Võib-olla ongi tudengid ja inimesed, kes XIV sajandiga esmatutvust teevad, „Kauge peegli” kõige tänulikum  sihtgrupp. Lisaks neile, kes ajaloost lugu otsivad. Tuchmani eestindus ei ole kriitikaveergudel väga suurt tähelepanu pälvinud. Aga ilmunu on olnud tasemel ja lugejale, kes enne raamatu käsilevõtmist erinevaid arvamusi tavatseb kõrvutada, võib soovitada medievist Priit Raudkivi kirjutist „Vabadus kirjutada, õigus vaikida”.¹ Viimases on Tuchmani fenomen selgelt ja väärikalt esile toodud. Eesti ajaloolaste arvustused on üldse kuidagi mehisemad kui kirjandusteadlaste omad. Puudub see vaikne halin teemal, miks messias ikka veel tulnud ei ole, miks ei ole sündinud uut Hans Kruusi või miks ei  ole Vatikani arhiivist leitud allikat, mille tähendus oleks võrreldav Henriku Liivimaa kroonikaga. Siinkohal on sobiv meelde tuletada keskaegset väärtust, mida tähistati sõnaga courage ja avaldada tunnustust kirjastusele Argo, kes „Kauge peegli”-taolisi teoseid praegustes majandusoludes välja söandab anda. Kuigi, nagu Tuchmanit lugedes selgub, olid XIV sajandil asjad märksa hullemad.     

Märgiline raamat

„Kauget peeglit” tasub sirvida juba seetõttu, et tegemist on millegi enamaga kui järjekordse kiviga keskaja müüris. On ajalookäsitlusi, mis on saanud märgilise tähenduse, mil ei pruugi autori algsete kavatsustega midagi pistmist olla. Näitena võib  tuua Marc Blochi „Ajaloo apoloogia”, mis seostub rahvusliku „eneseksjäämise” ning Teise maailmasõja aegse vastupanuliikumisega. Või siis Tartus sündinud professor Carl Erdmanni “Ristisõja idee”, mille autor oma vaadete eest Wehrmacht’i mobiliseeriti ja saadeti „bolševismivastasesse Euroopa ristisõtta”, kuhu ta oma elu jättis. Samasse kategooriasse kuuluvad ka Tuchmani „Augustikahurid” ning „Kauge peegel”, mis on kinnistanud mõned väga tugevad stereotüübid. Mis omakorda tõstatab küsimuse: kui palju on  meie ettekujutust ühest või teisest ajastust mõjutanud autorid, kelle fantaasialennust me teadlikud oleme, aga kellele me vastu ei suuda panna? Mika Waltari Teeba, Peter Ackroydi London, Tuchmani Pariis …

Une américaine, kõverdasid Sorbonne’i professorid põlglikult suud … asjaarmastaja … mida see ka Prantsusmaast teab … Maitse asi, ameerika intellektuaale on alati Seine’i kallastele tõmmanud. Pealegi oli Tuchman oma kompetentsi 1966. aastal ilmunud la Belle Époque’i käsitlusega² tõestanud ega vajanud mingeid õigustusi.  Kõigele lisaks võisid nii mõnedki prantsuse ajaloolased Tuchmaniga solidaarsust tunda. Näiteks ühe teise XIV sajandist rääkiva teose autor, kelle nimi oli Emmanuel le Roy Ladurie. 1975. aastal ilmus tema „Montaillou”1, millest on tänaseks saanud üks tuntumaid keskaja käsitlusi üldse. Samas ei ilmunud La Revue historique’is, Speculumis, Le Moyen Ages’is ja Le Cahiers d’histoire de la Civilisation médiévales perioodil 1975–1980 selle teose kohta ridagi. Le Roy Ladurie’ tsunftikaaslaste jaoks ei olnud „Montaillou’d” olemas. Nagu „Kauget peeglitki”. Tuchmani lähenemise ja kirjutamisstiili puhul ei ole midagi  imestada, kui mõni nool märgist mööda lendab. Aga üleliia tihti seda ei juhtu, sest seitsme-kaheksa aasta jooksul, mis Tuchmanil „Kauge peegli” valmimiseks kulus, töötas ta läbi muljetavaldava tekstikorpuse.

