Mida tähendab õpetada praegu kunsti kõrgkooli tasemel? 

Liina Siib: Eesti Kunstiakadeemias saab õppida kunsti, disaini, arhitektuuri, kunstiteadust, restaureerimist, kultuuriantropoloogiat jms. Seda on raske panna üldnimetuse „kunst” alla.

Tanel Veenre: Tuleks rääkida loovusharidusest üldisemalt. Fakt on see, et kõigist kooli lõpetajatest ei saa kunstnikke, disainereid ega arhitekte, aga üldkultuurilise pagasi peaks küll kunstiakadeemiast saama. Laiemas plaanis tajun meie kooli ülesandena ka seda, et hoida tulevikus ära  võimalikult palju kultuurituid jamasid nagu Solaris või Vabaduse rist.

Tiit Pääsuke: Kui tahame säilida kui rahvas, eksisteerida kui kultuurriik – ja teist võimalust meil pole –, siis vajame muu hulgas ka kunsti, järelikult ka kunstikõrgharidust. Kitsamalt võttes tähendab see ka kohustust üliõpilastel (tulevastel õppejõududel?) ise näha maailma enne kui hakata seda kunsti abil teistele seletama. Kõrgkooli olemasolu annab ka võimaluse välisüliõpilastele  tulla meile. Kui seda ei ole või seisma jääme, läheme allakäiguteed.     

Milliseid eeldusi on vaja kunsti kõrgtasemel õpetamiseks?

Marko Mäetamm: Oluline on, et ühiskonnas oleks välja arenenud ja toimiv kunstisegment. Ja õpetada saab neid, kel on vastava valdkonna vastu huvi. Teatud protsendil inimkonnast see millegipärast esineb, ilmselt on see loodusliku valiku küsimus.

L. S.: Ühiskonnahoiakuid näeme suurest sisseastumiskonkursist näiteks graafilise disaini,  fotograafia või arhitektuuri erialal. See on seotud nende erialade ühiskondliku staatusega sel ajahetkel.

T. P.: Kas küsimus on õppimises või õpetamises? Kui õppimises, siis eeldan, et kunstikõrgkooli pääsevad õppima kõige andekamad. Võib-olla hindan ma ande osa üle, olen kuulnud, et nooremad enesekindlamad õpetajad ei pea annet nii oluliseks. Minu arvates otsustab just ande omapära, mida peaks õppima. Aga see tuleb ära  tunda! Kui küsimus on õpetamises, on eelkõige vaja pühendunud õpetajat-kunstnikku, kes näeb kaugemale kui lihtsalt kunstnik. Õppejõudude enesetäiendus mõne teise riigi kunstikoolis õpetades peaks saama tavaks, samuti kohustuslik välissemester üliõpilasele.

Anneli Porri: Mul on tunne, et noortel, kes tulevad vabasid kunste õppima, pole õrna aimugi, mida tähendab olla kaasaegne kunstnik. Neil on  romantistlik ettekujutus kunstnikust kui igikestvast eneseväljendajast.

Indrek Sirkel: Disainierialade puhul on see otse vastupidi: kapitalismiaja disainerit peetakse rahateenimise masinaks. 

Kas praegune kunstiakadeemiasse vastuvõtmise viis on küllaldane, et filtreerida välja kõige võimekamad?

T. P.: Vastuvõtmine toimub täiesti erinevatel alustel vabade kunstide ja disainiteaduskonnas. Kahtlen, kuidas on võimalik, et väike, ühesuguste vaadetega seltskond tunneb vaid vestluse abil ära, kellest saab kunstnik, kellest mitte. Ega ma ei kaitse ka vana süsteemi, mille puhul sisseastujaga üldse ei räägitud, kui tema näkkugi  ei tohtinud vaadata, kui otsustati vaid nädalatepikkuse töö põhjal: kes oli rohkem harjutanud, see oli osavam ja sai parema tulemuse. Kuid pelgalt vestlus pole vist ka õige. Aga kui te väidate, et see toimib, siis on hästi, kui saate parimad.

