Kirjuta kõiksusest lühidalt kõik.

Hannes Varblane

Leidub raamatuid, millest on raske rääkida käsitletava ainese ahtuse tõttu, aga esineb ka sääraseid, mille tõlgendamist raskendab sisuline üliküllus. Elulugu, mille Agnes von Zahn-Harnack on oma kuulsast isast kirjutanud, kuulub viimaste hulka. Ja seda arvestades tuleks möönda, et siinse kirjutise pealkirjas, vaatamata näilisele suuresõnalisusele, ei ole lubamatut liialdust. Võimaldab ju teos igasugust lähenemist: üksik­asjadesse klammerdumisest alustades ja ülima üldisusega lõpetades. Jah, isegi see viimasena mainitu ei ole välistatud, kuna tegemist on teoloogiga, niisiis vaimuinimesega, kes tavatseb maailma ning inimest mõtestada kõige üldisemas plaanis. Seesugustel puhkudel jõutakse aga üsnagi lapidaarsete äratundmisteni. Elulähedase hoiakuga üldistaja arvab inimkonna arenguloo sõdade ajalooks, sellal kui vaimu primaadi eelistajale tundub, et sõdadele tuleks eelistada usundeid. Või nagu vaadeldavas raamatus üteldakse: inimkonna ajalugu „on oma olemuselt religioonilugu“ (lk 108). „Religioon“ aga samastus Adolf Harnacki meelest „kristlusega“: „Meie misjoniülesande vaieldamatus lähtub arusaamast, et kristlus ei ole üks usund teiste kõrval, vaid see ongi see ainus usund, et alles selles ja selle läbi saavad kõik rahvad ja inimkond selleks, mis nad peavad olema“ (lk 249).

Tsitaadist võib jääda mulje, et kõneleb ristiusu eestvõitleja, kes ainulise tõe haldajana keeldub muude mõtlemisviiside eluõiguse tunnistamisest, kuid just sallimatus on see, mida tuleks kõnealuse usuteadlase puhul toonitada kõige nõrgemini. Enamgi veel: kõnealuse monograafia käigus selgitatakse korduvalt, kui vähe oldi väljapaistva teoloogi seisukohtadega rahul. Ametliku kiriku esindajate hukkamõist ei tohiks kedagi imestama panna, kuid paraku isegi Theodosius Harnack, armastav isa, pidi oma pojale tunnistama: „Kes [—] niimoodi ülestõusmise faktist mõtleb kui Sina [—], ei ole minu silmis enam kristlik teoloog“ (lk 161). „Niimoodi“ peab antud juhul silmas, et ülestõusmist tuli Harnacki meelest võtta mitte tõesuse, vaid ainult jüngrite seesmise visioonina, tõelusele vastanduva pettekujutlusena. Isegi keiser Wilhelm II ei teinud oma vastumeelsusest saladust. „Seepärast peeti Harnackit õukonnas ohtlikuks jumalasalgajaks, kellest tuli eemale hoida“ (lk 363).

Nüüd jääb vaid huvituda, millega võis väljapaistev õpetlane esile kutsuda nii silmahakkava vastuseisu. Muidugi tuleks seejuures arvesse võtta, et teoloogiat ei peeta praegu kõige põnevamaid saladusi pakkuvaks valdkonnaks. Aga usuteadusliku sisuga raamatud ometi ilmuvad (kes osanuks nelja aastakümne eest sellist võimalust ette näha?), mistõttu nendest tuleb ka kõnelda, ja oleks väga rumal, kui näeksime selles ainult viisakat vormitäidet. Eriti kohatu oleks aga, kui keegi hakkaks õigustama kõnealuse teose ilmumist: eesti keeles on nüüd kättesaadav suurejooneline ülevaade oludest, mis valitsesid Saksamaal XX sajandi esimesel poolel. Muidugi oleks raamat siinmail veelgi huvitavam, kui selles kajastuks rohkem „palavalt armastatud Balti kodumaa“ (lk 489), kuid oleks põhjendamatu oodata sakslasest autorilt peensusteni minevaid teadmisi (on ju tõlkija osutanud, et autor seostas Tartu ülikooli eksikombel lätlaste, mitte eestlastega).

