Kõrva torkab olemussugulus Taago Tubina raadioteatris lavastatud Jon Fosse ohuhõnguse näidendiga „Keegi tuleb ju ikka …” (esietendus 7. märtsil 2009, kuuldemäng osaleb tänavu rahvusvahelisel festivalil „Prix Europa” Berliinis). Samas ei söandaks ma „Kogujate” teksti puhul väita „pigem raadioteatrisse sobiv näidend” (vt Rait Avestik, Pühendunute teater selles päris ruumis. – Postimees 14. X). Ju oleks paras proovikivi „Kogujate” õhustikku üksnes helides edasi anda, ent näitlejate ja kogutud esemete dialoog paelus eelkõige nähtava teatri keeles. Lavastuses on teksti omajagu kärbitud, jäädes seejuures truuks näidendi tuumale, kuna väljajäetud repliike väljendavad tegevus, ilmed, kehakeel. Lotta Lotassi fantaasia lavastaja Taago Tubina nõtkete misanstseenidega vaimukas lavamängus vallandab privaatseid allusioone ja assotsiatsioone, käivitab vaataja isiklike põgenemiste, mälestuste, unustamiste, klammerdumiste mehhanisme. Seejuures on õnnestunud luua ängivaba, liigse raskuse vaimuta, talumatu kerguse atmosfäär. Pean „Kogujaid” üheks terviklikumaks ja stiilipuhtamaks lavastuseks Taago Tubina senisel otsinguteel. Tubina helitunnetus läbistab mänguruumi täpsete aktsentidega, lisaks korduvate teemadena komponeeritud muusikapuhanguile mõju(ta)vad muusikana ka inimhääled.
Lavastuse proloogis ümbritsevad vendade hääled publikut. Kuuleme neid liginemas kusagilt väljastpoolt, viimaks sööstavadki vennad lavale nagu mustvalged pääsukesed. Nagu kaks stiilipeolt jalga lasknud kostümeeritud dändit. Või Chaplini šnitti hulkurid, etendamas kuningapoegi. Või Godot’ ootajad, sooritamas džässi ja opereti piiril piruette, silmanurgas kord kuradike, kord hirm. Eriti väljapeetud maskrolli hoiab esialgu Janek Vadi vanem vend Homer, peente vurrukestega ja graatsilise liikumisega härrasmees. Tanel Ingi noorem vend Langley on loomuldasa kohmakam, sasipäisem, sisimaski rohkem sassis. Mõlemad liiguvad lavastusjoonises tundliku mängurõõmuga. Partneritunnetuse arenguruum, võimalused reageeringunüansse lihvida, näib ses mängus piirideta. Tanel Ingi varieerib heldemalt intonatsioone. Langley enesekaitse või pigem kaitsetuse arsenalis on suur osakaal noorema venna lapselikel hääleregistritel, mängult infantiilsusel, mis ei suuda varjata ehedat heitumust. Esimeses vaatuses mõjub vendade eraldumine viimistletud teatraalse rituaalina. Avaras, esemetest peaaegu lagedas ruumis näib lendutõus veel võrdlemisi võimalik, möödunu olematuks mõtlemine ahvatlev seikluslik mäng. Ometi, niipea kui Homer suleb aknad ja sügislehtede värvid asenduvad piimjate klaaside läbipaistmatusega, hakkab hingel kõhe. Ent rituaali hoitakse kerge ja lennukana. Kapp pilgeni täis šampanjapudeleid – joovastus kestku! Langley sukeldumine „tunnelisse” pokaalide järele ning pimedusest kostev purustav kõlksatus näib veel naljakas ja ohutu.
