Kuni ei ole esitatud ümberlükkamatuid tõendeid vastupidise kohta, kehtib kultuuriminister Heidy Purga jaanipäeva eel Sirbile antud intervjuus öeldu: reaalsus on see, et järgmisel aastal kultuuritöötajad palka juurde ei saa. Täpsemalt, kultuuriministeerium ei saanud kõrgemalt poolt luba palgatõusuks isegi riigieelarvesse taotlust esitada. Ja oleks küll vägev pauk, kui pärast viimse hetkeni veninud kokkuleppimist ühtäkki ilmneks, et palgaraha valdkonda siiski juurde voolab. Seda pauku ei tule.

Riigieelarve tegemise töötoas olid kohal kõik valitsuse liikmed ja küllap töötasid kõik ausalt kaasa. Kõikvõimsas kommunikatsioonis osalemine oli aga reljeefselt ebaühtlane. Vana rahvatarkust, et mis meelel, see keelel, ei ole keegi tühistanud. Kui kultuurist ja valdkonna rahastamisest teiste, tähtsamate teemade kõrval midagi ei räägitud, siis järelikult see valitsuse kollektiivse meele pindmisse kihti ei jõudnud. Paar ministrit, nimelt Kristina Kallas ja Riina Sikkut, muu jutu seas küll kultuuri mainisid, kuid rahandusminister Mart Võrk­laevale on kultuur tundmatu mõiste.

Paistab, et talle on tundmatu ka rahandusministeeriumi haldusalasse kuuluvas statistikaametis juba mõne aasta eest loodud rakendus „Tõetamm“, kus on visualiseeritud parlamendis heaks kiidetud arengudokumentides sätestatud eesmärkide poole liikumine. Tõetamme kultuurioksa kõik viis lehte on muutunud punaseks (aasta tagasi oli sel oksal veel neli lehte ning kolme punase kõrval oli üks roheline). Punane värv tähendab, et „ei liiguta oodatava tulemuse poole“. Nii sügiseses olukorras ei ole tamme ükski teine oks ja liiga mitut eelarvetormi pole enam vaja, et see päris raagu jääks.

Kultuuriminister oli riigieelarve kommunikatsioonis pildilt puudu kolma­päeva pärastlõunani, mil liisk oli langenud. Sellel võis olla mitu põhjust. Näiteks see, et niisugune suhtlustaktika oli valitsuses kokku lepitud või et valitsuse juhterakond soovitas oma ministril tungivalt vaikida. Kõrghariduse ja teaduse alal ju juba hakkasid mõned Reformierakonna akadeemilise taustaga liikmed omaenda juhte teravalt kritiseerima, kui eelarvekõneluste „hullude ideede“ voorus keegi (küllap jälle rahandusminister) avastas, et ülikoolide õppe- ja teadustöö kulu arvelt saaks midagi näpistada rahandusliku peaeesmärgi ehk nominaalse ja struktuurse tasakaalu heaks. Võib-olla oleks kultuuriminister väga tahtnud rääkida ja viga on meedias. Kellelgi ei tulnud pähe küsida, sest suurt poliitikat kajastavate ajakirjanike silmis on kultuuriminister rahanduse ja riigieelarve asjus kõigest kasutu kaudne allikas.

Parema teadmise puudusel peab oletama, et valitsuskoalitsiooni kultuuri­käsitluse pika plaani aluseks on Mart Kivastiku paarikümne aasta eest kirjutatud „Külmetava kunstniku portree“ ideestik. Eks on ju Konrad Mägi saanud postuumselt miljonäriks ning sama saatus võib õige rahalise reguleerimise korral tabada kõiki loojaid ja neid toetavaid kultuuritöötajaid. Innovatsioonilembene valitsus peaks siin pisut fookust muutma. Rahandusministri jutu järgi olevat avaliku sektori palkade külmutamine kokku lepitud juba kevadiste koalitsioonikõneluste käigus ning riigieelarve eelnõus oli see vaja ainult vormistada nii, et palga või muu eelarve kaudu liikuva ja sotsiaalmaksustatava tasu külmutamine tasu saaja pikemaks ajaks külmetama jätaks.

Kaudse asemel saab valida ka otsetee, kasutades selleks teaduse uusimaid saavutusi krüogeense säilitamise alal ehk raha külmutamise asemel külmutada inimesi. Lõpuks on iga kunstnik ja kultuuritöötaja ennekõike bioloogiline materjal, mis ei pea paarisaja miinus­kraadi juures veeldatud lämmastiku sisse asetatuna enam Kristjan Jaagu kombel igavikku omale otsima. Igavik oleks alatiseks leitud.