I. S.: Tegelikult peaks vastuvõtmine olema märgatavalt subjektiivsem: ikka veel mängivad kaasa numbrid, riigieksamite tulemused. See on topeltsüsteem. Kogu meie kooli iseloomustab topeltmäng: mis on õppekavas kirjas, mida tegelikult  õpetatakse; kes on need inimesed, kes on kirjas ja kes tegelikult õpetavad; kes on nende numbrite taga, kes on sisse saanud ja kes on tegelikult vastu võetud. Pole mõtet mitut mängu mängida.

A. P.: Mina näen vastuvõtmist pigem niiviisi, et inimesed, kes kuuluvad vastuvõtukomisjoni, on ju need, kes hakkavad üliõpilasi hiljem õpetama. Neil peab olema visioon, laiem arusaam nii sellest, mis toimub Eesti ning kogu maailma  kunstis ja kunstielus. Milliste kunstnike, isiksuste, tüüpide järele on vajadus. See valik võib olla ju subjektiivne, aga see on ka objektiivne, sest pärast lõpetamist peavad noored saama ju kuskile kinnituda.

T. V.: Vastuvõtukomisjonis olles võtab õppejõud ka isikliku vastutuse, ta peab nägema noores isiksuses potentsiaali, mida arendada. On näiteks ka juhtumeid, kus noores inimeses on peidus mingi kindel anne, kuid saad aru, et temaga  ei ole lihtsalt dialoog võimalik.

M. M.: Kuna oleme sunnitud tegutsema lühema aja jooksul – kolm aastat bakalaureuse- ja kaks aastat magistriõpet –, siis ei saa enam lubada situatsiooni, et noor inimene avaneb kolmanda aasta lõpul. Meil on vaja, et ta suudaks õppeprotsessis osaleda juba esimeses tunnis. Ta peab olema võimeline oma ideid juhendajale kommunikeerima. See on müüt, et vabadesse kunstidesse sisseastuja ei pea enam oskama  joonistada ega maalida. Tal peab olema ette näidata oma varasemaid töid ja portfoolio. Ning ta teostab ka kohapeal praktilise ülesande, aga erinevus varasemate aegadega on see, et ta võib ise valida, milliseid vahendeid ta kasutab: kas joonistab, maalib, modelleerib, ehitab vms. Vestlusvooru ehk verbaalset eneseväljendamist peame aga väga tähtsaks seetõttu, et kogu õppeprotsess põhineb ju sellel, et meie saaksime aru, mida ning kuidas tudeng mõtleb. Tudeng lihtsalt peab tahtma ennast kuuldavaks teha. Kui on tegemist absoluutselt kinnise tüübiga, kes õppeprotsessis ei osale, siis ta võib ju oma praktilised tööd ära teha, aga on küsitav, kas ta on võimeline sisenema professionaalsesse kunstiellu ja seal toime tulema.

A. P.: Kui ootame üliõpilaselt dialoogi õppejõuga, siis see tähendab ju seda, et hiljem ootame kunstnikult dialoogi ühiskonnaga.

L. S.: Kriitilist dialoogi. 

T. P. Marko, ärge hakake temast kohe esimesest tunnist peale oma näo järgi kunstnikku tahuma! Kõik ei ole nii kiired. Nad põlevad läbi. Sõnaline väljendusoskus aitab muidugi ka üliõpilasel endal asjad selgemaks saada, aga – kas me jutustamisoskust siiski praegu üle ei tähtsusta? Kas seda ohtu ei ole, et kasvab vaid sõnakunstnike hulk? Tekstid vohavad niigi juba kõikjal. Viimane sõna peaks ikka kunstiteosele jääma. Dialoog, alguses õppejõuga, hiljem ühiskonnaga,  toimub ikka loomingu kaudu.     

Neli aastat on vabadesse kunstidesse võetud vastu uue süsteemi järgi, mille puhul on peamine ikkagi sisseastuja mõtteviis ning eneseväljendusoskus, mitte kunsti tehnilised võtted (joonistamine, maalimine jne). Kas see on ennast õigustanud?

M. M.: Mina isiklikult ei näe tagasikukkumist: ma ei julge küll öelda, et olukord on paremaks läinud, kuid halvemaks ta ei ole kindlasti läinud. Küll on aga uus süsteem loodetavasti pannud  üliõpilasele veidi suurema vastutuse selles, mida ta tahab teha ning miks ja milliseid vahendeid kasutades. Varem tegid suu lahti ja ütlesid, et tehke minust kunstnik. Meid huvitab aga, et üliõpilased teeksid ise valikuid ja teadvustaksid oma tegevust. Õppejõud ei ole teenindav personal, vaid pigem dialoogipartner.

