Karsten Brüggemann on saksa teadlane, kes elab Eestis ja on Tallinna ülikooli professor, arvukate teadusartiklite, mitme raamatu kaasautor ning paljude teadusajakirjade kolleegiumide liige.¹ 2002. aastal saksakeelsena publitseeritud tema doktoritööl² põhinev raamat on nüüd Eestis ometigi kättesaadav. Mõnevõrra teise kultuuritaustaga kirjutaja vaatenurk siinsete elanike seisukohast ühele Eesti ajaloo tähtsündmusele – Vabadussõjale (Brüggemann kasutab oma käsitluses kohati paralleelmõistet „Eesti iseseisvussõda“) – väärib kahtlemata laiemale lugejaskonnale vahendamist. Seda enam et see on avaramasse konteksti asetatud uurimus ja seetõttu vaba võimalikest kammitsatest, mis eestlastest ajaloolasi võivad, kuigi ei pruugi piirata. Nüüd on see „võlg“ tänu teose tõlkijale, ajaloolasele Agur Bennole silutud.

Brüggemann alustab tõdemusega, et „tõlkes oluliselt lühendatud ja hoolikalt läbitöötatud teksti polnud võimalik täielikult ajakohastada“ (lk 11). Nii toob ta esile, et värskeimat käsitlust Vabadussõjast, kaheköitelist koguteost „Eesti Vabadussõja ajalugu“ oli tal „vaid osaliselt võimalik eestikeelse versiooni jaoks ära kasutada“ (lk 11). Miks aeg autorile nii peale surus, väärinuks lugejale veidi põhjalikumat selgitust – kaotati ju seeläbi suurepärane võimalus diskussiooniks teiste autoritega. Historiograafias eesti ajaloolaste hulgas esile tõstetud, kuid pärast sissejuhatust siiski unustatud Reigo Rosenthali teostest jäi mainimata tema uusim, Eesti sõjaväe juhtkonna rolli sisepoliitikas käsitlev monograafia.³ Täielikult on kõrvale jäetud Taavi Minniku uurimused punase ja valge terrori kohta Vabadussõjas (tõsi, Minniku ühe artikli leiab kasutatud kirjanduse loetelust), kuigi mainitud tööd võimaldanuksid siin arvustatavas teoses veidi enam vihjata probleemistiku sotsiaalajaloolistele aspektidele. Mööda on mindud ka rahvusarhiivi toimetiste Vabadussõja erinumbrist.⁴ Brüggemann küll vabandab eessõnas, et mitmete autorite uurimusi ei suutnud ta „väärivas mahus kasutada. Fundamentaalseid muutusi minu töös polnud aga vaja teha …“ (lk 12). Kui siinsetele ajaloolastele võiks soovi korral ette heita Eesti-kesksust, siis õigupoolest on viimastel aastatel ilmunud veel mitmeid ning sugugi mitte pinnapealseid töid „Eesti riigi saamisest“ ja Petrogradi rindest ka idanaabri ajaloolastelt.⁵

Töö allikaline baas on kahtlemata muljetavaldav: Eesti riigiarhiivi ja ajalooarhiivi (tänapäeval ühtne rahvus­arhiiv) kõrval on kasutust leidnud materjalid Saksa mäluasutustest. Eesti ja vene arhiivi­materjale kui oma uurimistöö vundamenti tõstab Brüggeman saksakeelse väljaande eessõnas ka ise esile.⁶ 1990ndate põlvkonna ajaloolasena kasutas Brüggemann võimalust külastada Vene arhiive ja leitut oma doktoritöös rakendada – praegustes oludes on see enamikule uurijatele keerukas, kui mitte võimatu ülesanne. Autor on tänuväärselt jätnud kärpimata probleemistiku ja võimalike uurimisperspektiivide tutvustamise. Laiema lugejaskonna tarvis võinuks ehk selgemalt sõnastada Brüggemanni meetodi „dekompositoorne topeltperspektiiv“ (lk 21, saksakeelses välja­andes „dekompositorischen Verfahrens mit einer doppelten Perspektive“, lk 25). Tõsi küll, meetodi sisu ei jäta autor lugejatele saladuseks.

Tulenevalt uurimismeetodist on raamat pärast sissejuhatust jaotatud kaheks suuremaks osaks. Ühes on käsitletud kahe peatüki raames Eesti Vabariigi iseseisvusvõitlust 1918. aasta novembrist 1919. aasta juulini ja teises (see on sadakond lehekülge mahukam) Vene kodusõja Petrogradi rinnet sama aasta maist 1920. aasta veebruarini. Töö mahukaimas viiendas peatükis on vaatluse all Petrogradi nimel peetud võitlus. Seitse peatükki (sh järeldusi pakkuv „Lõppvaatlusi“) on liigendatud alapeatükkideks, et lugeja saaks küllaltki kompleksses temaatikas paremini orienteeruda. Kogu teoses on siiski läbivalt kajastatud sõjalis-poliitilise ja diplomaatilise „mängu“ eri poolte tegevust: ühed (Eesti Vabariik ja enamlased) tegutsevad oma verivärske riigi hingeshoidmise, teised (Vene valged) lagunenud impeeriumi kokkulappimise või Antanti puhul oma mõjuvõimu teostamise nimel. Millised käigud olid nutikad ja millised läbi­kukkumisele määratud (näiteks Loode­valitsuse asutamine lk 253–273), saab lugeja juba ise raamatut sirvides täpsemalt järele vaadata.

