsugused, on paras pähkel puremiseks. Tuumani jõudmiseks on mitmeid mooduseid. Mõtisklen siinkohal pisut Tartu muuseumi näituse foonil meie kunsti „kuldsete kuuekümnendate“ ajakonteksti esitamise üle, millest minu arvates kipub sellel väljapanekul vajaka jääma. Näituse kolm pikemat seinateksti ei ava seda kindlasti piisaval määral. Kunstiajaloolises ja didaktilises mõttes oleks muuseumi ehk tänapäevaselt väljendudes mäluasutuse näitusele kindlasti kasuks tulnud, kui eksponeeritud materjali juures oleks külastaja tarvis teavet, mis seoks ühe või teise teose tollaste näitustega. Vürtsiks võinuks ehk lisada mõned markantsemad kommentaarid toonastelt külastajatelt, kunstivaldkonna ideoloogidelt vms.

Nagu öeldakse ka kataloogis, sai mitmeid kunstiteoseid avalikult näha valmimisajast hiljem, isegi aastakümnete pärast. Sellest lähtuvalt tekib küsimus: mis oli selle põhjuseks? Küsimus, millele oodanuks ühel või teisel moel vastust näitusesaalis viibides. Kust jooksid kuuekümnendatel ametliku tsensuuri ja kunstniku enesetsensuuri jooned? Vastuse võiks külastaja leida kas lisaseletusena ühe või teise teose etiketil või moodsal moel, QR-koodi abil. Teisisõnu: hea oleks olnud avastada näituselt mõnegi pildi „jutustus“. Kontekstualiseerimine on ju üks praeguse aja kunstiesituse moemärksõna ja -meetod, omamoodi ideoloogia loodushoiust soovõrdsuseni – everyhing goes.

Ühe variandina oleks võinud kasutada autoripõhise ülesehituse asemel kronoloogilise arengutee põhimõtet ning vaadelda nii-öelda ametlike ja hüljatute tasandit aastate kaupa. See oleks võimaldanud tuua ekspositsiooni sisse rea vähem tuntud kunstnikke, kes pole praegusesse esinduslikku valimisse mahtunud. 1960. aastate atmosfääri võinuks ka ju üht näitusesaali ohvriks tuues taaslavastada. Näitusel oleks võinud olla ka ideoloogilist esteetikat esindav habe – Lenini kujutis. Esimese pähe tuleva näitena toon Ilmar Malini 1969. aasta ikonograafiliselt mitmetähendusliku maali „Lenin“.

Näituse kataloogi teksti põhjal jääb vägisi mulje, et meie kunsti arengukõver on küllalt pilvitu ning vaid ajuti on ette tulnud mõningaid komistuskive, millest kõige enam peatutakse Tartu ja Tallinna rivaliteedil. Mõnigi hinnang kõlab leebelt öeldes ülipehmena. Näiteks: „Tundub, et kunsti arengu teatud kunstlik pidurdatus nõukogude perioodil, pealesunnitud reserveeritus uute suundade suhtes tuli „vanadele pallaslastele“ omamoodi kasuks: nad said rahulikult küpseda, välja arendada oma isikupärased laadid“. Esmajärjekorras on mul mure noorema kunstipubliku pärast, kellest mõnest võib sirguda näiteks lootustandev (kunsti)ajaloolane. Paraku saaks ta sellise väite esitamise eest retsensendilt noomida puuduliku ajastu­kriitilise tõlgenduse tõttu.

Ideoloogia varjud. Iga kümnendi, sealhulgas ka kuldse ajavaimul on mitmeid tahke, nurki ja varjundeid. 1960. aastate ENSV Kunstnike Liidu Tartu osakonna koosolekute protokollide sõnastuse järgi on ilmne, et nii vanu pallaslikke maalitraditsioone kui ka uuenduslikke loomeeksperimente saadavad taustana ideoloogia pikad varjud, mis võivad avalduda mitmel moel, olgu selleks kas või humoorikama tahuna kunstiproletariaadi kohtumised töökollektiividega. Ideoloogia varjude hulka kuuluvad tööliste ja teenistujate kollektiivsed, nii-öelda vabatahtlikud kultuurhariduslikud näitusekülastused, bussidega kohaletoimetamine, kohtumised kunstnike ja kunstiteadlastega (näitena meenub satiiriline Raikini/Baskini sketš „Kunstisaalis“). Grotesksema poole pealt nõue, et kõik kunstnikud osaleksid marksismi-leninismi õhtuülikoolis, pidev enesetäiendus mõistmaks sotsialistliku realismi ideed, mida tuli realiseerida vastava­sisulistes kunstiteostes.

Kuuekümnendate vältel kahaneb järjepanu üleliidulise tsentraliseerimispoliitika tõttu Tartu kui maalikunsti keskuse positsioon. Kümnendi lõpus seistakse silmitsi tõdemusega, et sealne kunstnikkond on vananenud ning nooremad kunstnikud on läinud ära Tallinna. Kõige selle foonil kumendab kunstnike eetiliste valikute ja kompromisside küsimus: kuidas ära elada selle süsteemi sees? Kas kohaneda või kaugeneda, kui tõhusam elujärg sõltub loomingulistest toetustest, riigi tellimustest, viimane aga eeldab valmidust (vähemalt pealtnäha) olla ideoloogiliselt eeskujulik, õigel kombel „sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“? Saada endale avaram ateljee, telefon korterisse, autoostuluba või tuusik Kuldsetele Liivadele liigituvad juba luksuslikumasse lahtrisse. Kohaneti, nagu on teada, väga erineval moel ja viisil. Minu meelest sobib 1960. aastate iseloomustamiseks suurepäraselt poeet Jevgeni Jevtušenko mõte, mis pärineb tema 1965. aasta luuletusest: „ja kõnelda, et läheb paremaks / ma kardan / kuid öelda, et halvemaks / on ohtlik“.