Eakamad ettevõtjad mäletavad, millised olid valdavad ärimudelid pärast Eesti taasiseseisvumist eelmise sajandi 1990ndatel. Praegu selliste ärimudelitega enam raha ei teeni. Ettevõtted peavad arenema järjest tootlikumaks, efektiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Võimalusi selleks pakuvad ainult teadmussiire ja innovatsioon. Ettevõtete tegevus peab olema innovaatilisem, see tagab rahvusvahelise konkurentsivõime ja võimaldab küsida oma toodete-teenuste eest kõrgemat hinda. Sellised süvatehnoloogilised ettevõtmised, nt Icosagen, kes ehitab akadeemik Mart Ustavi juhtimisel Tartu külje alla bioloogiliste ravimite tehast, GeneCode, kus arendatakse akadeemik Mart Saarma juhtimisel uudsel meetodil Parkinsoni tõve vastaseid ravimeid, suurettevõtja Väino Kaldoja juhitud Auve Tech, kes on juba müünud esimesed isesõitvad autod Jaapanisse; KBFI ja TÜ füüsikute ettevõte GScan, kus arendatakse müüontomograafiat, või akadeemik Margus Lopp, kelle teaduslikul juhtimisel arendab OÜ Kerogen uudsel meetodil põlevkivi väärindamist, või professor Irja Lutsari kureeritud Right5, kus arendatakse ravimite täppisdoseerimise platvormi – need on pelgalt mõned näited XXI sajandi ärimudelitest ja ettevõtmistest, mille tooted ja teenused on konkurentsivõimelised kogu maailmas, mitte ainult oma pisikesel kodutanumal, oma armsal külatänaval. Loodetavasti on juba viie aasta pärast selliseid teadusele tuginevaid süvatehnoloogilisi elujõulisi edukaid ärimudeleid sadu. Just sellistes ärimudelites on Eesti majanduse tulevikuperspektiiv.
Miks ikkagi on innovatsioon tähtis? Kuidas veel paremini edendada süvatehnoloogilist iduettevõtluse keskkonda? Kuidas jõuda kiiremini järele selle valdkonna maailma tippudele, näiteks Iisraelile, Singapurile, Iirimaale, meie naabritele Põhjamaadele?
Eestis on kogu vajaminev valdkondlik statistiline info koondatud teadmussiirde programmi 2023–2026.1 Juba on näha arengut, kuid kuidas saaks veel paremini?
Sirp kutsus neid küsimusi arutama Eesti maaülikooli rektori ja koduloomade füsioloogia professori Ülle Jaakma, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professori Veronika Zadini, ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) rakendusuuringute programmi arendusjuhi Kaupo Reede ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteaduri Andi Hektori, kes on ka süvatehnoloogia iduettevõtte GScan juhatuse esimees.
Margus Maidla: Pärast rektorivalimisi oleme arutanud Eesti maaülikooli (EMÜ) rektori Ülle Jaakmaga edasisi plaane.2 Seekord keskendume peamiselt teadussiirdele ja innovatsioonile. Mis selles vallas nüüd, kui on olnud juba mõningane sisseelamisperiood, EMÜs kavas on?
