VI rahvusvaheline Läänemere koorikonkurss (International Baltic Sea Choir Competition ehk IBSCC) 22. – 24. IX Jūrmalas.

Hilissuvehõngu ja varasügiseste vihmavalingute vahel kõikunud Jūrmala võõrustas sedapuhku kuuendat korda rahvusvahelist Läänemere koorikonkurssi, kus kuuldud koorimuusika tulevärk pakkus peotäie põnevust, ent andis paiguti vastuvõtuläve ületanud kõlakülluse kõrval põhjust otsida ka sootuks tüünemaid toone.

Konkursil oli esindatud kümme koori: kaks võõrustajariigist Lätist, valik koore Põhjamaadelt ning veidi kaugemalt Euroopast, kõige kaugemad võistlejad suisa Indoneesiast. Lõunanaabrite konkursile on alati jõudnud ka mõni Eesti koor ning seekordki sai õppereisi raames festivalil käinud Eesti Kammerkooride Liidu delegatsioon Jūrmalas omadele palavalt kaasa elada, kuna võistlustulle astus lõpuks kõigis kolmes voorus kammerkoor Encore (dirigent Karin Tuul). Kuigi väliskonkursil on raske kaasmaalaste koori suhtes objektiivseks jääda, olgu kohe mainitud, et Encore’i konkursikava oli kõigi voorude lõikes üks paremini läbi mõeldud tervikuid: ei koor ega dirigent tundnud kordagi vajadust endast välja minna või hakata toore helinivooga Dzintari kontserdisaali katust kuulaja pea kohalt kergitama. Kõigest sellest kohe pikemalt.

Kohustuslik pala (Rihards Dubra „Hail, O Star of the Ocean“ ehk „Ole tervitatud, oo ookeanitäht“) oli sel korral õigupoolest tagasivaade ürituse alguspäevile: helilooja kirjutas selle 2016. aastal peetud esimese konkursi tarbeks. Laulu, mille interpretatsioonivalikud asetsesid oodatust palju laiemal skaalal, üks põhiküsimusi on värskuse säilitamine valgusrikkaks kulminatsiooniks ning selle eeldused omakorda on sobiva tempo valimine ja haripunktide piisav ettevalmistus. Kiirema tempo valinud kooride otsust võib küll mõista kandvuse aspektist mõne kollektiivi suurust silmas pidades, ent mitu koori libastus liigse tormakusega ning säravast ülistuslaulust sai meeleheitlik, otsekui pea kaotanu kombel tõtlemine. Pala lõpus kõlab kolmekordse kinnitusena „amen“. See, kas jumalaema ülistav laul lõpetada üksnes harmooniaülesandest tuttava kolme viisakalt, ent pärast lehekülgede­pikkust intensiivistumist ilmetult vormistatud akordiga või panna need kandma endas ka juba eelneva kolme minuti jooksul loodud tähendust, lahenes samuti kooriti erinevalt.

Kohustuslik voor annab kõigile osalejatele selgelt piiritletud ja objektiveerimist võimaldava raamistiku. See koosneb mõistagi kohustuslikust palast ning seekord tuli esitada ka romantismiajastu teos, üks pärast 2000. aastat loodud pala ja veel ühehäälne lugu. Kui kohustusliku vooru valikud olid oma nõutavas eripalgelisuses valdavalt köitvad, siis vabakava ülesehitamine oli paljudele osutunud komistuskiviks. Näis, et kohustuslike palade ja võimaliku grand prix’ repertuaari vahel oli vabakava koostamine justkui unarusse jäänud, kuna vähemalt esimeste kooride puhul tekkis tunne, et teise konkursivooru lõpuks on nad iseenda kõlailma(d) vaat et täielikult ammendanud, või kuulusid kõik vabavooru lood pettumust tekitavalt üheülbalisse iseloomukategooriasse.

Kaardipakk löödi vabakava esitustega seega korralikult segi. Esimese vooru üks kindlaid favoriite ning muidu meie vaatenurgast tavatult füüsilise (ent orgaanilise!) kaasaelamisega endast sooja mulje loonud Indoneesia koor Gratia mõjus nüüd ootamatult vihaselt, minetades osa esialgsest sümpaatiast. Järgmisel päeval võitjaks pärjatud Oslo ülikooli naisüliõpilaste lauluselts paistis aga olevat unustanud vähemalt mezzoforte’st vaiksemad dünaamilised väljendusvahendid. Teise vooru üks meeldejäävamaid esitusi oli hoopis konkursil suhteliselt halli alasse paigutunud Saksa kammerkoor Alumni Heidelberg, kes oli seni panustanud kodumaisele romantismile kui oma ilmselgele trumbile, ent julges nüüd ainsa koorina vabas voorus tõepoolest oma piiridest kaugemale astuda. Muidu ositi tülpimust tekitanud ja ühepalgelisusega varjutatud kavade keskel mõjus see nagu sõõm värsket õhku: olgugi et kõik tehniliselt ei õnnestunud, jäi koori sügav siirus sellegipoolest meelde.