Eesmärk oli samuti muljetavaldav: kirjutada parun Enguerrand de Coucy VII (1340–1394) eluloole toetudes lahti terve sajand, kõigi selle tõusude ja langustega. Tõsi, keskendudes peamiselt tänapäeva Põhja-Prantsusmaale, aga tuleb arvesse võtta, et tegemist oli feodaaltsivilisatsiooni tuumikalaga, mis andis tooni rõivamoest mõõgatüübini. „Kauge peegel” koosneb 27 lõdvalt seotud peatükist, mis  kõikvõimalikes suundades laiali hargnevad. Õigemini ongi tegu omalaadse liivaraamatuga, kus käsiteldavat ajastut võimalikult detailselt edasi anda üritatud. Kohati tundub, nagu oleks Tuchmani üheks eeskujuks olnud Laurence Sterne’i „Aadlimees Tristram Shandy elu ja arvamused”. Sarnaselt Sterne’i romaaniga on „Kauget peeglit” võimalik lugeda n-ö diagonaalis või avatuna suvaliselt leheküljelt. Näiteks teose keskne tegelane parun Enguerrand ilmub üldse alles seitsmendas peatükis (mis annab talle edumaa  Tristram Shandy ees, kes sünnihetkest kaugemale ei jõuagi). Kui üldjuhul on tekstis püsimine väärtus omaette, siis Tuchmani raamatu teevad huvitavaks just kõrvalekalded. Kui mõnes tsiteeritud kroonikas on mainitud armulauakarikat, siis peab Tuchman oma kohuseks seda üksikasjalikult kirjeldada ja seejärel veel teisigi karikaid, mis oleksid võinud olla, kui Coucy loss õnnetul kombel maha ei oleks põlenud.

Lõpptulemusena tekib elavama kujutlusvõimega lugejal kohaloleku illusioon, mida Tuchman ilmselt on  taotlenudki. Näide ühest sellisest kirjakohast, mis on inspireeritud Jean Froissart’i kroonikast: „Mis puutub taktikasse, siis soovitas ta [Artevelde – T. A] meestel alati tihedasse summa hoida, „et keegi teid murda ei suudaks”, ja suurema solidaarsuse huvides seista relvi hoides käe alt kinni. Neil tuli vastane segadusse viia ambudest ja bombardidest laskmisega nagu Brugge all, ja seejärel õlg õla kõrval lähenedes oma tihke rivi ja arvulise ülekaalu toel prantslased puruks lüüa”(lk 484). Kohati väljub see aines kontrolli alt. Ja asi ei ole ainult materjali ülekülluses. Tuchman toob „Kauge peegliga” seostuva peamise  raskuse välja juba teose eessõnas: „Nii tuleb pidada aksioomiks, et iga keskaega puudutava fakti kohta võib välja käia kas täiesti vastupidise või erineva versiooni… Naisi oli rohkem kui mehi, sest mehed said sõdades otsa; mehi oli rohkem kui naisi, sest naised surid sünnitamisel. Lihtrahvas tundis Piiblit; lihtrahvas ei teadnud Piiblist midagi. Aadlikud olid maksudest vabastatud; ei, nad ei olnud. Prantsuse talupojad olid räpased, haisvad ja elasid leivast ning sibulast; prantsuse talupojad sõid sea-, linnu- ja metsloomaliha ning käisid sageli külasaunas pesemas. Seda nimestikku annaks lõpmatuseni pikendada” (lk 14). 