Ülle Jaakma: Peab tunnistama, et just selles nn uusettevõtluse valdkonnas on teised avalik-õiguslikud ülikoolid olnud kiiremad ja usinamad. Seda ehk ka seetõttu, et nende õppekavades ja teadustöös on esindatud IT ja digitehnoloogiad, mis on seni olnud uute iduettevõtete käima vedavaks mootoriks, aga need valdkonnad ei ole EMÜ leivanumbrid. Kui vaadata meie peamisi vastutusvaldkondi – põllumajandus, metsandus, veterinaaria –, siis oleme pidanud kogu aeg tähtsaks arendada sektoreid terviklikult, sh arendanud koostööd ettevõtetega. Me oleme kogu aeg üritanud leida ülikooli ja ettevõtete vahel selliseid lahendusi, mis hiljem oleksid ülekantavad kogu sektorile. Oleme ka vaadanud innovatsioonile kestlikkusest lähtuvalt ja vältinud nn hoogtööaastaid, et mingil perioodil aktiivselt panustatakse ja siis mõne aja pärast energia vaibub. Oleme seda püüdnud igati vältida ja rõhunud koostööformaatidele, mis on ajas töötanud. Meil toimuvad näiteks iga-aastased sektoripõhised konverentsid, ja seda alati koostöös ettevõtetega, näiteks mullakonverents, või taimekaitsekonverents, või mahetootmise konverents jne, kus kogunevad kitsama valdkonna teadlased, ettevõtete juhid, eksperdid, kus arutatakse läbi valdkonna uuemad teadustulemused ja ka ettevõtete praktilised kogemused. Anname välja regulaarseid kogumikke, kus on lühidalt kirjas teenused, mida saame ettevõtetele pakkuda. Mis puudutab innovatsiooni ja uusettevõtlust, siis siin liigume sisemise korrastatuse suunas, et neid tegevusi soosida, ega taha kedagi hätta jätta, kui mõni EMÜ teadlane otsustab uusettevõtlusega tegelema hakata. Oleme vältinud valmis tugisüsteemi loomist ülalt alla, vaid üritame selgeks teha, mida täpselt kõige rohkem vaja on, kus saavad rektoraat ja tugisüsteem kõige rohkem panustada ja aidata. Teiseks oleme vältinud loomast midagi, mis on rahastatud tõukefondidest, kus algus on särav ja ilus, aga kui rahastamine lõpeb, siis laguneb laiali ka tegevus, sest ülikooli pole vahendeid selle initsiatiivi iseseisvaks ülalpidamiseks.
Kaupo Reede: Lisaksin maaülikooli vilistlasena remargi korras, et rääkides tehnoloogiasiirdest ja koostööst ettevõtlusega, et maaülikoolil on võrreldes Eesti teiste avalik-õiguslike ülikoolidega kõige pikem ettevõtluskoostöö traditsioon.
Maidla: Veronika, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut (TÜTI) on rohkem rakendusteadusliku suunaga ja aldis ettevõtlusalasele koostööle. Instituudiga on seotud enam kui kümmekond süvatehnoloogia iduettevõtte algatust, kus peamiselt on asutajad TÜTI teadlased. Mille põnevaga ise tegeled?
Veronika Zadin: Meie põhiteadustöö seisneb numbriliste meetodite arendamises, näiteks kasutab teaduspartnerina meie väljundit Euroopa Tuumauuringute Organisatsioon, lühendina CERN. Sinna tehtavat teadustööd on kaunis raske ettevõtlusväljundina realiseerida. Või peame ära ootama aja, mil ettevõtluses tekivad sellised ärimudelid, kus vajatakse turul edukas olemiseks tipptasemel numbrilist modelleerimist. Oleme pidevalt vaeva näinud, et oma meetodeid lihtsustada, teha need käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks. Saame ettevõtetele pakkuda näiteks tugevusarvutusi või kui nimetada mõningaid valdkondi, mida modelleerida suudame, siis: vedelikudünaamika, soojustransport, akustika. Üritame samm-sammult arendada neid võimalusi Eesti ettevõtetele kättesaadavamaks, et neil oleks võimalik tegeleda tootearendusega, et nad mõistaksid, miks nende tooted või seadmed katki lähevad. Näiteks GScaniga oleme teinud mõned koostööprojektid, mõne teise ettevõttega veel. Et astuda samm arengus edasi, alustasime üle-eelmise aasta alguses tehnoloogiainstituudis simulatsioonitehnoloogiate tuumiklaboriga, eks iga uue käimatõmbamine võtab aega ja aktiivse müügitegevusega pole me otseselt tegelenud, aga sõna levib ja selle aasta algusest on tuumiklaboril juba esimesed mõnikümmend tuhat müügikäivet.