I. S.: Välismaa koolidega võrreldes tullakse meie kunstiakadeemiasse enamjaolt otse keskkoolist. Keskkoolist tulnud noori nende tööde põhjal  hinnata on peaaegu võimatu, sest enamik pole pidanud koolis ühtegi joont tõmbama. Rootsis, Hollandis, Inglismaal, Soomes on väga suur konkurents kunstikõrgkoolidesse saamisel. Iseäranis karm on see Rootsis. Tuleb teha eelaasta, siis baasaasta ning alles seejärel võib-olla saab minna eriala õppima.

T. V.: Disainiharidus eeldab tugevat tehnilist baasi, kuid keskkoolipingist tulnud noor ei tea sellest vallast kuigi palju, teiselt poolt peame  arendama ka disainitudengite loovust ja sisulist poolt. Kui võrrelda Lääne-Euroopa kunstikõrgkoolidega, siis sinna astuvad 20-30aastased inimesed, kes on tihti juba lõpetanud mõne tehnilise kõrgkooli. Nii on neil juba tehniline baas olemas ja kõrgkool saab kes
kenduda sisu arendamisele. Selline tehniline kool oleks ka üks meie eriala unistusi. 

Mida saaks kunstiakadeemia teha, et valmistada ette just selliseid kunstnikke (disainereid, arhitekte, kunstiteadlasi), keda meie sootsium vajab? Kas praegusest õppeajast ehk kolm-pluss-kaks-süsteemist ikka aitab?

T. V.: Iga jabura uuendusega ei pea alati innukalt kaasa jooksma: nutikas inimene leiab ka  süsteemi sees olles võimaluse, kuidas oma väärtusi kaitsta.

L. S.: Pigem on probleem selles, et paljude jaoks tähendab kõrgharidus vaid kolme aastat. Arvatakse, et pärast kolme aastat õppimist olen bakalaureusekraadiga valmis kunstnik või disainer, hüppan tööturule, kus mind oodatakse. See on ebakindel ja hämar tulevikuväljavaade. Vormelis kolm-pluss-kaks ei peaks pluss tähendama mitte katkestust, vaid liitekohta magistrantuuris õpingute jätkamise mõttes.

I. S.: See peakski olema ainult murdekoht, mitte loomulik jätk. See on halb, et jätkub tavaline õpe: taas uued ülesanded. Magistriõppes peaksid inimesed tegema seda, mida nad ise tahavad teha.

L. S.: Tegelikult saab magistrant panna ise oma õppekava kokku. Ta ei pea jätkama vahetult pärast bakalaureuseõpet. Mõte on selles, et kolme aastaga omandatu on lõpetamata kõrgharidus.         

Kui läheks natuke täpsemalt magistrantuuri õppekava juurde.

L. S.: Tundub, et tahame igal juhul kõike õpetada: pole vahet, kas tudeng õpib kolm aastat või  kolm-pluss-kaks aastat. Pigem võiks mõelda, et inimene jätkab õppimist kogu elu. Meie ei peaks kooliaja jooksul noort inimest täis toppima mitte niivõrd oma erialaseid aineid, vaid huvi õppimise ja enesetäiendamise vastu, et lõpetanu oleks suuteline ennast ise suunama ja oma elus iseseisvalt talle olulisi valikuid tegema.

A. P.: Meil ei ole stipendiumide ja residentside süsteemi, nn inkubatsiooniaega, mille jooksul koolist tulnud kunstnik arendaks ennast enne  kunstiturule sisenemist. Üliõpilased teavad väga hästi, et neil ei ole seda varianti ning seetõttu üritavad nad ennast täis toppida.

T. V.: Kui rääkida kunstniku küpsusest ja ajalisest faktorist, siis tänase kokkupigistatud süsteemi puhul ei näe ma muud võimalust kui käia end väljaspool täiendamas ning võtta võimalusel ka akadeemilist puhkust. Nii saaks 3+2-st kokku seitse aastat, mis tundub mulle ka üsna optimaalne aeg õpinguteks. 

A. P.: Kui oled veel kooli nimekirjas, siis saad tööde teostamiseks kasutada kooli ressursse, kui aga oled kooli lõpetanud, siis on väga keeruline leida töö füüsiliseks teostamiseks vajalikke vahendeid.

