„On huvitavalt kohane, et püha Hiero­nymuse (u 347–419/420 pKr), tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril .. langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laua­lampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“

Võiks öelda, et seda Marju Lepajõe imelist lauset 2017. aasta tõlkijate päeval musta laega saalis peetud kõnest¹ on tsiteeritud juba liigagi palju, kui see mitte väga täpselt ei võtaks kokku kõigi tõlkijate elu. Tõepoolest, see tõlkija elu ei ole alati meelakkumine. Mitte ilmaasjata ei pakutud näiteks 2012. aasta novembris, kui kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni toonase juhatuse veebikoosolekututel „Tõlkija häälele“ nime otsiti, teiste hulgas välja „Tõlkimise nulliring“, „Kits kahe heinakuhja vahel“, „Abrakadabra“ ja „Libra“ („sest riimub hästi sõnaga „lebra““); mitte ilmaasjata ei kaalutud nimeotsimistalgutel Hieronymuse klassikatõlkesarjale 2018. aasta maikuus sektsiooni listis võrdsena teiste hulgas näiteks ka variante „Mea culpa“, „Jeerum“ ja „Flagellatio“. „Kes tahab eluaeg patune ja süüdi olla, see hakaku tõlkijaks,“ on kirjutanud Virve Krimmi sõnu meenutades sisendusjõuliselt Mati Sirkel.² „Kui kaua läks aega, et kogu ettevõtmine ei tunduks enam võimatu, lihtsalt võimatu?“ tsiteerib Anti Saar oma „Tõlkepäevikus“ „tõlkija L-i“, keda ta ülikooli raamatukogus juhuslikult kohtab.³ Aga ometi on laias laastus pool Eestis ilmuvatest raamatutest tõlkekirjandus ja seda, mis on üks tõlkeime, on näinud igaüks.

KUIDAS see kõik on siis ometi võimalik?

Tõlkimise ABC

Alustame põhialustest. Tõlkija küürutab enamasti päevad otsa ebatervislikult laua taga ja seab suurde ohtu oma selja. Kuid kus häda kõige suurem, seal rohi kõige lähem: „Tõusen tavaliselt neljast või viiest, tööpäev kestab (loomulikult väikeste pausidega) pärastlõunal kolme-neljani. Seejärel teen talutöid või trenni: käin jooksmas, hüppan teivast ja heidan vasarat,“ ütleb legendaarne poola teoste eestindaja Hendrik Lindepuu.⁴ „Keset tööpäeva teen vahetunde, mille ajal panen lemmiklaulude kassette mängima ja teen nende saatel võimlemisharjutusi. Eriti meeldib mulle eesti kantri,“ kirjeldab oma harjumusi kultuurkapitali mõttetõlkeauhinna 2021. aasta nominent Simo Runnel.⁵ Ja muidugimõista kuuluvad tihti tõlkija kambri sisustusse põlvetool, sadultool, jaapanlaste põlvepink, mida saab veebipoest osta, aga mille võib valmistada ka laps koolis loovtööprojekti raames, ja seljarull.

Tõlkimine on teadagi kallis hobi ja seetõttu on tõlkijad leiutanud terve hulga kasina eluviisiga ellujäämise nippe. „Leib on toitev ja odav, sellepärast söödagu seda palju,“ on leidnud näiteks Külliki Steinberg soovituse ühe meie esimese naistõlkija Marta Sillaotsa arhiivist.⁶ Ka metsatalus toimetav Hendrik Lindepuu ei lase käsi niisama rüppe: „Vahtramahla on kümnete liitrite kaupa joodud, kased jooksevad ka ning mu kõige suurem külmakirst (400 l) läheb kasemahla triiki täis – et oleks suvel ja sügisel aina karastav ja kosutav jook käepärast.“⁷ Samamoodi: „Talvevarud kogunevad sahvrisse ja sügavkülmikutesse. Seeni on küll metsast toodud sel aastal õige vähe, üksnes kukeseeni olen saanud (abiks ikka).“⁸ Eluruumiks saab tõlkija endale lubada tihti vaid sellist, milles „ei saa püsti seista“ ja kuhu ollakse „sunnitud pigem sisse roomama kui astuma“ – kuid selleski osatakse näha ainult positiivset: „kui palju aega raiskavad inimesed ühest toast kõndimisele, eriti Läänes!“, rõõmustab meie kolleeg, inglise kirjanduse tõlkija jaapani keelde Akira Sakazaki David Lodge’i raamatus „Väike maailm“.⁹