Tuchman lähtub postulaadist, mille kohaselt peavad ajaloolase väited olema allikatega kinnitatud. Ja õige on. Ajalugu ei pruugi olla teadus, kuid muinasjutt ei ole see samuti. Aga kui „Augustikahurite” maailma oli end võimalik sisse lugeda, siis keskaega tuleb end sisse tõlgendada. Kõik muutub uduseks ja relatiivseks ja pidepunktid libisevad käest. Medievist Ralph Bailey Yewdale on kirjeldanud oma seiklusi XII sajandi kroonikate ja chansons de geste’idega. Ühes neist kirjeldatakse Antiookia vallutamist. Stseen, mille on jäädvustanud kaasaegne ja mis näib igati autentsena. Hetkeni, mil saabub mõistmine, et kroonik  on loominguliselt kokku kirjutanud lõigud pühakirjast, sest piiblitõde on olulisem kui mingi maine linn, mis nagunii varsti rusudeks langeb. Aga mis siis, kui terve see avantüür, mida kroonikas nii usutavalt kirjeldatakse, on üksainus suur allegooria? Tekste kõrvutades selgub, et ongi … Lõigud, mille põhjal uurijad lahinguplaane on joonistanud, on maha kirjutatud provanssaali poeemist, mis on omakorda maha kirjutatud jumal teab kust … Tuchmani teekond läbi XIV sajandi Prantsusmaa võis olla  sama okkaline. Tulemus on end ära tasunud ning „Kaugest peeglist” saanud bestseller sõna otseses tähenduses. Mulle tundusid kõige õnnestunumad „Kauge peegli” need peatükid, kus käsitletakse Musta Surma sotsiaalseid tagajärgi (paralleelid Esimese maailmasõjaga on tõesti huvitavad) ning rahvaülestõuse. Eriti hea on žakerii osa, milles vilksatab hetkeks see must kuristik, mis on iga valitseja õudusunenägu. Talumeeste viha on midagi kohutavat, kirjutab üks XIII sajandi autor, parem, kui nad ei ärkaks …

Tuchmanil on arenenud õiglustunne ja lihtrahva võitlus on talle hingelähedane teema. Samas ei tee  ta vähimatki katset aset leidvat julmust ilustada ja inimestel, kes veel mäletavad lugusid feodalismi eb
aõigluse vastu välja astunud Wat Tylorist, võib olla huvitav seda kõike teise nurga alt vaadata. Saja-aastase sõja kirjeldused seevastu võivad inimesele, kes selle teemaga varem kokku ei ole puutunud, väsitavaks minna, aga nagu eespool öeldud, Tuchmani retke ongi õigem jaokaupa läbida. Kummaline, kas pole: 70ndate menuraamatud, mida omal ajal liigses voolavuses süüdistati, võivad Google’i ajastu lugejale, kes korraga üle kahekümne minuti ühelegi tekstile ei suuda keskenduda, üle jõu käivateks osutuda.  Tuchmani tugevaimaks küljeks on kõikvõimalikud üldistused ja paralleelid, mis lugejat intrigeerivad ja teda põnevil hoiavad. Nagu näiteks ameeriklanna kuulus „meedias äramärkamine suurendab mis tahes negatiivse juhtumi näilist ulatust viis kuni kümme korda”, mis viitab sellele, et keskaegsetes allikates kirjeldatud kataklüsmide tegelik mõju oli hajutatud nii ajas kui ruumis. Tuchmani „lähiperspektiivi” seisukohad on vähem usutavad, eriti need, mis majandust puudutavad. Nagu näiteks väide, et lindpriide arv suurenes, sest „rahvaarvu kokkukuivamisest tingitud kõrgemad palgad viisid nad [s.o vabad talupojad – T. A.] alailma seadustega vastuollu” (lk 359).

Samuti mõjuvad XIV sajandi kontekstis veidi võõristavalt „töölisklassi kasvava viletsuse”, „klassisõja keeristormi” kirjeldused või jutt sellest, kuidas hulgused „streikimise taktikat omandavad”. Aga veel kord – maitse asi. Samas võib XIV sajand kohati väga lähedaseks saada. Näiteks selline lõik: „Silmahakkav tarbimine muutus palavikuliseks liialdamiseks, kuldseks surilinaks, mis tõmmati üle Musta Surma ja kaotatud lahingute, meeleheitlikuks püüdeks  näidata end õnnelikuna ajal, mil häda aina lähenes” (lk 312). Mõnikord tundubki, et inimesed ei püüa kriise vältida sel lihtsal põhjusel, et nad ei pruugi „häda lähenemisest” ja isegi kohalolekust arugi saada. Tuchmani enda sõnadega: „Üht perioodi tabanud laastamistöö ei puuduta kogu aeg kõiki, ja kuigi selle mõju kumuleerub, võtab siiski aega, enne kui tekkinud langust tähele pannakse (lk 299). Nii et vaevalt me XIV sajandi inimestest väga palju ettenägelikumad oleme.       