See oleks põhiseaduse preambulis sätestatu täitmise tippsaavutus parima saadaoleva tehnoloogia abil. Mis saaks olla eesti kultuuri säilitamiseks parem idee kui loovisikute külmutamine ajani, mil Eesti majandus on kasvanud maailma suurimaks ning eelarve­positsioonis on ülejäägipuru sedavõrd palju, et enne lõpeb mõistus kui et raha otsa saab? Siis võiksid loovisikud valitsuse otsusel oma külmkirstudest välja hüpata, asuda täies jõus loomingut vorpima ning saada Konrad Mäe kannatusi vahele jättes miljonärideks juba eluajal.

Unelmate hetkeni jõudmine ei ole muinasjutt, sest valitsusel on plaan, olgugi et ekspeaminister Andrus Ansipi meelest plaani ei ole ning Mart Laari paneb see nutma. Teisipäeva õhtul ristiti plaan laiapindseks julgeoleku- või riigikaitsemaksuks, mille baas, sisu ja sihtotstarve eelarve kulupoolel on lubatud kogu rahvaga järgmise poole aasta jooksul läbi rääkida ja kokku leppida. Senised maksuteemalised rahvaarutelud on pigem olnud pealis-, mitte laiapindsed, mis sunnib järgmisessegi suhtuma mõningase skepsisega, aga saame näha.

Esialgu ei ole uut imelooma täpsemalt kirjeldatud. Loogiline oleks arvata, et kui asja nimetatakse riigikaitsemaksuks, siis on selle sihtotstarve katta riigikaitsekulu, mille ennaktempos kasvatamine sadade miljonite ulatuses aastas ongi suurim komistuskivi eelarve­tasakaalu poole liikumise teel. Kuni elanikelt ja ettevõtetelt ei koguta riigikaitsemaksu, rahastatakse riigikaitset avaliku sektori muude kulude arvelt, mis omakorda tähendab, et ebaproportsionaalselt suur osa riigikaitsekulust langeb vahetult avaliku sektori palgasaajate kanda ning kaudselt saavad oma sauna kõik langeva kvaliteedi ning kahaneva mahuga avalike teenuste tarvitajad.

Veel ei ole ka teada antud, kas uue maksu laiapindsus seisneb selles, et maksavad ainult tulusaajad (töötajad, omanikud, ettevõtted) või on tegu pearahaga, sest julgeoleku tarbija on viimne kui hing imikust raugani. Senises käsitluses on julgeoleku laiapindsus tähendanud kõigi avaliku elu sfääride mõttelist julgeolekustamist, kuid seejuures ikka ainult riigikaitse ja sõjanduse rahastamist. Natuke on pudenema hakanud ka siseministeeriumi valitsemisalasse, aga seal kavandatakse sõjahirmus plaane igale elanikule oma tuumavarjendi rajamiseks, mis neelaks terve sajandi rahvatulu.

Tarbija poolel on asi selge. Kuna tarbivad kõik ja julgeolekut ei saa kunagi olla liiga palju ega isegi mitte piisavalt (teate ju küll: elame ebastabiilses ja ettearvamatus, aga kindlasti järjest ohtlikumas maailmas), siis on julgeoleku koguhinna arvuline väljendus lõpmatus. Aga kes on lõputult kalli kauba tootjad? Hoolimata ühe ja teise eluala terve kümnendi väldanud arglikest katsetest pääseda julgeoleku tootjate seltskonda (näiteks kultuur kui vaimne julgeolek*), peab riigikaitsesüsteem end endistviisi valdkonna loomulikuks ainuvalitsejaks, kellelt, nagu monopolide puhul ikka, saab aina kallimalt aina kehvemat teenust. Kuni see mõtteviis ei muutu, pole ka lootust, et kui tahes patriootiline ühiskond suudaks monopoli kulutamis­ihaga sammu pidada.

Seda juhul, kui ise ollakse väljaspool. Kui raha ei tule inimese juurde, siis peab inimene minema raha juurde. Üksikisiku tasandil ei midagi uut. Eestiski tallasid August Gailit ja Henrik Visnapuu Vabadussõjas osaledes selle raja kenasti sisse, aga pikema ajalooga sõjariikides teatakse juba sajandeid, et härrad ohvitserid on alati ka maa parimad poeedid ja komponistid. Seega, tahad kunstis suureks, astu kaitseväkke. Organisatsiooniliseltki ei tohiks olla midagi keerulist kultuuriministeeriumi ja selle valitsemisala viimises kaitseressursside ameti (mis tahab oma nime muuta riigikaitse inimjõu keskuseks) koosseisu. Sest milline patriootiline looja ja interpreet ei tahaks olla mitte ainult südames, vaid ka ametlikult riigikaitse inimjõud ja seda koos staatuse õiglase peegeldusega arvelduskontol?

* Vt näiteks Riigikogu Toimetised nr 28, detsember 2013.