Maidla: Andi, GScani võib julgelt nimetada Eesti süvatehnoloogilise ettevõtlusklastri lipulaevaks. Te olete edasi jõudnud mitte ainult teadus-arendustöös, vaid ootate selle aasta lõpuks juba enam kui kahemiljonilist müügikäivet. Te olete edukalt läbi viinud esimesed kapitalikaasamised ja olete edukalt eri meetmetest finantseeringuid taotlenud. Kui nüüd anda GScani tegevuse põhjal nõu samuti nullist alustavale süvatehnoloogia projekti arendajatele, mis need suuremad komistuskivid on olnud?
Andi Hektor: Kui tulla esmatasandile, siis kõigepealt peaks arutlema motivatsiooni üle, miks üks seltskond teadlasi – kes moodustavad tuumiku, kui mitte 100% asutajatest – üldse hakkab ettevõtlusega tegelema. Meil on veel kaunis vähe eeskujusid. Eeskujude olemasolu on suur motivaator. Vajame selliseid lugusid, kus mõni professor või doktorant on läinud just oma teadusliku teadmiste pagasiga ettevõtlusse ja investorid on tema tegevust rahaliselt toetanud, investeerides enda jaoks ehk veidrasse või suisa müstilisse asja, millest küll eriti midagi aru ei saa, aga neil on usk, et see hakkab raha teenima. Selliseid lugusid on meil veel vähe. Ülikoolide ümber tekkiva iduettevõtete süsteemi arenguks on vaja anda aega.
Teiseks tooksin välja praktilisema poole. Ega Euroopas sellise profiiliga investoreid, kes on valmis investeerima väga varajase faasi süvatehnoloogia iduettevõttesse, just väga palju ei ole. Siin peavad tahes-tahtmata riik ja ülikool abikäe ulatama. Me konkureerime ikkagi rahvusvahelisel innovatsiooniturul. Kui meil riiklike ja ka ülikoolide juures selliseid toetusmeetmeid ei oleks, oleksime märkimisväärselt halvemas olukorras kui naabrid Soome ja Läti. Muide, Lätis on väga tõhusalt selliseid tugimeetmeid arendatud. Rääkimata sellistest riikidest nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid. Oleme harjunud mõtlema, et need viimati nimetatud on suuresti erakapitali pühamud. Tegelikult on näiteks USAs väga palju avaliku sektori rahalisi toetusmeetmeid – on föderaaltasandi meetmed, siis veel eraldi osariikide toetusmeetmed, linnades on veel linnatasandi toetusmeetmed ja lõpuks veel ka ülikoolide toetusmeetmed. Seega USAs sünnib väga palju teadus- ja innovatsioonipõhist avaliku sektori ja eraraha koostoimes. Kolmandana tooksin välja väga järsu muutuse rahandusasutuste mõtlemise paradigmas. Kui minna panka või investeerimisfondi oma ettevõtte arenguks finantseerimist taotlema, siis tuleb väga palju oma arendusi ja tegevusi kirjeldades keskkonnaalast jalajälge kaardistada. Pead tõsiselt ära tõestama, et sinu tegevus vähendab CO2 jalajälge. See suundumus on järsku ja väga võimsalt tekkinud just viimase paari aastaga.
Maidla: Kaupo, kui palju Eesti oludega kursis olevate innovatsiooni ja teadussiirde spetsialistidega ka ei räägiks, hinnatakse rakendusuuringute programm (RUP-meede) üheselt heaks ja edasiviivaks innovatsiooniinstrumendiks. Kindlasti on sellel meetmel oma osa ka selles, et Eesti ettevõttete investeeringud teadus-arendustegevusse on tõusnud 1% SKTst.