Kõigile tõlkijatele tuttav alusmure on materjali vastupanu. „Tõlkimine on tehniliselt keerukas töö: raamat, raisk, ei püsi lahti,“ on selle lühidalt sõnastanud nõudlike prantsuse tekstide tõlkija Anti Saar.¹⁰ Kuid kohe on ta ära toonud ka abivahendid, mida selle häda vastu tarvitada on võimalik: „pesulõks“, „juuksenõel“ ja „mööda seina kulgev internetijuhe – kuna mu töölaud on otse seina ääres, saan raamatu alguse nurkapidi mugavalt sinna vahele kiiluda.“¹¹ Ja Margus Ott sekundeerib omalt poolt osavate võtetega: „Minul aitas raamatuid lahti hoida ühel geoloogiakonverentsil kingitud kaalukas paekivikamakas. Oletan, et kena ja raske kivi võib teistelegi tõlkijatele olla üks hea praktiline kingitus.“¹²

Tõlkija töötab väga tihti üksinda kodus. Sellega seotud ohud on iseenesest pärast koroonat kõigile hästi teada. Aga võib-olla pole nii hästi teada, et kui majal on mitu sissepääsu, võib proovida järgida Anti Saare eeskuju: „Kodus töötamine nõuab enesedistsipliini – ikka on külmkapp liiga lähedal ja sohva liiga pehme, nii et lõunauinak kipub pikale venima. Tänaseks olen harjunud. Peamine on säilitada töölemineku rituaal: lapse lasteaeda saatmine täidab selle aset kenasti (üksvahe mõtlesin isegi, et peaksin sellele hommikusele jalutuskäigule minnes korralikult rõivastuma, väljuma esiuksest, aga sisenema tagumise trepikoja kaudu – et töölemineku illusioon oleks veenvam).“¹³

Roos on roos on roos

Kuid olgu see mateeriaga kemplemine nii massiivne kui tahes – osa energiast jääb tõlkijal ikkagi järele ja see kulub lõpututes lahingutes sõnadega. Ja milliseid imevigureid küll tõlkijad ei tee, et sildid, mis üdini erinevates keeltes üdini erinevatele asjadele on pandud, lõpuks kuidagi kohakuti saaks. Selles maailmas ei mõisteta nalja – nagu ütleb Kalle Kasemaa: „Klassikaline näide, araabia keeles tähendab üks sõna nelja asja: põhitähendus, sellele vastupidine tähendus, midagi kaameliga seotut ning midagi obstsöönset.“¹⁴ Siin sooritatakse lausa kaelamurdvaid operatsioone!

Klapitades näiteks Jevgeni Vodolazkini romaani „Lavr“ tõlkimise käigus keskaegset Venemaad XXI sajandi Eestiga, järgis Veronika Einberg mitte vähem kui neljaetapilisi skeeme: „Omaette teema moodustasid selles raamatus ravimtaimed. Neile eesti vastete tekitamine käis järgmiselt: leian vana(rahva)keelsele taimenimetusele tänapäevase vaste, seejärel ladinakeelse, seejärel ametliku eestikeelse ja siis rahvakeelse (õnneks on nüüd olemas vastavad andmebaasid).“¹⁵

Triinu Pakk manas Aafrika kirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie romaani „Pool kollast päikest“ köögiterminoloogiat eestindades endale gurmaani nõudlikkusega silme ette meile tundmatuid eksootilisi hõrgutisi: „Võrgust leidis ka kokanduslehekülgi, kus anti raamatus valmistatud roogade retsepte; niikaugele ma küll ei jõudnud, et ise mõnda neist järele proovida (koostisosad on ka tihti eksootilised ja neid vist nii kergesti ei leiagi), aga vähemalt sai üsna hea ettekujutuse, kuidas toit välja nägi ja maitseda ning lõhnata võis.“¹⁶

