Kindlasti mõjutab see konflikt suhtumist Venemaasse. Usun, et nii mõnegi kolleegi usk Venemaa muutumisse sai tõsise hoobi ja suhtumine on nüüd realistlikum. Vaevalt võtab keegi tõsiselt Venemaa retoorikat oma kodanike kaitsmise kohta, seda enam, et järjest tuleb informatsiooni, kuidas kaukaaslasi Venemaal taga kiusatakse. Sallimatus ja vägivald nende vastu sai selle sõjaga vaid hoogu juurde.

Mis puudutab aga Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid, siis usun, et sel suvel said nad toetajaid juurde. Mul õnnestus organiseerida väike Euroopa parlamendi delegatsioon maailmakongressile Hantõ-Mansiiskis. Ja see avaldas muljet. Oma silm on ikka kuningas. Vaatamata suurejoonelisele pokazuhha’le, jagasid nad asja sisu üsna kiiresti ära.

Omaette küsimus on rahaga. Parlamendi ettepanekul see eelarvesse täiendavalt pandi, aga ega me seda ju ise kasutada-käsutada ei saa. Edasi tegeleb sellega juba Euroopa komisjon ja seal jahvatavad veskikivid väga aeglaselt. Eks oma rolli on mänginud ka teatud ametnike pelg Venemaa suhtumise ees või õigemini oskamatus Venega suhelda. Juunikuisel kohtumisel sai kokku lepitud, et see raha hakkab liikuma Euroopa nõukogu kaudu, mille liige on ka Venemaa ja kus on selliste projektidega rohkem kogemusi. Kokku lepiti seegi, et pool rahast läheb projektidele konkursi korras. Sellel kohtumisel selgitasin, et me ei alusta ju tühjalt kohalt. Kolmel ELi liikmesriigil on pikaajalised kogemused selles valdkonnas ning see tuleks kindlasti ära kasutada. Leppisime komisjoni ametnikega kokku, et prioriteedid on keel ja haridus.

Aga ega ma eriti optimistlik pole, sest Vene-Gruusia konflikt annab kindlasti tugeva tagasilöögi koostööle kõikides valdkondades.