T. P.: Varem püüti kiiremini koolist läbi saada: teha kuus aastat viiega, et kooli saaks juba seljataha jätta. Kärsitus end kunstnikuna tunda oli suur, oli ju aastaid oodatud. Õppimise ajal samal näitusel koos professionaalidega  (oma õpetajatega) esinemine oli ju üldjuhul keelatud. Nüüd tundub olema nii, et kooli lõpetamisega ei kiirustata, enne lõppu võetakse võimalusel veel akadeemiline puhkus. Eks ees ootab karm tõelisus: ei tööruumi, ei töökohta, ka näitustel esinemise võlu ja valu enamusel juba kogetud ning sellest omad järeldused tehtud.

L. S.: Riiklik hariduspoliitika nõuab meilt lõpetajaid. Riiklik koolitustellimus ehk riigi poolt  meile antav raha on seotud lõpetajate arvuga.

A. P.: Äärmiselt oluline on, et vahetusõpingute aastad oleksid kas või osaliselt kaetud stipendiumiga. Seda peaks katsuma suurendada.

I. S.: Eks see erine ka erialati. Graafilises disainis on võetud suund, et bakalaureuseõppe ajal ei pöörata tähelepanu tehnilistele detailidele, et keskendutakse mõtlemise õpetamisele. Enamik magistrikoole on meie tudengitele liiga nõrgad: nad on kolme aastaga saanud palju tugevama põhja ja üldised teadmised.       

Kuivõrd on kunstiakadeemia tudengil võimalik valida aineid mitte ainult oma erialalt, vaid ka teistest osakondadest? Kui hästi toimib osakondade koostöö?

I. S.: See on taas suur enesepetmise koht: näiliselt on kõik võimalik, tudengid saavad võtta valikaineid. Võin tuua näiteid graafilise disaini erialalt: oleme võtnud vastu nn friike, kes õppeaja jooksul tahaksid minna üle vabadesse kunstidesse, kuid siis selgub, et selleks peavad nad tegema uued sisseastumiseksamid. Bürokraatia on liiga suur.

L. S.: Neid reegleid ei ole kehtestanud meie  kool, see tuleb ülikooliseadusest.

T. V.: Ust ei lööda ju kellegi ees kinni: ükskõik mis eriala tudeng võib tulla minu juurde ja loomulikult ma aitan teda. Kõik on võimalik, kui tudeng tõesti midagi soovib – formaalsetesse koostöövormidesse ei usu ma eriti.

L. S.: Osakonnad peaksid tegema omavahel märgatavalt rohkem koostööd. Loodetavasti uue majaga asi paraneb, sest uue maja plaan sisaldab suuremat üksteisega läbikäimise võimalust. 

I. S.: Tüüpiline vahetus on siiski see, et tahetakse omandada vaid mõnda tehnilist oskust: meie erialale tullakse photoshop’i õppima, graafikutelt tahetakse mõne graafilise tehnika kohta midagi teada saada. Vahetus peaks toimima eelkõige mõtte tasandil: miks midagi tehakse.     

Idee kohaselt on paindlik osakondadevaheline liikumine võimalik. Kas üliõpilase seisukohalt see ikka toimib?

M. M.: Kui tudeng ei ole ise piisavalt aktiivne valikut tegema, siis kas tal on oma erialal palju tegemist ja ta ei vajagi midagi muud või ta lihtsalt polegi aktiivne tüüp. Kaasaegse kunstnikuna toimetulemiseks peab olema aktiivne. 

I. S.: Erialade suuremat läbikäimist saaks soodustada, kui viia õppekavad kokku: vabadel kunstnikel oleks disainitunde ning disainerid tegeleksid rohkem vabade kunstidega. Sisulist vahetust oleks vaja.

L. S.: Sisuline vahetus peaks tekkima osakondade enda initsiatiivil. Seda ei saa ülevalt poolt sundida.

A. P.: Erialade vahetamise mõttega on hoopis lihtsam harjuda, kui vaadata, mis toimub kunstis  laiemalt: tehnikate kasutamise piirid on hägustunud, mõningatel juhtudel isegi täiesti kadunud. Küsimus on mõtlemises; kuidas oma ülesanne püstitada ja kuhu tahetakse välja jõuda? Kunst ei tulene sellest, kas oled erialalt disainer või kunstnik.