Kui Jean-Pierre Minaudier tõlkis prantsuse keelde Andrus Kiviräha „Meest, kes teadis ussisõnu“, sai ürgsest Põhja Konnast elegantne Salamandre – „sest „konn“ on prantsuse keeles koomiline“.¹⁷ Tundmatu „hamburger“ võib muutuda „kotletiga saiaks“ – ja teisiti ei saagi, kui hamburgerit sihtkeeles keegi kunagi näinud pole.¹⁸ Kreutzwaldi autorimuinasjutt „Vägev vähk ja ahne naine“ on hispaaniakeelses tõlkes „El camarón encantado“ ehk „Nõiutud krevett“ – „sest vähk on Kuubal tundmatu koorikloom“.¹⁹ Ja kui jääb sõnu puudu, siis neid tehakse lihtsalt juurde: „Tõsi küll, meie keele arhailised süvakihid, olemuslikult talupoeglikud, pakuvad hoopis teisi aardeid kui näiteks keskajas, rüütlikultuuris juurduvate traditsioonidega rahvuskeelte omad; meie „kildsannad“ olid midagi muud kui pretsioossed salongid, meie vallamajad ja kõrtsid midagi muud kui parlamendid ja kohvikud… Kuid see-eest on meie sõnaloome siiamaani peaaegu pretsedenditult avatud ala ja meie kirjanduslik stiilgi vähemalt potentsiaalselt väga varjundirikas,“ on öelnud Ain Kaalep.²⁰

Kivi kivi peale

Aga seegi pole veel kõik. Sõnad moodustavad kanga, nimed põimuvad õhkpeeneks, kuid purunematuks ämblikuvõrguks. Kuidas toppida terve üks universum läbi nõelasilma ja see teisel pool erinevana, aga siiski samana laiali laotada? Kuidas ehitada jälle üles nähtamatud katedraalid?

Salanõksudega pannakse omavahel ühtima terved võimatud ajastud: „Vanade tekstide tõlkimise puhul on põhimõtteliselt otsustav teatav helistiku määramine. Helistik läheb paika algteksti piisavalt kaua ja mitte ainult mõttega, vaid ka häälega lugedes, veel parem, käsitsi originaali ümber kirjutades. See on psühhofüüsiline nähtus. Tuleb saavutada sisemine rütm, mida väljendada omaenda keeles. On vaja jõuda sama põhimeeleoluni, toonini, tundeni – need on nähtused, mis on seotud antiikretoorika mõistetega ēthos ja pathos,“ kõneles Marju Lepajõe Innocentius III „Inimolu viletsusest“ tõlkimisest, aga muidugi mitte ainult.²¹

Nõiaviguritega tuuakse kokku mõeldamatud kontinendid ja traditsioonid: „See uraliitlik ulmasild on mul võimaldanud indiaani luulele leida väljenduslikke paralleele nii põhjaeesti regivärsi kui lõunaeesti leelo poeetikast ning kasutada mõnd rahvalaululikku rytmi, kõnekujundit või alliteratsiooni,“ rääkis Lauri Sommer indiaanlaste laulude tõlkimisest eesti keelde.²²

Välja vahetatakse terved värsi­skeemid: „Lõpuks on ülimalt kaheldav, kas samad värsiskeemid „tähendavad“ prantsuse ja eesti keeles üldse sama asja: ühes on nad sündinud kõne meloodiast, ütlemise hingusest endast, olles säravad oma loomulikkuses, teises aga meenutavad pahatihti mingit „luulekeelt“, millel poleks nagu meie kõne ja mõtlemisega mingit pistmist,“ kirjeldas Tõnu Õnnepalu, kuidas ta Baudelaire’i „Kurja lilli“ tõlkides lõpuks riimide ja aleksandriini asemel vabavärsi kasuks otsustas.²³

