Etnopoliitika ja õiguse sektsiooni töös osales 22 rahva esindajaid, kuulati 73 esinemist ja sõnavõttu. Ettekande pidasid Viktor Rõtškov (permikomi), Lidia Vello (neenets), Zinaida Strogalštšikova (vepslane) ja Valeri Markov (sürjakomi). Sektsioon tegi muu hulgas ettepaneku luua Venemaal rahvuspoliitika ministeerium ning anda mõistele „vähemusrahvus” kindel sisu.
Kultuuri sektsioonis oli osalejaid üle 150, esinejaid 15. Ettekandjad olid Ildiko Lehtinen Soomest ja Pjotr Tultajev Mordvast. Sektsioon esitas lõppresolutsiooni 15 ettepanekut, millest võib mainida uue TV-kanali käivitamist ja nn kultuuriturismi arendamist.
Keele ja hariduse sektsioonis osales 120 kongressi osavõtjat, esinejaid oli 28 ja lõppresolutsiooni esitati 17 ettepanekut. Ettekande pidasid eestlane Mart Rannut ja mansi Svetlana Popova. Sektsioon rõhutas, et emakeelne põhiharidus on inimõiguste osa. Peeti vajalikuks austuse kasvatamist emakeele vastu, emakeeleõpetuse moderniseerimist (arvutimängud) ja metodoloogia mitmekesistamist (keelepesa meetod). Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad olid mures rahvusliku komponendi mahu vähenemise pärast föderaalsetes õppeprogrammides. Rõhutati etnilise kooli ja emakeelse terminoloogia tähtsust.
Meedia sektsioon oli väiksearvuline ja pidanud mais juba oma koosoleku Tartus (esimees Rein Sikk). See oli ka ainuke, mille ettepanekutega oli võimalik tutvuda juba enne kongressi. Ettekande pidasid Aleksandr Abdulov (Mari El) ja Juri Mišanin (Mordva). Sektsioon pidas tähtsaks Venemaa soome-ugri rahvaste ajakirjanike koolitamist Eestis ja Soomes, rõhutati asjaajamise vajalikkust rahvuskeeles, diplomitööde kirjutamist emakeeles.
Tervise, demograafia ja perekonna sektsioonis kuulati nelja maa esindajailt 17 ettekannet ja sõnavõttu. Ettekannetega esinesid ungarlane György Vukovics ja udmurt Nikolai Strelkov, tähelepanu all olid soome-ugri rahvaste demograafiline situatsioon, muutuv kliima, rahvameditsiin ja narkomaania.
Teise päeva plenaaristung kuulas ja kinnitas Rahvusvahelise Soome-Ugri Konsultatiivkomitee tööaruande, mille esitas selle president Valeri Markov. Suurema osa päevast täitsid soome-ugri ja samojeedi rahvaste esindajate (24) sõnavõtud, kõlama jäid korduvad teemad: urbaniseerumine, industrialiseerimine ja loodusvarade hoolimatu kasutamine ning sellest tingitud põlise elukeskkonna hävimine, samuti emakeelse põhihariduse puudumine ja emakeele kasutamise vähesed võimalused. Räägiti põlisrahvaste esindatusest võimuorganites, mitmed ettekanded sisaldasid andmeid oma rahva demograafilise olukorra ja olmeolude kohta. Muret teeb väljaspool nimivabariiki (titulnaja respublika) elavate soome-ugri diasporaade olukord: neid ei toeta ei asukohajärgne administratsioon ega nimivabariik.
Elavalt reageeriti president Medvedevi päev varem kongressi avatseremoonial tehtud ettepanekule tuua konsultatiivkomitee peakorter Helsingist üle Venemaale. Venemaa mitme regiooni esindajad soovisid peakorteri asukohana näha oma administratiivala keskust (Saransk, Sõktõvkar, Petroskoi, Hantõ-Mansiisk) või lihtsalt Venemaad.
Kolmanda päeva plenaaristungil tehti kokkuvõtted sektsiooniistungite tööst ning edastati kongressile sektsioonide ettepanekud. Peakorteri asukoha küsimus tekitas saalis väga elava ja kohati terava vaidluse. Kuna konsensust ei saavutatud, jäi kehtima konsultatiivkomitee 12. II 2008 aasta otsus, mille järgi see asub Helsingis.
Kongressi deklaratsiooni vastuvõtmine läks suuremate raskusteta. Kongressi resolutsioon koosneb preambulist ja viiest alajaotusest: etnopoliitika ja õigus, keeleõigused ja haridus, kultuur, massimeedia ning demograafia, tervishoid ja ökoloogia. Traditsioonist erinevalt tänati lõppresolutsioonis korraldajamaad, s.t Venemaad.
Kongress lõpetati Hantõ-Mansiiski esinduslikus hotellikompleksis Jugorskaja Dolina, ootuspärane handi-mansi kultuur selle kavas paraku puudus. Seekordne üritus paistis silma osalejate anonüümsuse poolest: nimesiltidelt puudus rahvus ja/või päritolumaa, kusagil ei kohanud rahvuslippe ega muud rahvussümboolikat. Kõik see võiks järgmisel kongressil jälle olemas olla.