„Eesti mõtteloo” sari on jõudnud Hando Runneli koostatud Karl Ast Rumori teise köiteni. Võhik, kelle vaimne silmapiir piirdub kaasaja seltskondliku platooga, võiks seda seika ju imekski panna. Eriti kui ta juhtumisi on märganud sarja 74. köitest „Maailma lõpus” osutusi pooliku haridusega Petseri poisile, kellest Eesti ajal sai Toompea mees ja hiljem maapagulane. Kõik see on õige, õigustatud on ka kahtlused. Ent tasub meenutada, et pühendumise kirjandusele valinud, hiljem akadeemikuks tõstetud ja seejärel maapõhja mõnitatud nooreestlane Friedebert Tuglas, Ast Rumori ea- ja saatusekaaslane temagi, oli samasugune lõpetamata gümnaasiumiharidusega visa iseõppija vangipõlve ja 1905. aasta järgse maapao kiuste. Ast Rumor võnkus kogu elu kirjanduse (ja ajakirjanduse!) ja poliitika vahel, pidades esimeses küll end diletandiks, kuid luues ehedalt meelelist proosat ja olles lühikeseks ajaks valitud koguni toonase Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. Poliitikuna seevastu tegutses Ast Rumor pidevalt, tõustes H. Treffneri kooli ajal põrandaaluse põlvest Eesti Vabariiki loovaks juhtivaks sotsiaaldemokraadiks, riigikogu saadikuks, ministriks ja viimaks ka diplomaadiks. Kirjandusele poliitiliselt pineval perioodil muidugi aega kuigipalju ei jagunud ja nii ongi tema loomeloos 1929. aastast kuni 1950. aastate alguseni „puhta” kirjanduse osas lünk, millesse küll asetub rohkesti ajakirjanduses ilmunut ja neli reisiraamatut. Neist kolmeosaline „Palava päikese ja fanaatilise usu maal” ilmus aastatel 1930-1931 paarikuise Tseilonis ja Lõuna-Indias reisimise järel, „Allah ja ta rahvas” (1936) pärast kaheaastast Marokos elamist. Ruturaamatud, öeldakse nende kohta vastse kogumiku lakatekstis, ja see on õigesti öeldud. Sest Ast Rumori neil aastail rahutu ning paigast paika kulgev nomaadlik eluviis eriti ju süveneda ei lubanud. Ja kiiresti kirjutama kannustas ka reisidel paratamatu rahavajadus.

Või siiski – jõudis ta süveneda ja näha asjade kaasaegse pealispinna all mineviku sügavust? Lugude sisuline kvaliteet rahutuse all kannatanud nähtavasti pole, sündmustes nähakse enamasti põhjuse-tagajärje seost ja kergitatakse katet mineviku eest. Sisemine põlemine ning kirg humaansete ja demokraatlike aadete vaimus, mis kirjanikusulega ja samas poliitilisele vaatlejale alati läbivalt iseloomulik, pakuvad aga adekvaatset vastukaalu Euroopas ja mujalgi tollal toimunud käärimistele, mis viimaks viisid II maailmasõja puhkemiseni.

Just sellest peamiselt kodust kaugel ja enamasti reisides kulgenud ajast pakub läbilõike ka „Lääs-Ida-Lääs”, koondades valiku aastail 1934–1940 ilmunut ja lisades sekka väljavõtteid erakirjadest Tuglasele ja kodustele. Kodumaal viibis Ast Rumor neil aastail vaid mõned päevad ja eemalolekuks oli peale kirjaniku rännukire ka väline tõsiseltvõetav põhjus, millele heidab valgust eelmise köite viimane ja 1955. aastal esmailmunud essee „Demokraatliku Eesti loojakul”. Nimelt oli Ast Rumor veendunud, et üksnes Konstantin Päts suudab vapsidele „päitsed pähe panna” ja, astudes sammu kriitikavaba kokkulepluse teele, rikkus oma partei distsipliini. 

Igati ebamugavaks muutunud olukorras oli niisiis tegemist vabatahtlikult valitud maapaoga. Uudishimuliku inimese jaoks – ja seda Ast Rumor kahtlemata oli – tähendas lahkumine kodumaalt aga vaatevälja avardumist, ja seda mitte ainult tema enda jaoks. Ajakirjanduses serveeriti seda avaliku elu tegelase lahkumist kodumaalt delikaatselt kui vajadust puhata ületöötamisest ja pingutusest: „Ainult lõunamaa päike võis teda päästa. Ja Maroko päike ongi tema päästnud. Prantsuse pehme kliima ja viinamarja mahl aitavad endise vitaliteedi tagasi anda”. Ent ka sapistest karikatuuridest ja kommentaaridest polnud pääsu, eriti vapsimeelsete leerist. Kuid tema kogemust said lugejad nautida nii toona kui saavad ka nüüd – vahelduseks tänapäeval ajakirjanduses laiutavatele turistlevalt pinnapealseile ja üksnes olevikku hoomavaile kirjutistele. Ei raatsi siin jätta tegemata ka üht päevakohasena kõlavat märkust. Oma pikimaks reisiks, mis ulatus kuni Hiinasse ja Jaapanisse, sai Ast Rumor Eesti Kultuurkapitalilt 1500 krooni, mis oli tollal vägagi arvestatav, ehkki selliseks rännuks sugugi mitte piisav summa. Raamatut tõendusmaterjalina käes hoides ei pea me seda eraldist ju ometi takkajärele kahetsema!