Asendatakse terved kirjutamiskoodid: „Sellel romaanil on eesti keeles üleskruvitud stiil, aga kui ma tõlgin samas stiilis, siis tuleb välja keskmine ungari kirjandustekst. Ungari tekst nõudis hulka labidatäisi lisaks, aga mul polnud neid kusagilt võtta. Seadsin endale eesmärgiks jäljendada impressionistliku-hilisjuugendliku ungari kirjaniku Gyula Krúdy keelt ja lauseid (see on hull, suitsiidne ja lootusetu ettevõtmine!),“ selgitas Kriszta Tóth Paavo Matsini barokse „Gogoli disko“ mitte vähem barokset ungari keelde tõlkimise protsessi.²⁴

„Kui ma alustasin, siis ma kõigepealt mõtlesin, kuidas üldse oleks võimalik edasi anda seda tunnet, et tegemist on kümnendast sajandist pärit tekstiga. Ja kirjutatud keeles, mida räägiti Armeenias kümnendal sajandil. [—] Mingisugust sellist arhailisust… [—] Ma ju pidin mingisuguse sellise – mingisugusegi vormi talle andma. Ja siis äkki, kolmanda peatüki algus, mis on siis „Ter, im Ter“ ehk „Issand, mu Isand“ – ja äkki ma tabasin ära, et see on ju daktül! „Issand, mu Isand, sa…“ Ja nii edasi ja nii edasi…“ meenutas Peeter Volkonski Nareki Gri­gori „Nutulaulude“, armeenlaste selge värsimõõduta püha teksti teekonda eesti keelde.²⁵ Prantsuse keelest Joris-Karl Hysmansi 1884. aastal ilmunud dekadentlikku, pretsioosset romaani „Äraspidi“ tõlkides võttis Leena Tomasberg samamõjulise ekvivalendina kasutusele meie Aaviku keeleuuendusliku keele XX sajandi algusest;²⁶ Uku Masing, kes soovis markeerida hiina ja jaapani keele vahelist pinget keskaegses jaapani luules, leidis samaväärse ladina-eesti keele suhtes;²⁷ Raymond Queneau „Stiiliharjutustes“ on peatükk „Passé simple“ – see on aeg, mida kasutatakse prantsuse keeles vaid kirjas, vahel tõlgitud eesti keelde ka „ajalooline minevik“, kuid ennekõike on see, nagu ütleb Roland Barthes, lihtsalt „kirjanduse rituaal“, „märk, et siin tehakse kirjandust“²⁸ – muudetud peatükiks „Ennemuiste.“²⁹ Ja nii edasi ja edasi ja aina lõputult edasi.

Tuleb ette … mil ei ole mitte midagi

Aga ometigi ei ole veel seegi kõik. Vahel ei puutu asjasse ei pesulõksud ega riimiskeemid, ei kukeseened ega arhailisus. Vahel ei puutu asjasse isegi mitte sõnad ega mõisted. Vahel toimub tõlkeprotsessi varjus asju, mis ajaksid naerma isegi keskaegsed alkeemikud. „Keel on suhtlemise, mitte tõeluse tunnetamise-kirjeldamise vahend,“ on öelnud Jaan Kaplinski.³⁰ Vahel ei puuduta tõlkimine isegi tõlkimist.

Marju Lepajõe on rääkinud, kuidas ta sai 1993. aastal suurest tõlkeummikust üle Käbi Laretei klaverikontserdil. Pianist oli esitanud „sõna otseses mõttes jumalikul moel Franz Schuberti sonaati b-duur, esitas nii et inimesed kuulasid nagu nõiutud. Ning seejärel, kuna tungivalt nõuti lisapalu, siis ta mängis lisapalaks Georg Friedrich Händeli lühikese menueti, kusjuures tegi seda kaks korda, kuna taheti lisapalasid. Ja tegi seda erinevate tempodega, ja ise ta kõneles vahele, miks ta ühel või teisel viisil interpreteerib. See oli midagi nii täiuslikku, see Händeli „Menuett“, see oli nii lummav, need mõlemad variandid, ja arutlus, pluss lisaks see tema keskendumine, respekt, lihtsalt hoiak juba, peen taju, erakordselt peen taju. Ja siis see suutlikkus teostada seda sama mõtet, mida ta räägib. See mõjus niivõrd tugevalt, et näiteks mina sain järgnevail päevil üle lihtsalt surnud punktist oma ühes tõlketöös, millega ma olin kaua aega kimpus. Lihtsalt mõeldes, et on ju kaks erinevat tempot ja rõhud võib ümber tõsta. Ja saabki surnud punktist üle. Nii et need printsiibid ja sellest kõnelemine, see on tunnetuslik põhi, see aitab teisi inimesi.“³¹