I. S.: Viimasel ajal on hästi palju näiteid, et disainer töötab nagu kunstnik ja kunstnik nagu disainer. Tundub, et need rollid vahetuvadki aja jooksul.   

Kas on õige, et sisseastuja peab kohe oma erialavaliku tegema. Vabad kunstid (maal, graafika, skulptuur) on ainsad, kus tehakse see esimese aasta kevadel. Paljudes kunstikõrgkoolides on esimene aasta kõigile  ühine ja alles seejärel valitakse kitsam valdkond.

A. P.: Peakski olema üks-pluss-kolm-pluss-kaks. Ehk üks ühine eelaasta. Esimese aasta jooksul saaks noored panna lugema, näitusi vaatama, viia kunstiellu sisse ja nad saavad jõuda selgusele, kas soovivad ennast selle maailmaga professionaalselt siduda.   

Kas erialati on kindel arusaam, mida seal tuleb õpetada?

L. S.: Näiteks disainierialadel tuleb ennast pidevalt ringi mõtestada. Kõik on pidanud ennast positsioneerima teljel rakenduskunst-disain.  Palju oleneb ka sellest, kas erialal on tööstus taga või mitte. Disaini pool on varasemate tarbekunstierialade puhul muutunud järjest olulisemaks. Magistriõppes on kõigil disainierialadel, välja arvatud graafiline- ja tootedisain, ühine õppekava.

I. S.: Eks kogu kunstiakadeemiat nähakse järjest enam disaini- ja arhitektuurikoolina.

L. S.: Kunsttööstus on meie kooli ajalooline taust. Muidugi me tahaksime, et vabad kunstid  paistaksid enam silma.

T. P.: Olen õppinud sel ajal, kui maalikunst oli kõva sõna, vabad kunstid üldse. Seepärast vaatangi teatava ärevusega vabade kunstide autoriteedi kadumisele EKA pildis viimastel aastatel. Ka minu silmis muutub kool järjest enam disainija arhitektuurikooliks. Kunstipildis maalikunsti surma ennustajate juttu ei usu muidugi praegu enam keegi, seda enam on se
lle osatähtsuse kadumine akadeemias küll muret tekitav. Ega vabad kunstid ei ole vaid disaini tugiaine, tal on ikka oma ideoloogia. Kas on siis vaja üldse teeselda, et meil õpetatakse ka maali, skulptuuri ja graafikat? Las see kõik läheb Tartusse, meie keskendume arhitektuurile ja disainile.

I. S.: Mina disainerina ütlen sellele kindalt ei. Praegu räägitakse liiga palju arendustööst, disainist. See mõjub kahjulikult ka disainile.

L. S.: Tartu hariduse kohta võin oma praktikast niipalju öelda, et meie vabade kunstide magistrantuuris  on olnud Tartust tulnud noori, kellel vahel alguses on olnud raskusi kõnelda oma töö tähendusest, kuigi töö ise on täitsa kõnekas. Siin ei saa muidugi üldistada.

A. P.: Siin peitubki Eesti ja muu maailma kunstimaailma lõhe. Õpetajatena oleme dilemma ees, millise kunstimaailma tarvis oma tudengeid kasvatame: kas meile või mujale. Eestis ei ole mõtlevale kunstnikule publikut, temast ei saada aru, ta räägib Eesti publiku tarvis liiga  palju. Kui kasvatame kohaliku publiku tasemele vastavalt, siis ei vajata teda väljaspool.

T. V.: Mina ei taju seda pilti nii dualistlikult – tänases maailmas on ju võimalik osaleda globaalses vereringes elades kuskil metsatalus. Ma arvan, et tuleks kasvatada lihtsalt võimalikult tugevaid kunstnikke, visionääre.

I. S.: Olemegi tagasi esimese küsimuse juures: millist kunstnikku ja milleks on meil vaja koolitada? Kas neid, kes kõnnivad ees ja kutsuvad  publikut endaga kaasa, või neid, kes käivad publiku järel ning vastavad publiku ootustele.   

Publiku ja praeguse kunsti lõhe ei ole viimasel ajal vähenenud, nüüdiskunsti näituste külastajate arvu vaadates on see pigem suurenenud. Kas kunstikõrgkool peaks ka  publiku kasvatamisega tegelema?