Reede: Jah, ma usun samuti, et RUP-meede on andnud positiivse impulsi, selleks et Eesti ettevõtete innovatsioonilembus on statistiliste näitajate järgi hakanud kasvama. Aga minna on veel omajagu, sest eesmärgiks on praegu seatud 2% SKTst, seega sama pikk teekond, kui on olnud seni, on Eesti ettevõtete innovatsiooniinvesteeringute kasvu osas veel minna. Kui mõtiskleda nüüd, miks RUP-meede on osutunud edukaks, siis minu arust on peamine ikkagi see, et teadusmahuka arenduse tegija on just ettevõte. See lähtekoht on kogu programmi a ja o! Me oleme suutnud hoida seda suhtumist, et me ei mängi mingeid mänge, kus justkui ettevõte on arendustööde vedaja, kuid tegelikult tõmmatakse niite mõnest teadus-arendusasutusest, vaid ikka nii, et ettevõte on ka tegelikult arendustööde tellija, protsesside juht ja kasusaaja. Ülikool võib olla hea partner, kellelt tellitakse teadmisi, mida ettevõte turul konkureerimiseks vajab ning mida tal endal ei ole, kuid protsessi lõpuks peaks tuumkompetentsid, nii tehnoloogia kui turu mõttes, olema ettevõtte sees.
Teisena tooksin välja selle, et RUP-meede koosneb teatavasti kolmest osast: nõustamine, sh tehnoloogiline ja äriline nõustamine, siis rahastamine ja kolmandaks kogu ökosüsteemi mõistmine, jälgimine ja edendamine – teadmine, kus on tegijad, kes üksteist vajavad ja kuidas nad omavahel kokku viia. Kui vaadata natuke arve, siis kolme aasta vältel, mil RUP-meede on toiminud, on meie juurest läbi käinud 512 unikaalset projekti, nendest on tulnud raha taotlema 221 ehk siis meie poole pöördunutest on taotlema tulnud väikseim osa, ülejäänud on saanud tehnoloogilist või ärialast nõu. Raha taotlejatest on rahastuse saanud 126 projekti. Me võtsime kohe alguses ka personalivalikus aluseks põhimõtte, et valdkondlikud nõustajad peavad olema oma ala tunnustatud tegijad. Ei piisa, et oled tubli teadlane ja omad PhD kraadi. Pead olema eelnevalt, piltlikult öeldes, küünarnukini sees, ettevõtetes tegelikku tööd teinud. Meie nõustajatel peab olema arusaam, mida tähendab rakendusuuring just ettevõtete seisukohast. Selliste inimeste olemasolu tagab, et nad oskavad nõustada ja nad oskavad ka hinnata sissetulevaid projekte.
Zadin: Rääkides RUPidest arvan, et ülikoolisisesed süsteemid ei ole oma toetusmeetmetega suutnud RUPi arenguga sammu käia. Saan rääkida Tartu ülikoolist, kus ettevõtluse ja innovatsiooniga tegelevad tugistruktuurid ei ole RUPi filosoofiaga suutnud samal tasemel areneda ja on oma mõttemallides varasematesse meetmetesse kinni jäänud. See filosoofia ei ole kohale jõudnud, et innovatsiooni ja arendusi juhivad ettevõtted, ülikool pole RUPi puhul see projektikirjutaja.
Reede: Vaat selline ongi meie filosoofia, et teadust finantseerib haridus- ja teadusministeerium (HTM), peamiselt siis allasutuse Eesti teadusagentuur (ETAg) kaudu, meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuses (EISA), kes me RUP-meedet kureerime, tegeleme selgelt ettevõtlusega ja rõhutatult kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega, mis tihti toob automaatselt kaasa sideme mõne teadus- ja arendusasutusega kui projekti koostööpartneriga. Kuid toon selle veel rõhutatult välja, et meie ei tegele baasteaduse finantseerimisega, meie tegeleme ettevõtlusega.
Maidla: Aga samal ajal me juba näeme kas või selliste näidete varal, nagu on Andi Gscan või Mart Saarma GeneCode või Mart Saarma Icosagen, et uusi teadmisi juba luuakse ettevõtetes, mitte ei osteta neid sisse teadusasutustest. See on ettevõtluses täiesti uus paradigma võrreldes seni olnuga.
Zadin: Selline saabki ideaalis olema Eesti ettevõtluse tulevik!