Pisiasjade kallal võiks ju norida, kuid ühe või teise aspekti mainimine on rohkem maitseasi. Nii võib küsida, kas 1919. aasta jaanuari alguses peetud murdelahinguid võinuks siis vähemalt ühe lausega mainida või algas puna­vägede Eesti pinnalt väljasurumine vaid ülem­juhataja Laidoneri taktikepi viibutuse järel (lk 75). Kõike ei jõua paraku ka mahukaimas teoses käsitleda, kuid mõned võtmekohad tekitavad küsimusi. Õigupoolest olid Eesti Vabariigi sise­poliitilised ja Vene valgete suhete telgi­tagused veelgi keerukamad, kui aimdub kõnealusest teosest. Brüggemann peatub Asutava Kogu esimesel töö­istungil 1919. aasta 24. aprillil, mil oli päevakorras rahu sõlmimine Nõukogude Venemaaga. Kui sotsiaaldemokraatide nimel kõnelenud Karl Ast ei soovinud rahu iga hinnaga, siis sotsiaalrevolutsionääride (esseeride) nimel rääkinud Hans Kruus oli teisel seisukohal. Tööerakonda esindanud Julius Seljamaa hinnangul läinuks ühepoolne rahu Eestile kalliks maksma (lk 97). Olukord oli veelgi keeru­kam. Kui enamlased oleksid soovinud tol hetkel tõsisemalt rahu propageerida – selleni jõudsid nad süvendatult alles sama aasta suvel –, siis sattunuksid nad esseeridega tõsisesse konkurentsi. Sotsiaaldemokraadid olid ka Vene valgete abistamise vastu ja soovisid võimaluse korral nii rahu kui ka neutraliteeti.

Samuti oleksin tahtnud raamatust lugeda märksa enam Vene valgete seoste kohta Saksamaaga. Brüggemann avab küll põhjalikult nn Neidhardti afääri (lk 232–238), kuid suhted Eesti Vabariigi, selle sõjalise juhtkonna ja Vene valgete vahel halvenesid 1919. aasta juunist veelgi. Eestlaste luure oli teadlik Vene valgete salajasest suhtlusest Saksa ringkondadega ja suhted läksid nii teravaks, et 2. juulil peeti kinni Loodearmee juhataja kindral Aleksandr Rodzjanko isiklik käskjalg, augusti alguseks paljastati Loodearmee vastuluureaparaat jne. Küsimusi tekitavad samuti mõned Brüggemanni lõppjäreldused, näiteks hinnang, et „1919. aasta kevadel saabus veendumus, et Veebruarirevolutsiooni ideaale suudetakse teostada ka rahvusriiklikes raamides“ (lk 426). Kas Veebruarirevolutsiooni ideaalideks polnud mitte demokraatlikud vabadused – nende hulgas on esikohal võrdne kohtlemine rahvusest ja poliitilisest ilmavaatest hoolimata ning samuti kodanikuvabadused –, mis sõja oludes ka verinoores Eesti Vabariigis paratamatult ohvriks toodi? Või siis Brüggemanni seisukoht, et Eesti sõjavägi oli Tartu rahukõneluste ajal „kõrgelt motiveeritud“ (lk 428). Kas ikka oli? Sõjatüdimus (või sõjaväsimus) polnud selleks ajaks kuhugi kadunud, vaid vastupidi – hoopis kasvanud. Võib-olla oli sõjavägi ühel või teisel põhjusel hoopis hästi distsiplineeritud?

Tavainimese perspektiivi see raamat ei paku ja nagu Brüggemann ise osutab, ootab ta jätkuvalt uurijatelt Vabadussõja sotsiaalajaloo kirjutamist (lk 22) – ülesanne, mida on kergem püstitada, kui viia soovitatud kujul ellu. Üldmuljelt on raamat põhjalikkusega koostatud ja paneb lugeja kaasa mõtlema, olles kõrvalseisja pilgu tõttu seda enam põnev. Mahukas teos on varustatud registriga, mis on alati tänuväärne lisandus. Raamat on kirjutatud ladusas ja isegi nauditavas stiilis. Kuna algne tekst on doktoritöö, ei esita autor ainuüksi tõsikindlaid seisu­kohti, vaid julgeb pidevalt õhku jätta mitmeid küsimusi. On kena, et seda ei ole eestindatud versioonist välja toimetatud.

1 Vt Ralph Tuchtenhagen, Karsten Brüggemann, Tallinna ajalugu. Varrak, 2013; Norbert Angermann, Karsten Brüggemann, Baltimaade ajalugu. Varrak, 2020.

2 Karsten Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des „Einen und Unteilbaren Russland“. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920). Juhendajad Norbert Angermann ja Nikolaus Katzeri. Hamburgi ülikool, 1999.

3 Reigo Rosenthal, Kord ja kohus. Eesti sõjaväe juhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas. Argo, 2019.

4 Vabadussõja mitu palet: sõda ja ühiskond aastatel 1918–1920. Rahvusarhiivi toimetised, nr  3 (34). Rahvusarhiiv, 2019.

5 Vt Сергей Кочегаров, Военно-политические аспекты становления независимого Эстонского государства (1917-1920 годы). Диссертация. Научный руководитель профессор В. В. Михайлов. Санкт-Петербург 2018, Федеральное государственное автономное образовательное учреждение высшего образования «Санкт-Петербургский государственный университет аэрокосмического приборостроения».

6 Karsten Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des „Einen und Unteilbaren Russland“. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920. Harrassowitz Verlag, Wiesbaden 2002, lk 13.