Meie enda peegelpilt

Paar sõna vormilisest küljest. „Kauge peegel” on niivõrd mahukas ja nüansirikas, et selle vahendamine on tõeline vägitöö. Kristjan Tedre on sellega toime tulnud. Tõlkija on endas kindel, tekst jookseb ladusalt ning anglitsisme (stiilis „medievalist”),  on ainult üksikutes kohtades. Mida võiks ette heita, on mõningane segadus prantsuskeelsete sõnadega. Näiteks lk 32: „Ta laskis Enguerrand IV vahistada, mitte tolle seisusekaaslaste vaid õukonna sergents’ poolt…” (peaks olema sergent’ide, tegemist on mitmuse vormiga) või siis sama viga lk 192: „…raiusid maha oma poulaines’ pikad teravad otsad” (õige on poulaine’ide). Ainsusmitmus on vildak lk 205, kus jutuks on „maa-ala, mis ulatus paremkalda Grands Boulevards’ist vasakkalda Luxembourg’i aiani”. Lihtsaim tee oleks Suurtelt bulvaritelt Luksemburgi aiani, originaali kirjapilti säilitades oleks õigem Grand Boulevard’idelt  – tegu on kaheksa Pariisi tänavaga.

Siinkohal meenub vestlus prantsuse literaadiga, kes avaldas imestust, miks peavad ameerika autorid alati nii palju prantsuskeelseid vasteid kasutama. Mida nad sellega tõestada tahavad? Aga nii on ja siis tuleb tõlkijal neid „poulaines’ide” otsi raiuda. Lk 211 ära toodud „arser et piller” puhul oleks ilmselt kohasem „põletada ja rüüstada”, mitte „põletades ja rüüstates”. Väike segadus on lk 175 ära toodud Jumala vaherahuga. Tundub, et siin on juba originaalis segunenud kaks erineva sisuga mõistet: Pax Dei ja Treuga Dei. Kuigi võib arvata, et XIV sajandi  lahinguväljadel ei pööratud neile finessidele suuremat tähelepanu. Raamatutel on ka esteetiline mõõde ning Marge Penti kujundus on lihtsalt kaunis. Palju värve, palju detaile, aga kõik on tasakaalus ja saabuva kaamose ajaks tasub see köide nähtavale kohale seada.

Võib tunduda triviaalne, aga „Kauge peegli”taoliste tekstide puhul, kus mõte kergelt ekslema läheb, on õigesti valitud reavahe ja šrift küllaltki olulised. Raamatu 1978. aasta väljaannet, mille rahvusraamatukogus leida võib, on silmal väga mõnus vaadata. Kuigi ka argonautide „Kauge peegel” on täiesti loetav.  Ja kõik ongi kokkuvõttes väga ilus, aga teinekord ma mõtlen, kuidas on võimalik aru saada keskajast, kui juba 70ndad on meie jaoks „elu Marsil”. Või kas ikka on? Kui suured need erinevused tegelikult on, kui me praeguselt inimeselt kõikvõimalikud tehnilised vidinad ära võtame? Mis jääb järele XIV sajandi inimesest, kui võtame temalt ära religioossuse ning sellega seotud hirmud ja lootused? Seesama inimene, kes meile peeglist vastu vaatab? Enne selle arvustuse teelesaatmist vaatasin ma ülesvõtteid, mis Tuchmanist tehtud. Veel vanas eas jätab see daam särava ja söaka mulje. Võib arvata, et tal oli oma teoste üle hea meel. Tasub eeskuju võtta ja nagu hüüdis Henry V Agincourt’i all: selg sirgu, nukrad mehed, ja ärge kartke võitu! Surm ja põrgu!     

1 Ilmunud Raamatu 2009. aasta maikuu numbris. 

2 Barbara Tuchman, The Proud Tower. A Portrait of the World Before the War, 1890–1914.

3 Emmanuel le Roy Ladurie, Montaillou, prantsuse küla 1294–1324. Tõlkinud Tiiu Viirand. Kunst, 1996.