Seda asjatundlikumalt on ta kõnelnud sakslastest. Kui miski saab selle raamatu puhul üldse kriitilisi osutusi pälvida, siis sellisena võiks ehk kõne alla tulla ainult viimse piirini minev korralikkus – kõik on liiga põhjalik ja pedantsuseni täpne. Lehekülgi, millel puuduvad joonealused märkused, ei ole väga palju. Ja kõikvõimalike nimede küllus on tõeliselt muljetavaldav.

Nähtuse peapõhjus peaks seisnema selles, et tegemist on raamatuga, mille kirjutamist alustati Weimari vabariigi lõpuaastail, niisiis peaaegu sada aastat tagasi. Aga tausta, nii-öelda vaimse tagapõhja moodustab keisririigi aeg: Agnes Harnack sündis ühinenud Saksamaal, mille kodanikel polnud kahtlust, et nad elavad Euroopa kõige tugevamas riigis. Nagu ülalpool juba osutatud, oli autori isa seisund kõike muud kui tähendusest ilma ja ootuspäraselt sellest johtub, et tulevasel eluloolasel tuli juba varakult kokku puutuda paljude isikutega, kes XX aastasaja algupoole olid mitte ainult mõjukad, vaid ka üldiselt tuntud. Autor, kahe jalaga kaasajas elanud inimene, on nendest tutvustanud väga paljusid. Paraku peaks olema teada, et ajalugu ei suuda säilitada kõiki silma paistnud isiksusi. Nõnda siis kujunes, et juba viisteist aastat hiljem, kui hakati ette valmistama teose teist väljaannet, arvati esitus liiga põhjalikuks. Raamatut, kus Weimari vabariigi vaimuelu ilmub ülimas mitmekesisuses, loevad eheda poole­hoiuga eelkõige lugejad, kes on kõigest Saksamaaga seostuvast väga huvitatud.

Teoloogia edendamises nägi Adolf Harnack oma peasihti ja tagantjärele on tema saavutusi kõige kõrgemalt hinnatud just selles valdkonnas, kuid suurmehe eluajal, nagu juba osutatud, oli temasse suhtumine kõike muud kui ühetähenduslik. Mitte ainult ametlik kirik ja Tema Keiserlik Kõrgus, vaid isegi Karl Barth, kuulus kalvinist, kelle on teinud üldiselt tuntuks dialektiline teoloogia, olid saksa õpetlase suhtes meelestatud vägagi kriitiliselt. Kahe suurmehe vastasseisul peatutakse lähemalt vaatlusaluse raamatu lõpuosas, kuid juba leheküljel 155 autor kahtleb, kas aeg tema isa saavutuste õiglaseks hindamiseks on „ikka küps ning kas dialektilise teoloogia lained ja vastumeelsus ajaloolise käsitlusviisi suhtes ei pea mitte esmalt mööduma“. Lisamatagi peaks selge olema, et tütre poolehoid kuulus jäägitult isa lähenemisviisile.

Siin need kaks, dialektiline teoloogia ning ajalooline käsitlusviis, ilmuvad kõrvuti ja jääb ainult esile tuua, milles seisneb nende olemuslik erinevus. Ajaloolise käsitlusviisi eelistaja lähtub eeldusest, et ka mõistusüleste tõdede selgitamisel tuleb loota ennekõike teaduslikule uurimistööle, ja seepärast püüab ta usulist laadi tõekspidamisi tuletada keskkondlikest oludest. Karl Barthi, dialektilise teoloogi silmis märkis aga ammuste olude selgitamine kõigest ettevalmistust: pärast ajaloolise kesta läbimist ja ajalikku laadi teadmiste omandamist pidi uurija tungima igaveste tõdedeni.

Oleks mõttetu küsida, kummale lähenemisviisile peaks kuuluma suurem eluõigus; tundub ju ilmselge, et igavest laadi tõdede tundmisele ei saa põrmlik mõistus pretendeerida. Sellegipoolest hakkab vägagi selgelt silma erinevus, mis lahutab kaht õpetlast teineteisest: Harnack eelistas nüüdisaegset, Barth aga traditsioonilist, see tähendab Augustinusele ja Calvinile toetuvat tõlgendamisviisi. Või nagu ta ise kirjutas: kui peaksin valima ajaloolis-kriitilise meetodi ja vana inspiratsiooniõpetuse vahel, siis eelistaksin otsustavalt viimast.¹