A. P.: See on kooli asi, kohe väga on, see tähendab kunstiprofessionaalide kasvatamist kogu kunstimaailma tarvis. Seda võiks võrrelda malelauaga, kus igal viguril on oma käik. Meil puudub kunsti ja ühiskonna ühenduslüli: kunstikorraldaja, kuraator, kriitik. Et kunst ise kõnelema hakkaks, selleks tuleb midagi ära teha juba gümnaasiumis, hiljem on keeruline.

L. S.: Kunstiakadeemias on sellest aastast programm  „Kunst koolidesse!”, mille raames tudengid käivad koolides ja räägivad kunstist; sellest, mida meil õpetatakse. Tehakse ka workshop’e gümnaasiumiõpilastele.

A. P.: Maailma kunstipraktikas on kunstnike endi galeriid (artists’ run spaces) ju puhtalt nende algatatud ja juhitud. Eestis peaks seda laadi ettevõtmist rohkem olema. Vahel on tunne, et meie noored kunstnikud on liialt mugavad: loodavad kohe saada näituse nn valgesse kuupi, kus on  abitööjõud, koristajad, kuraatorid, kes kirjutavad suurepäraseid tekste. Eks olemegi püüdnud tudengeid suunata, et nad ise pakuksid oma töid, et pakkumine tekitaks nõudmise.

T. P.: Meil puudub alternatiivne kunstiõpetus, midagi endise Non Grata taolist. Seetõttu on kunstiakadeemia sunnitud võtma endale liiga palju üksteisele vastukäivaid rolle. Siit võib-olla tulebki see süüdistus teesklemises.

I. S.: Eestis võikski olla ainulaadne olukord, et kunstiakadeemia tegutseks alternatiivse õppeasutusena. Seda mujal maailmas väga palju ei kohta.     

Eesti Kunstiakadeemia ei ole ainus kunstikõrgkool Eestis. Milline roll on tal teiste seas? 

L. S.: Eesti kõrghariduses on palju kunstiõppekavu ja need pole sugugi kõik meie akadeemia omad. Siin on ka dubleerimist. Näiteks kunstiõpetaja haridus EKA s ja Tallinna ülikoolis. Meie tugevam külg on kunst ning Tallinna ülikoolil metoodika, nii võiks olla ka kunstiõpetamine jagatud, aga tegelikult me dubleerime teineteist. Räägime kunstiõpetajate puudusest, aga nende ettevalmistamine vajub laiali.

T. P.: Tüüpiline on ka see, et üks õppejõud õpetab mitmes (konkureerivas?) kõrgkoolis. Sellest ka kordamine, kooli isikupära hägustumine. Kas raha pärast? Või ei jätku õppejõudusid?

A. P.: Peaksime teravamalt mõtlema oma struktuuri läbi. Meil ei jätku sümboolset ehk intellektuaalset kapitali ja teiselt poolt peab õppejõud valima erinevad loengud, mida ta kus ja kellele peab. Kunstiakadeemias käib nn intsest: vastlõpetanuid kasutatakse otsekohe õppejõududena. Nii ei toimu ideede vahetust, kuigi õpetamise  seisukohalt on motiveeritud noored õppejõud väga olulised.

I. S.: Paljud asjalikud inimesed ei lähegi enam õpetama, sest sissetulek on nii väike, nad ei saa selle kõrvalt enam loominguga tegelda. Nii nad parem loobuvad õpetamisest.

L. S.: Missioonitundel ei saa liugu lasta, ühel hetkel õppejõud lihtsalt enam ei jaksa.       

Mis muud võimalused meil on? Tuua kuskilt mujalt?

I. S.: Kuna raha on vähe, siis tuleb välisõppejõude hankida siiski sõprussuhete kaudu. Graafilise disaini osakond on toonud viimase viie aasta jooksul pea 30 välisõppejõudu ning suures osas on nad õpetanud n-ö sõbrahinnaga. 

T. V.: Õnneks on meie koolis erialasid, mille renomee on nii hea, et siia tahetakse õpetama tulla. Tudengite kurssiviimine rahvusvahelisel areenil toimuvaga – välislektorite kutsumisega (ehte ja sepakunsti erialal on näiteks käinud 33 välislektorit viimase kümne aasta jooksul loenguid pidamas) ja ohtra välisnäitustel osalemisega – aitab kindlasti pehmendada ka õpingutejärgset kukkumist.       