Teises vaatuses meenub too juhukõlksatus kui ettekuulutus. Nagu valge kerge taskurätt Homeri näol viitab hilisemale pimedaksjäämisele. Vendade muretuses on algusest peale mõrad. Selgelt ilmneb rollivahetuse sümmeetriamuster kahe eriilmelise vaatuse kaudu. Algul on Langley see, kes püüab ja samas kardab mäletada, otsib mälukatketest pidepunkte, Homer aga sihikindel unustaja, venna süümemälu vaigistaja. Publik klammerduks meelsamini enesekaitselise naeru külge, mistõttu just saali naeruvalmiduse summutamine sekundi murdosa vältel muudab õhustiku kütkestavaks. Konkreetne hetk: kui Langley kasutab loendamise monoloogis sõna „väärakad”, tõmbub ta sõna vastukaja enda sees kuulatades tõsiseks, ärevil pilk riivab sisimas läbielatut, lõikab otsustavalt läbi naerukoha. Peeter Ora stsenograafias võimendub esimese vaatuse puhas tühi ruum teise vaatuse kogutud lademete kontrastina. Kuldse tolmuhelgiga prožektorid loovad piduliku näitelava illusiooni. Alguse mustvalge filmi esteetikas püüavad pilku paar eri toonis punast asja: Homeri mõjukas nahktugitool, õhuke raamat, mõned punased juhtmed …
Punane lõngasasi, mis näib, aga ei saa olla juhuslik. Teise vaatuse kolakuhjas arvasin nägevat punast lõngakera (Mati Undi sündroom!), mis osutus hoopis lambivarjuks … Ju oli vajadus Ariadne lõnga järele mälulabürintidesse hulkuma minnes sedavõrd tungiv. Ka Langley sõlmis kokku katkenud punast lõnganööri. Esimese vaatuse lõpul heidavad vennad seljast ülikonnad ja kaelast mustad lipsuliblikad, vabastades end seltskondliku lihvi viimsestki kammitsast. Aimamata, et ütlevad lahti hoopis rõõmuriismetest? Teises vaatuses, mida esimesest „lahutavad aastad” (kavaleht loobub näidendi konkreetsemast tegevusaja määratlemisest), kummitab Samuel Becketti „Lõppmäng”. Pimedaks jäänud Homer kössitab pjedestaalil kesk kogutud lademeid, ruumis, mille aknad raamatutega tihkelt läbipaistmatuks müüritud. Linaga kaetud Langley on nagu tardunud lumehang. Ent kuivõrd erinev, alistuv hang, võrreldes esimese vaatuse viivuga, mil vennad aknaorvas kõrvuti unelevad justkui erksad linnud traadil enne lendutõusu, puhtad valged linarüüd üll. Homer püsib staatilisena kesk tagavara, mida Langley aiva juurde tarib. Noorem vend kondab keset kola, tuhlab omarajatud tunnelites kui innukas rott. Vaatus algabki Tanel Ingi suurepärase sõnatu soologa kogutut sorteerides. Sünnib pikk naljakas stseen, tulvil tähendusküllaseid nüansse. Näiteks apelsinide poolitamine: esietendusel osutus esimene apelsin seest mädaks, küütleva musta helgiga riknenud viljaks ja Langley viskas selle ära, eraldamata veel ehk söödavat poolt …
Iseäranis kõnekaks kujuneb pantomiim puutüvest saetud kännukettaga, mille keskel kiil: Langley üritab kõigepealt kändu kaheks rebida, siis kiilu kokku suruda ja tervikut taastada, ent kumbki idee ei teostu. Tagasi mõeldes saab just see känd vendade saatusliku ühtekuuluvuse ning lahkukasvamise, juurelt raiutud elu võrdkujuks. Nüüd on vennad vahetanud rollid: vanem vend Homer see, kes pimedana otsib pidet mälestustest, Langley oma venna kaitsjana summutab neid ja kuulutab unustuse usku. Janek Vadi roll läheb keeruliseks, ent ta suudab suletud silmade kiuste väljendada nii laugudetagust meeleheidet kui lootusevirveid. Lähedusevajadus loob abitu siiruse viive: kui Langley pakub vennale leivakääru, lükkab Homer igapäevase leiva eemale, et saaks puudutada venna kätt. Kui Langley närvi läheb, otsib ta pidet loendamisest, pillates kõlksatades käest nööpe või klaasitükke või kivikesi. Üks kummalisemaid tekstimotiive on Homeri „teooria”, mille kohaselt pääsukesed söövad kive ja laskuvad kivide raskuse tõttu talvituma mere põhja. Siin kumiseks kui Ibseni metspardi hukk? Milline sünge analoogia pääsulindudena ruumi tuhisenud vendadega, kes nüüdseks matnud end lademete alla, kus loendavad neelatud kive usus, et tuleb uus kevad, et taastub lennuvõime … Vendade soov elada eraldatuna päädib õhulise fiaskoga. Kogutud taga-vara (Langley lausub seda sõna lahutava sidekriipsuga), mis pidi summutama mälu, igatsusi, süüd, pattu, mida kõike veel – kujunes surmalõksuks. Lavastuse finaalis täitub see armutu tõdemus kerge, ehmatava, pöördumatuna. Langley on otsustanud viia pimeda venna koos endaga välja. Oma otsuse eufoorias sööstab ta tahapoole, kus langeb äkitselt iseenda ehitatud lõksu. Pimedus, kolin, varing …
Valgusvoos tagalaval laest langev liiv, kattev ja mattev, rahustav oma looduslikus lõplikkuses. Ning hirm-üürike stoppkaader Homerist, kelle pimedasilmad järsku pärani avanenud: naljakas kohkumuses, kus küsimused ja vastused ühtivad. Puuduv kivi mälumosaiigis paigutub kõlksatades oma kohale. Aeg antud avasilmi uinuda. „Mul pole mingit vajadust seda mängu pikendada. Ma olen see, kes ma olen, ja ma mõistan oma süüteo olemust.”