Senimaani teadsime, et saabusime siia 5000 aastat tagasi, aimamata, et ka need, kes olid siin ülejäänud 5000 aastat jääsulamisest peale viibinud, olime samuti meie. Nagu meenub klantsil jääl kõndides, et meie peegelpilt jalge all oleme me ise. Villu Plingi ja Silja Saarepuu mälu ulatab jääajajääst veelgi kaugemale. Nemad viivad põllukivi Soome tagasi nagu võõrsile eksinud mammutipoja. See on kõige normaalsem tegevus, millelt vaataja need kaks rahvarõivastatud väikest inimest tabab. Nagu ikka, eesti rahvarõivad on vaheldusrikkad, nende seast võib leida sinimustvalgeid vorpe, bemariürpe, sukkade all peidus kümme tuhat aastarõngast. Milton Núñez ajab vihale. Põrnitseme tema nime kaldkriipsu u-l ja looka n-il, oskamata suud nende järgi seada. See on meie töö võõraid oma tähetäppide ja õ-ga kimbatusse ajada!
Väike inimene rallib ärrituse välja kruusasel põlluteel, mille ääres kasvab noor võsa. Küllus ei kasva enam maal, vaid panga liisingus. Nüüd kasvab ka pank võssa, krediidid on külmutatud. Pank geoloogilises tähenduses on eesti rahvuslik loodusvorm, kivikülalistest ja mammutitest veelgi vanemate asukate kivistis. Nii nagu mammutitel ei ole kohta paepangas, ei ole neil kohta ka rahapangas, mis hoiab hoopis mammonat. Seekord ei jäänud mammona tallele jätkusuutlikuks taaskasutamiseks, vaid kivistus hammaste murdmiseks. Ennevanasti pidasid mammonale jahti kommunistid, veel üks liik väikesi inimesi ahjualuste, rehepappide, rullnokkade ja teiste rahvaluuletegelaste seltsis. Väikeste inimeste seltskonna avastas filmilavastaja David Lynch Ameerika loodusest ja linnast ning omaenese raevuhoogudest. David Lynchi „Sisemaa impeeriumis” valitseb küülikurahvas Kesk-Euroopat. Väikesed inimesed Villu Plink ja Silja Saarepuu on toapoissitoatüdrukut maali-aadli teenistuses ühe Austria lossi seintel. Kes vähegi muinasjutte on lugenud, teab, et väikesed inimesed jagavad kuningriike ja tõmbavad niite. Sest väikesed inimesed levitavad muinasjutte suust suhu, suurte ja tähtsate inimeste kroonikad põlevad. Muistendite tootemloomad-esivanemad õngitsesid maa veepõhjast, katsid metsaga ja täitsid inimestega. Ennemuistsed lood hoiavad meie, väikeste inimeste järjepidevust põhjakonna ja mammutiga.
Plingi ja Saarepuu töödes oleme ise tootemid maal, maalil, maali lõuendi varjus, peeglitaguses maailmas. Nad armastavad keelemängu ja silmamoondamist nagu Lewis Carroll, kes lõi Alice’i. Silja Saarepuu ütleb, et peegel on ladina keeles speculum, millest omakorda tuleb spekuleerimine. See tähendab eesti keeles niihästi äri kui ka kaemust. Peegel, näitus ja tõde on kaetud, kurja silma poolt nõiduse alla pandud olend ja pime silm on kaetatud. Kui Silja Saarepuu sai sama vanaks kui küülikuurgude ja peeglitaguste seikleja Lewis Carrolli loos, siis õppis ta tähti ning kirjutas oma nime esimese hooga peegelpildis: Ajlis. Selle näituse veidra energia võib Lewis Carrolli raamatu eeskujul kokku võtta üldpealkirja alla: „Ajlis imedemaal. Ajlis ja Villu peeglitagusel maal ja mida nad seal nägid”.