See paraku, missuguseid paremusi tagab ennist mainitud eelistamisviis, jääb üsna lahtiseks. Ehtsate protestantidena olid mõlemad veendunud, et usule peab teoloogias kuuluma keskne seisund. Kristlastel, arvas Harnack, tuleb uskuda, et neil on armastav Isa; saab selline usk väljenduse, siis selle läbi Jumala riik kasvab. Samas vaimus kuulutab Barth: „Kuni usule lisaks toimivad muudki motiivid, me Jumala ees ei seisa.“² Ütlus kõlab meeldejäävalt, kuid jääb mulje, et puudu on määratlustest, mille najal usu ainulisust ja ehedust ära tunda. Ja Karl Barthi puhul tuleks seda tõesti toonitada, kuna ta osutas korduvalt, et Jumalale pistist pakkudes käitume me kohatult.

Üldistavalt võiks siis ütelda, et iseärasused, millega Adolf Harnack põhjustas rahulolematust, tulenesid vaimse üldsuundumuse järgimisest. Viimasena mainitud suurnähtuse võtavad kokku kolm märksõna: „progress“, „teadus“ ja „inimsus“. Kes siis poleks valmis tunnistama, et kõik muutub pidevalt paremaks? Niisama hästi teatakse, et täiustumise taga on teadus, edenemise peamine võimaldaja, ning see omakorda, et oma nime pisutki väärida, peab olema võimalikult mõistuspärane ja arusaadav. Sellega on juba esituse saanud ka „inimsus“, kolmas põhipunkt: mõistetav olla tähendab inimestele mõistetav olla. Ei suuda keegi oimata, mismoodi lihast ja verest inimene saaks Kristuses moodustada ühtse terviku tõelise Jumalaga; juba see viimane, tõelise Jumala mõiste, väljub inimliku tunnetusvõime piirest. Seevastu tõelise inimese mõiste nii raskeid küsitavusi ei kergita, isegi siis mitte, kui kõnealust inimolendit kujutleda erakordsena; saab ju arengulugu esitada erilisi inimesi, nii-öelda prohveteid, kes on ette kuulutanud jumalikku tahtmist.

Adolf Harnacki peasiht seisnes kristluse vabastamises dogmadest: ta ei olnud õpetuste, küll aga selle vastu, et inimliku päritoluga vaimuvarale omistatakse jumalik, kõike inimlikku ületav tähendus. „Dogmadeloo“ kolmes köites näidatakse, kuidas evangeeliumi lihtne sõnum allutati hellenistlikus maailmas kreeka filosoofia vaimule: kirikukogudel võeti vastu üha uusi mõistuseüleseid õpetusi, mille kehtivust pidid kristlased hiljem uskuma kohustuslikus korras. Teaduslikud uuringud seevastu, toonitas Harnack, on teinud selgeks, et midagi mõistusevastast üldse polnud. Isegi laste ristimise nõuet evangeeliumid ei esitavat, kõnelemata juba, et usklikele pandaks peale kohustus uskuda kolmainsust või teisi mõistetamatuid õpetusi. Ülihästi oli teoloogile teada, et teisel sajandil väärtustati uskumist ka mõistusevastasuse kriteeriumi alusel: usku peeti seda täisväärtuslikumaks, mida võimatumaid asju usuti. Hiljem hakati kõnealust nähtust kokku võtma vormeliga „credo quia absurdum“. Aga usu primaati kehtima jättes pidas õpetlane ühtaegu tarvilikuks diferentseerimist; Luther näiteks, kes pidas pühakirja autoriteeti Koperniku hüpoteesist kõrgemaks, tema heakskiitu ei pälvinud. Kõige esinduslikumalt näitlikustab Harnacki isiksust eluaegne pühendumine Markioni uurimisele ja see, millega õpetlane oma erilist huvitumist põhjendas: Markioni näol nimelt arvas ta leidnud olevat tõendi selle kohta, et juba teisel sajandil oli võimalik uskuda praeguse, s.t XX sajandi inimese kombel. Just seda, uskumist nüüdisaegsel viisil, väärtustas väljapaistev usuteadlane kõige rohkem: varasematel aegadel avaldunud religioossus oli seda kõrgem, mida selgemini tuli temas avaldumisele sarnasus uusima protestantismiga. Reformitud kristluses aga lasub pearõhk kõlblusel: ei ole vaja jäikade dogmade tunnistamist, kõnelemata kombetalituste täitmisest, piisab täielikult, kui kristlane tõendab oma usu ehedust Jumalale meelepärase eluviisiga.