Ühel hetkel hakkas lõpmatuna näiv forsseeritud helimassiiviga lajatamine väsitama, kuivõrd tundus, et iga järgmine lugu peab olema tingimata eelmisest veel kraadi võrra kangem. Konkursil, kus kõik koorid on juba niigi head, ei piisa enam kaugeltki teineteise ülelaulmise efektist valjudes klastrites, vaid suurepärase koori võiks headest eristada hoopistükkis väljakantud ja nüansirikka piano põhjal. Üksnes tehnilisest keerukusest sädemeid pilduvate lauludega ei saavutata sageli materjali valdamisest hoolimata ka hädavajalikku isiklikku puudut(at)ust, vaid laulmisest saab mõneti steriilne ja kalkuleeritud tegevus – paratamatult on ka välismaise žüriiliikme kirjutatud teose esitamine teatava laenguga valik. Olemuslikult kollektiivile lähemal paiknenud palade korral olid aga ühtmoodi endasse haaravad nii indoneeslaste loitsivalt viirukisuitsune pala (Bagus S. Utomo hinduistliku hümni seade „Gayatri“), Encore’i Mart Saare tõlgendused ja ka norrakate nõtke kõrvalepõige kodumaa mägede vahele (Torbjørn Dyrudi ja Idunn Vindspolli „Med en bukett“ ehk „Kimbukesega“).

Tähelepanu jäi mitmel korral pidama koreograafiaga lugudele – konkursil taotletavat üllatuslikkust ja efektsust silmas pidades igati asjakohane valik. Ma ei saanud peast mõtet, et mis tahes liigutuste, kuid keerukamate liikumiskombinatsioonidega lugude puhul kindlasti – eriti konkursil – on täiesti hädavajalik koreograafi kõrvalpilk. Dirigent ei peagi olema liikumisjooniste kujundaja ja ühtlustaja, vaid suunama tähelepanu eeskätt vokaalile ja pala muusikalisele kujundamisele, ent lohakas ja ebaühtlane koreograafia riivas Jūrmalas mitmel puhul silma. Konkursikavas on arvel kõik detailid: vokaalselt ideaalse soorituse korral võib pealtnäha tühisena näiv suvalisel moel plaksutamine jätta lõpuks suhu mõru maitse ning maksma minna mitu pügalat koori üldmuljest. Samuti tasub koreograafiat kavasse põimida siis, kui vokaalne võimekus seda tõesti laulukvaliteedis järeleandmiseta lubab. End grand prix’ vooru laulnud Läti segakoorist Austrums hakkas lausa kahju, kui niigi alaliselt rohkem toetust tahtnud hääled muutusid üha kitsamaks, ent mahtu polnud enam kuskilt juurde anda.

Ehk olen sellest vorminud juba suvisest paradigmamuutjast „Barbie“ järelkaja, kuid konkursi üldvõidu, grand prix’ ning parima kohustusliku loo ja dirigendipreemiad pälvinud Oslo ülikooli naisüliõpilaste lauluselts võis lavale ilmuda küll eri varjunditega roosa­manna karva kleitides, ent kui vähemalt 50-liikmeline koor laulma asus, ei paistnud kõlamassiiv kohati enam saali mahtuvat. Otsustavas grand prix’ voorus leidis koor üles ka kaua oodatud piano-nüansi ning seejärel võis tõesti loota, et võit on üksnes vormistamise küsimus. Tegu oli ka märgilise hetkega, kuivõrd naiskoor pärjati seni selgelt segakoore eelistanud konkursil võitjaks esimest korda ning võimsalt. Oli puhas rõõm jälgida dirigent Marit Tøndel Bodsberg Weyde žeste ja koorile mõeldud ilmeid ning sealt omakorda publikusse peegelduvat. Pingelises konkursiolukorras andis ta sageli koorilauljatele märku, kuidas ennast füüsiliselt vabastada, ning kuna repertuaarist oldi selgelt üle, olid dirigendil haruldaselt musikaalsed tööriistad, millelt ei saanud nende sundimatus voolavuses pilku.

Läänemere koorikonkurss toob kõrge kvaliteediga koorimuusika vaat et koju kätte ja võimaldab kiiresti südamesse pugevas mereäärses linnas näha ambitsioonikat rahvusvahelist pilti ilma kaasuvate kodumaiste kompleksideta (mõelgem siinkohal Eesti kontekstis hetkeks Tallinna konkursile). Kui paljud koorikonkursid korraldatakse sageli konkurss-festivalidena, kus põimitakse võistlusmomendiga õpitube, loenguid ja ohtralt kontserte, siis Jūrmala konkursi formaat on meeldivalt kontsentreeritud ning ometi üheks nädalavahetuseks muljetega enam kui küllastav. Loodetavasti leiab edaspidi veel rohkem huvilisi ka Eestist võimaluse seda omal käel väisata, sest koorilaulus on asju, mis ei saa Läänemere koorikonkursi korraldajate eeskujulikust otseülekandest ja ajakohasest infovoolust hoolimata ekraani vahendusel kunagi päris sama sügavalt sütitada.