Neil rännuaastail kujunes Ast Rumoris välja maailmakodaniku hoiak, milleks eeldused olid tal küll varemgi. Samas ei takistanud süvenemine võõrasse kultuuri, mida Maroko ja Tseiloni puhul, kus pikemalt viibitud ja mida korduvalt väisatud, koguni otsesõnu armumiseks nimetatud, teda ka rahvuslaseks jäämast. Nii kirjades kui lehelugudes kumab vastu pühendumine oma järglastele, Eestile ja lõpuks ka vaimsele kodumaale avaramas mõttes – Euroopale.

Rännates neissamus paigus, kus omal ajal Tuglas, kirjeldades samu linnu ja kohti, astub Ast Rumor sammu edasi ja sügavamale. Juba mõnepäevase Marokos viibimise järel lisab ta Tuglasele saadetud kirja ka paar rida otse Elole – ent vaevalt need ka Tuklal enesel lugemata jäid: „Kui ma siin juba hulk muljeid olen kogunud, siis kirjutan Sulle kord pika ning huvitava kirja. Praegu olen ma veel liig värske sel maal ega söanda Sind enda poole võõrsilegi kutsuda. Tuglas on seda maad liialt eurooplase silmiga vaadelnud. Ma katsun võtta seda vahenditult. Kas see õnnestub, ei tea”.

Ja see õnnestub. Erinevalt Tuglase isiklike kogemuste vähesust – Tuglas viibis Marokos vaid paar nädalat – kompenseerivast raamatutarkusest kõnelevad Ast Rumori reisikirjades tõesti vahetu kogemus ja elulised tähelepanekud, millele geopoliitiline eruditsioon lisandub enesestmõistetavalt. Samas küll tunnistab ta vana hea sõbra, ea- ja kunagise võitluskaaslase Tuglase pioneeristaatust Maroko suhtes Eesti ja eestlaste jaoks. Lisaks paariaastaseks venivale Marokos viibimisele on tal ka muid eeliseid Tuglase ees araablaste ja beduiinide looride varju pilguheitmisel. Marrakechis, kus Ast pikemalt peatus, elasid juba sinna aukonsuliks nimetatud ja arstiametit pidanud Rudolf Peets ja Leonora Peets, tänu kellele avanesid mõnedki uksed, mis läbikäigul peatuva eurooplase ees muidu jäänuks suletuks. Samas jagus Ast Rumorile ka sõltumatut autoriteeti ja tuntust: kui ta Marrakechi turul eesti võid müüa üritas, sai ta kohalikelt araablastelt hüüdnimeks Mul-Septa ehk Või Isand. 

Ast Rumori kirjutised avardavad nii eesti reisikirjandust geograafiliselt kui ka omaaegse maailma mõtestamist ajaloolises perspektiivis. Võtame esmalt geograafia ja püüame rekonstrueerida tema nende aastate rännakuid. Marokost Euroopasse naastes ETA esindajana Pariisis, seejärel Genf, Belgia, Berliin, 1937. aastal Austria, Ungari, Bulgaaria, märtsis Kreeka, mais Rooma, aasta lõpus Egiptus ja Palestiina, 1938. aastal Hiina, Indo-Hiina, Jaapan, ja taas Tseilon, mis on peaaegu kodu, ja muidugi veel kord Maroko. Enamikust neist maadest on ka raamatust lugeda, kuid lisa pakub ka tihe korrespondents. Ning samas jääb silma, kui palju pööras Ast Rumor ka Euroopa sündmusi kajastades tähelepanu Aafrikale ja Aasiale – muidugi eelkõige asumaade ja nendest lähtunud probleemide tõttu. Etioopia valitseja põgenikuna Euroopas Rahvasteliidu nõukogus õigust otsimas, Prantsusmaa rahvuskangelase marssal Lyautey põrmu sängitamine Marokosse, mis ju islami kultuuri kandjana läänepoolseim Aasia, koguni Baltimaadele pühendatud tagasihoidlikule õhtule Pariisis toob ta suurejoonelise paralleeli näite varal, kuidas Läti aukonsul Colombos, sealne rikas singaleesist kaevanduste omanik, laseb Läti Vabariigi aastapäeva puhul ehitud elevantidel läbi linna jalutada. 