Lauri Sommer ei lapanud Georg Trakli „Sinist silmpilku“ eesti keelde tuues sõnaraamatuid, vaid ajas taga üht imepeenikest niiti, mis viis ei tea kuhu: „See oli mullune pime ja nukker hilissygis, kus asjad olid halvasti. Ees ootas troostitu talv ja sain aru, et vaja on pidevat joont. Ja et Trakl on ainus, kes mind sellest läbi kanda suudab. Tema, kassid, Saalomoni saarte laulud („oh meie kaotatud paradiis“) ja kirvetöö võsastunud metsasiiludes, raiudes läbi hinge pimeda öö teed sinnapoole, et kord saabuks „sinine silmapilk“, mil „raagus okstes pidutseb taevas“. Või vähemalt midagi taolist. Läbi pimeda aja syytasin ta pildi ees kyynlaid, mõtlesin ta elu hetkedele ja moodustasin vaimus meie vahele silda.“³²

Mirjam Lepikult, kõige ilmvõimatuma prantsuse mõtte eestindaja, ei vaata raamatut tõlkides lõpuks mitte raamatu, vaid iseenda otsa: „Kui ma saan aru, et olen kokku keeranud kohmaka ja konarliku lause, mis ei taha kuidagi „eluvaimu sisse võtta”, siis manan silme ette mõne hea ja targa inimese näo ning proovin seda lauset talle „otse näkku öelda”. Et kas ma sellist lauset ütleksin? Või on pisut piinlik? Ütlen seni, kuni enam piinlik pole.“³³

Mina, siinse artikli autor, olen saanud Céline’i tõlkides edasi just meeleheitehetkil: „Aga .. midagi juhtus alati just siis, kui kõik lootus oli kadunud.“³⁴

Sest mitte ilmaasjata muide polnud nii, et Tartu ülikooli tõlkekabinetis Jaan Kaplinski ajal tõlkimisest ei räägitud.

Sest mitte ilmaasjata ei ütle Marju Lepajõe Arvo Pärdi kohta: „Kui ta kõneleb ühest asjast, siis ta kõneleks nagu kõigest.“³⁵

Sest mitte ilmaasjata ei „valitse [tõlkes] alati emakeel, mis pole kunagi üks, aga on ometi ühine“.³⁶

Sest mitte ilmaasjata ei ole tõlkimise suurim saladus ikka seesama, mis entomoloogias, aritmeetikas, autoremondis, maakaevanduses, raua needmises ja kosmonautikas:

ainult see
mida üks inimene mõistab täiesti üksi
aitab meid kõiki.³⁷

1 Vt ka Marju Lepajõe, Hieronymus ehk Kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks. Rmt: Tõlkija hääl. VI. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2018. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2018, lk 36.

2 Kristiina Ross, Leena Tomasberg ja Olavi Teppan, Eesti Kultuurkapital, ilukirjanduslik tõlge. Rmt: Tõlkija hääl. VIII. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2020. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2020, lk 233.

3 Anti Saar, Tõlkepäevik. Rmt: Tõlkija hääl. III. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2015. Koost Triinu Tamm. SA Kultuurileht, 2015, lk 155.

4 Martti Kalda, Eesti Kultuurkapital, mõttekirjanduse tõlge. Rmt: Tõlkija hääl. IX. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2021. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2021, lk 215.

5 Peeter Müürsepp ja Kaarina Rein, Eesti Kultuurkapital, mõttekirjanduse tõlge. Rmt: Tõlkija hääl. X. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2022. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2022, lk 211.