Pole kahtlust, et religioossuse väljendusena on kõlbeline eluviis kõrgemal rituaalide täitmisest, aga see ei tähenda, et kõrgem tase on alati ka elujõulisem. Adolf Harnack, endastki mõista, nägi kreeka ja rooma katoliikluses religioossuse alamat tasandit ja ta uskus, et madalamatel tuleb kõrgema ees varem või hiljem taanduda. Selles suhtes kõlab paljuütlevalt lause „Kristluse olemuse“ lõpuosas: „Ka kreeka ja rooma kiriku väliselt kaunistatud, kuid sisemiselt kokkuvarisenud templites ei ole evangeelium kustunud.“³ Muidugi, evangeelset sõnumit iseloomustab säärane elujõud, et seda ei suuda lämmatada isegi katoliiklikud riitused.

Aga sirgjoonelise lähenemisviisi paikapidavust saab ka vaidlustada; igatahes pakub usundilugu näiteid, mis justkui räägiksid ennist toodud väite kasuks. Kes ei teaks, et kristlus on reformitud judaism ning sellisena oma võrsutajast kõrgem, kuid judaismi tunnistajad pole sellest eales midagi kuulda tahtnud. Samal viisil ületas katoliikluse protestantlik kirik, mille vanus küündib praeguse seisuga üle poole aastatuhande, kuid katoliku kirikud pole oma ületajast hoolinud. Missuguseks kujuneb tulevik? Teadjad on arvanud, et ilmalikustumine on enim kindlustunud protestantlikus maailmas. „Üldiselt on katoliiklus end modernse sekularisatsiooni eest kaitsnud paremini kui samaaegne protestantism.“⁴ Samalt autorilt pärineb teinegi kaalukas ütlus: „Ei saada katoliku kirikust õiget ettekujutust, kui tema juriidiline loomus (Rechtskirche) jääb märkamata. Ka dogmal on juriidiline iseloom ning ta kohustab, nagu seadus saab iganes kohustada.“⁵

Peaks ennist toodud otsus paika pidama, siis see osutab ehk katoliku kiriku suuremale stabiilsusele, ja seda saab näitlikustada isegi juhtumiga, mille ajendajaks kujunes Adolf Harnack. Oli „Ristiusu olemus“ ilmunud, siis võttis Alfred Loisy Prantsusmaal 1902. aastal nõuks sakslase eksitusi külvav teos kummutada ja samal aastal avaldati prantsuskeelne raamat „Evangeelium ja kirik“. Paraku äratas selles sisalduv poleemika, mille autor esines mõnes suhtes Harnackist radikaalsemana, nii kõmulist tähelepanu, et juba järgmisel aastal määrati viis Loisy raamatut „indeksisse“, ja viis aastat hiljem oldi niikaugel, et katoliku kirik otsustas vabamõtleja ekskommunitseerida. Aja vaim oli protestantlikul Saksamaal ja katoliiklikul Prantsusmaal toiminud võrdlemisi analoogiliselt, kuid reaktsioon uuenduskatsetele ei olnud ühesugune.

Agnes von Zahn-Harnack kaldus arvama, et tema isa teaduslik teoloogia märgib usuteaduse kõrgeimat astet. Karl Barth seevastu pidas teaduslikkusele toetuvaid saavutusi vähepakkuvaiks: talle tundus, et tõelise eksegeedi siht peaks seisnema Pauluse mõistmises, mitte aga temalt pärinevate lausete osakesteks liigendamises. Kuid ka tema jättis kõrvale kõige tähtsama ja põhimõttelise tähendusega küsimuse: missugusel määral suudab praegune inimene mõista visioonide kogejat, kes elas aastatuhandeid tagasi ja kelle meelest lunastaja ülestõusmise tõesuses ei saanud olla pisimatki kahtlust? Kas ikka tohime eeldada, et tolle inimese hingeelu ja mõtlemine on meile arusaadav? Sellest tuleks alustada ja alles teises järje­korras kõlbaks küsida, kui sobilik võiks teaduslikkus olla religioosset laadi problemaatika lahendamisel.

1 Karl Barth, Der Römerbrief. München 1923, lk  V.

2 Op. cit., lk 76.

3 Adolf von Harnack, Kristluse olemus. Ilmamaa, 2009, lk 241.

4 Walther von Loewenich, Der moderne Katholizismus. Witten 1956, lk 411.

5 Op. cit., lk 349.