Neid enam kui 70 aasta eest kirjutatud lehelugusid lugedes võime olla üllatunud, kui tänapäevaselt kõlavad tema tähelepanekud provintsliku toretsemise ja tõusiklikkuse aadressil, tänapäevase terrorismi lätete või kultuuride konflikti avamisel, aga ka erinevate religioonide üksteise kõrval rahus el
amise kohta. Ast Rumor on ateist küll, ent vahest just seetõttu mitte erapoolik ega kunagi ka ülekohtune. Palestiinas rännates jälgib ja kirjeldab ta kõiki Püha Maa pärast tülitsevaid osapooli, kuulab nad ära ja vahendab lugejale, osutab Lääne omakasupüüdlikule rollile konfliktide tekkes, annab edasi muistset ja kaasaegset ning eneseirooniliselt resigneerub lõpuks moodsas linnas: „Tel Avivil puudub ajalugu, jumal tänatud. Kõikjal tapab turisti muinsus. Siin aga naudime tänapäeva”. Ning pole ime, et aimus Euroopas tõusvast totalitarismist ja jagelustest pühapaikade pärast hakkab idanema igatsus säärase rahu järele, mis väljenduse leiab hilise Rumori idamaistes miniatuurides.

Aga see aeg tuleb kogumikku „Lääs-Ida-Lääs” valitud paladest veel aastaid või isegi aastakümneid hiljem. Üks on aga selge. Et raamat kajastab neid sündmusi ja meeleolusid, mis pikkamööda ja saatuslikult valmistavad ette pinda kodusest maailmajaost Euroopast lahkumiseks. Ilmne on ka see, et Ast Rumor suutis juba siis oma rohke maailmakogemuse toel mõtelda euroopalikult, ettehaaravalt ja globaalselt. Vahest liigagi kirglikult ühe tavalise poliitiku kohta. Kuid ärgem unustagem, et ta oli ju kirjanik. Ja siin meenub mulle ühe vana sõbra, New Yorgi lähedal elava Kalle Vellenurme jutustatud seik. Omavahelises vestluses oli Karl Ast talle kord 1960. aastail öelnud, et Eesti Vabariigi lõpus oli Eestis ainult 21 eestlast, kes oskasid globaalselt mõelda. Ei tea, kas ta mõtles ja ütles seda irooniliselt, kas ta ka ennast nende hulka arvas, kuid targu ta kedagi nimepidi ei loetlenud.

Nii see igatahes oli olnud.

Õiendagem siin siiski üks raamatu lakateksti Ikka Ilmamaa nimemärgi taha varjunud autori väike faktiviga. Jah, Karl Ast ei allunud Varese valitsuse korraldusele ega naasnud 1940. aastal kodumaale. Kuid Rootsist ei läinud ta mitte New Yorki, vaid läbi tollal Põhja-Soome sadama Petsamo ehk praeguse Petšenga otse Brasiiliasse, olles seal Rio de Janeiros konsuli ametis kuni 1958. aasta 30. aprillini. Aga see on juba järgmise köite teema. 

Mõtteloo sarjas teise köiteni jõudnud kodanik Karl Asti raamatu kaanefoto ilmutab küpsust. Meenutagem eelmist ja võrrelgem: mässumeelne ja kahupeast alla kulmukarvadeni kaarduv juuksesalk, selge, kuid veidi jultunud, ent samas ka kurblik pilk ja tärkavad vurruudemed on asendunud natuke Adsonit või Gailitit meenutava soliidselt paljaks aetud pealae ja esindusliku lipsu ja pintsakuga – nagu rahvasaadikule kohane. Näib, nagu oleks kaanefotode valikul silmas peetud Eduard Hubeli omaaegset tähelepanekut Karl Asti 50. sünnipäeva juubeliartiklist. Või on see siis nii universaalne ja paratamatu: „Kuigi tal metsikud juuksesalgud enam endiselt silmi katma ei kipu (selle nooruri tunnuse puudumist märkab vahest ainult mõni ses suhtes paljunõudlik tütarlaps; aga aimates Asti vulkaanilist vitaliteeti unustab sellegi) hõõgub tema silmis endiselt elulust ja teotahe”. 

Oodakem siis ka kolmandat köidet mitte põrmugi oma pilgu erksusest ja sule täpsusest kaotanud vanahärralt, olgu siis eakohane kaanefoto üles võetud Rio de Janeiros, Montrealis või New Yorgis.