6 Külliki Steinberg, „Mats sööb mohmak-mohmak“ ehk Marta Sillaotsa (argi)päevapoeetika. Rmt: Tõlkija hääl. X, lk 139.

7 Hendrik Lindepuu Facebooki-postitus 26. III 2023.

8 Hendrik Lindepuu Facebooki-postitus 1. IX 2022.

9 David Lodge, Väike maailm. Tlk Kersti Unt. Varrak, 1996, lk 120–121.

10 Anti Saar, Tõlkepäevik, lk 156.

11 Samas.

12 Heli Allik, Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta mõttetõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Rmt: Tõlkija hääl. V. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2017. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2017, lk 241.

13 Anti Saar, Tõlkepäevik, lk 159–160.

14 Anu Põldsam, Heebrea keele ja meele tõlkimisest. Heebreakeelse kirjanduse tõlkijate vestlusring. Rmt: Tõlkija hääl. XI. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2023. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2023, lk 15.

15 Triinu Tamm, Kuus küsimust kultuurkapitali 2014. aasta tõlkeauhinna nominentidele. Rmt: Tõlkija hääl. III, lk 114.

16 Kerti Tergem, Eesti Kultuurkapital, ilukirjanduslik tõlge. Rmt: Tõlkija hääl. VII. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2019. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2019, lk 167.

17 Pille-Riin Larm, Kivirähk kui fenomen Prantsusmaal. – Sirp 5. VI 2014.

18 J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Tlk Valda Raud. – Loomingu Raamatukogu 1961, nr 32–34.

19 Anne Lange, Tõlkimise aabits. Valgus, 2008, lk 28.

20 Ain Kaalep, Peegelmaastikud. Eesti Raamat, 1976, lk 310.

21 Marju Lepajõe, Inimolu viletsust tõlkimas. Rmt: Tõlkija hääl. IV. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2016. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2016, lk 98.

22 Indiaani luulet, mille punaste vendade sõprade jaoks kahvanägude keelest on maakeelde ymber pannud Nuga Soopealt. Tiivaalune, 2020, lk 222–223.

23 Charles Baudelaire, Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. EKSA, 2000, lk 486.

24 Krisztina Lengyel Tóth, Mis asi see tõlkimispäevik veel on? Ehk tõlkimismemuaar tõlkija kaheaastasest kooselust tekstiga „Gogoli disko“. Rmt: Tõlkija hääl. VI, lk 166.

25 Vot see on see igavik. Joonas Hellerma vestlus Peeter Volkonskiga. Rmt: Tõlkija hääl. VI, lk 178.

26 Heli Allik, Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali 2013. aasta tõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Rmt: Tõlkija hääl. II. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2014. Koost Triinu Tamm. SA Kultuurileht, 2014, lk 58.

27 Alari Allik, Loodus Uku Masingu ja Rein Raua klassikalise jaapani kirjanduse tõlgetes. Rmt: Tõlkija hääl. XI, lk 94–95.

28 Roland Barthes, Le Degré zéro de l’écriture. Seuil, 1953, lk 46.

29 Raymond Queneau, Stiiliharjutused. Tlk Jaana Porila, Ain Kaalep ja Triinu Tamm. Varrak, 2007, lk 44.

30 Jaan Kaplinski, Paralleele ja parallelisme. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 80.

31 Marju Lepajõe, Miks haridus on püha? – Ööülikool. 2015. https://vikerraadio.err.ee/797945/ooulikool-marju-lepajoe-miks-haridus-on-puha

32 Lauri Sommer, Traklit tõlkides. Rmt: Tõlkija hääl. V, lk 55.

33 Heli Allik, Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta mõttetõlkekirjanduse auhinna nominentidele, lk 240.

34 Kristiina Ross, Leena Tomasberg ja Olavi Teppan, Eesti Kultuurkapital, ilukirjanduslik tõlge, lk 224.

35 Marju Lepajõe, Miks haridus on püha?

36 Hasso Krull, Tõlke metafüüsika. – Sirp 29. IX 2017.

37 Hasso Krull, Meeter ja Demeeter. Vagabund, 2004, lk 26.