Milline maine on Eesti Kunstiakadeemial väljaspool Eestit? Kas seda tuntakse?

M. M.: Vabade kunstide valdkonnas kardan, et väga ei tunta. Samas on meil päris palju välisüliõpilasi, kes tulevad siia seetõttu, et meie õppeprogrammid pakuvad neile huvi. 

L. S.: Erasmuse stipendiumiga tulnud välisüliõpilased tahavad end sageli täiendada interdistsiplinaarsetes kunstides ning võtta juurde mõnda rakenduskunsti või disaini ala.     

Kas saaksime midagi teha, et meie kunstiakadeemia muutuks kunstimaailmas oluliseks? 

I. S.: Vajame julgemat lähenemist. Juubeli puhul olekski vaja mitte niivõrd pühenduda ajaloole, kuivõrd vaadata kriitiliselt seda, mida praegu tehakse. Olla enesekriitiline.       

Mis see võiks reaalselt tähendada? On ju kuulda ka noote, et pidev reformimine on ka ära väsitanud?

I. S.: Eks kõik olene reformidest. Baasaasta aitaks palju.

L. S.: Ettevalmistusaasta on levinud praktika näiteks Inglismaal ja Põhjamaadel. Eestis riiklik tellimus seda ei kata, õpet tuleks anda omavahenditest.

A. P.: Lõppkokkuvõttes tooks see palju kasu. Rohkem auru peaks minema õigete asjade peale. 

I. S.: Vähem formaalsust. Rektorikomisjon on naeruväärne [sisseastumiseksamite hinnete kinnitaja – L. S.]: kui osakonna vastuvõtukomisjon veedab sisseastujatega nädala, siis ülehindav formaalne komisjon ei aita küll mitte midagi.

L. S.: Ülehindamine on üks pool, mina näen rektorikomisjonis pigem sisseastujate kohta informatsiooni saamise võimalust. Selle komisjoniga võivad liituda kõikide erialade professorid, et võrrelda tulemusi üle kooli, näha, milline seis  on ja millised tudengid on vastu võetud.

T. V.: Ma pean oluliseks, et reformimise käigus ei unustataks inimest. Meie kooli paljuski individuaalõppega programm põhineb isiksustel ning nende usaldamisel – usaldagem neid siis!     

Me pole üldse puudutanud doktoriõpet.  Kas kunstidoktoreid on meil vaja? Mida see kunstnikule annab?

M. M.: Akadeemiale on seda vaja teiste akadeemiatega konkurentsis püsimiseks. Üliõpilasele on seda vaja ilmselt samadel põhjustel, miks talle on vaja bakalaureuseõpet või magistriõpet … et areneda.       

Kas see on taas formaalsus?

M. M.: Nii ja naa. Et olla praktiseeriv kunstnik, selleks ei küsi keegi sinult seda kraadi. Aga mis võiks olla kunstnikule veel parem kui näiteks pärast kümmet aastat intensiivset tegutsemist võtta veidi aeg maha ja süveneda mingisse te
da huvitavasse probleemi.

L. S.: See ei ole formaalne, sest on kunstnikke, disainereid ja arhitekte, kes tahavad tegelda  uurimistööga ning sügavamalt mõtestada, mida nad teevad.

I. S.: Seda peaks iga kunstnik kogu aeg tegema.

L. S.: Süvenemiseks on vaja aega ja distsipliini. Igapäevaelus on killustavad faktorid, mis muidugi on ka doktorantuuris. Doktoriõpe on raske tee, see võtab palju aega. Selle abil kasvatame loodetavasti oma koolile ka akadeemilist personali. Näiteks Kärt Ojavee teeb doktoritööd kunstija disainisuunal koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga.  Kärdi puhul ei teki küll küsimust, miks ta seda teeb. Vaidlused teemal, kas kunst saab olla uuriv nagu teadus, iseloomustavad paraku Eesti akadeemilist maastikku just sellepärast, et liiga vähesed kunstnikud on uurimistööga seotud.

I. S.: Ei taha olla ülikriitiline, kuid olen kuulnud, kui professorid arutavad, et see on oma loomingu mõtestamiseks, kuid oma loomingu mõtestamine on enesestmõistetav.

L. S.: Küsimus on akadeemilises süsteemis. Akadeemiline  inimene kirjutab uurimusi, avaldab neid, aitab kaasa teatud ideede levimisele.

M. M.: Doktorantuuri eesmärk on püstitatud probleemi kaudu millegi uue, kas kogemuse või teadmiseni väljajõudmine. Kunstnik tegeleb oma loomingus sellega kogu aeg, aga enamasti ta ei mõtesta seda nii.     

Mis laadi õppejõudusid on vaja tänases kunstiakadeemias?

T. P.: Vaatamata ajale ja koolisüsteemile, on igal ajal tulnud akadeemiast häid ja vähemalt Eesti mastaabis tuntud kunstnikke. Seda ka vana süsteemi tingimustes, mis tootis väga palju praaki. Väidetakse, et mida raskem, seda paremaid tulemusi saame. Liiga raskeks ka ei tohi teha. Praegune  süsteem toimib hästi vaid siis, kui osakonnad on selle väga hästi läbi mõelnud, mida nad tahavad. Pinge on niigi suur, üliõpilastel võib motivatsioon kiiresti kaduda. Sellises olukorras on vaja toetavat professorit.

A. P.: Väga oluline on, et üliõpilastele sisendatakse esimesest kursusest, et nad võivad igal ajal minna oma õppejõudude juurde, et nendega arutada, abi ja toetust saada. Hiljem võib see lootusetult hiljaks jääda. 

L. S.: Heaks õpetajaks saamine võtab kaua aega. Õpetajakutse boonus on võimalus koos üliõpilastega arutada teemade ja probleemide üle, mis ennast huvitavad, kuid millesse täielikult süvenemiseks pole endal alati aega ega jõudu.

T. P.: Õppejõu isiksus on kõige tähtsam, iga kunstnik ei sobigi õppejõuks. Nagu eespool olen öelnud: õppejõud ja üliõpilane on võrdsed partnerid, mõlemad toituvad teineteise energiast. Õppejõud peab alati olema valmis enesest midagi  ära andma, siis on ka „võiduvõimalused” suuremad.

T. V.: Mina tajun meie kooli usaldussüsteemina, kus kõigepealt liigub usaldus ülevalt alla (et siis taas alt üles liikuda): rektor usaldab oma professoreid, kes valivad eriala visiooniga sobivad õppejõud ja meistrid. Nii luuakse mitteformaalne tervik, kus iga hammasratas tajub oma rolli.

L. S.: Kahjuks on meil niiviisi, et karismaatiline professor on õppetooli juhataja, olles samal ajal rahvusvaheliselt tunnustatud loomeisik, kirjutades uusi õppekavu ja täites kõrgemalt poolt saabunud dokumente, lisaks tegeledes arendustööga. Selle tegevuse kõrval tuleb võtta aeg tudengi tarvis.

A. P.: Üliõpilased nõuavad õppejõult pidevalt intensiivset tööd, täielikku pühendumist. See on positiivne.

M. M.: Kahjuks on meil vähe inimesi ja seega valik, kes võiksid kandideerida õppejõukohale,  mitte väga suur. Ja enamasti on ka nii, et dotsendikohale kandideerib kaks-kolm inimest, professorikohale sageli vaid üks, heal juhul kaks. Kõige suurem konkurss on tavaliselt meistrikohale.

I. S.: Mulle tundub, et selle süsteemi juures ei tahaks küll endale professorikohta. See pärsib kohe loomingulist tegevust. Väljapääs on: tuleb olla aus ja kriitiliselt meelestatud. Ka seadusi teevad inimesed. Ei tohi vait olla.

A. P.: Praegu on tudengil võimalus kohe jõuda  sellesse ellu, mida ta kunstnikuna nagunii peab hakkama elama. Varem oli kooliaeg n-ö sissepoole pööratud ettevalmistusaeg. Praegune aeg õpetab, kuidas tuleb hakkama saada galeristi, kuraatoriga. Tudengid õpetatakse süsteemi tundma, tegema läbi kõik tööetapid. Avalikkuse ette jõudmine on komm ja piits ühes komplektis.

Üles kirjutanud R. V.