Hektor: Olles ise äsja akadeemilisest keskkonnast ettevõtlusse sisenenud – toonitan, et juba teadlasena olin ma väga ettevõtlussõbralik –, siis nüüd ettevõtjana näen, et elu edasi viivaid teadmisi ja innovatsiooni genereeritakse ja rakendatakse just ettevõtetes, mitte kitsalt ülikoolides. Neid kahte, ülikoole ja ettevõtteid, ei ole Mandri-Euroopas suudetud aastakümneid hästi ühendada. Ka seda, et need teadmised, mis tekivad ettevõtetes, voolaks tagasi ülikoolidesse. Ühiskonna arvamust kuulates jääb Eestis mulje, justkui teadmisi tekitataksegi ainult ülikoolides. Mõnes kohas, näiteks Ameerika Ühendriikides, Singapuris ja Iisraelis on tekitatud ka vastupidine teadmussiirde voog.
Jaakma: Ma siiski näen siin Eestile lootust. Kuna oleme väikesed ja meid on vähe, siis on ettevõtetel mure järelkasvu pärast. Ja nad on väga huvitatud sellest, et nad saaksid ülikoolidest väärikaid spetsialiste. Ma näen kõrvalt süvenevat initsiatiivi ja pakkumisi ettevõtjatelt, et ollakse nõus tulema tudengitele rääkima sellest, mida tehakse, võtma neid praktikale, pakkuma uurimisteemasid. Ettevõtjad on järjest aktiivsemad. Teine abijõud, mis minu arvates Eesti kõrgtehnoloogilisele arengule kasuks tuleb, on teadmussiirde doktorandid.
Zadin: Rääkides nendest nn tööstusdoktorantuuridest näen, et praktiliseks probleemiks on osutunud intellektuaalomandi (IO) kuuluvus ja liikumine. Siin ollakse kohati suisa paranoiline, isegi ebaõnnestumiste kohta kardetakse jagada informatsiooni, sest konkurentidele on ka selline informatsioon väärtuslik.
Reede: Siin paistab välja joonistuvat idealismi ja kapitalismi kokkupõrkekoht. Ettevõtjale on IO reaalne kapital – üks osa bilansilistest varadest.
Hektor: Vaadates IO arengut on seal näha ka mingeid muutusi. Olen Soomes kokku puutunud kõrgtehnoloogiliste ettevõtetega, kes deklareerivad, et nemad ei patenteeri mitte midagi. Ainuke konkurentsieelis on kiirus! Seda saab teha muidugi ainult teatud valdkondades. On ka valdkondi, kus peab patenteerima. Peab mõistma, et patenteerimise protsess ja oma õiguste hoidmine on väga kallis. Alates patenteerimisega tegelevatest patendiadvokaatidest kuni selleni välja, et kui on vaja oma patendiõiguste kaitseks kohtusse minna, siis see on ülikallis! Kohtuprotsessides osalevad ju ka väga kõrgelt tasustatud eksperdid jne. Seega, kui suudetakse oma ärimudeli juures seda riski vältida ja olla arengus edukas, on see arendusettevõttele selge boonus.
Maidla: Olen kohtunud rahvusvaheliselt edukate kõrgtehnoloogiasse investeerivate investoritega, kelle peamine investeerimisotsuse langetamise kriteerium on ettevõttele kuuluv kaitstud IO. Lihtsalt nende ärimudel on selline, et kui ettevõttel kaitstud patente pole, siis ära oma plaanidega minu uksele koputa.
Hektor: Intellektuaalomand peab olema kaitstud alati. Siin on mitmeid võimalusi, kuidas kaitsta. Peab olema kindel pikk plaan. Plaan ei pea olema alati registreeritud patendid, plaanid võivad olla ka teised, kuid plaani olemasolu on imperatiivne. Kui süvatehnoloogiat arendaval iduettevõttel ei ole IOd või selle loomise ja arendamise plaani, siis ei saa nimetada ettevõtjaks. Oma arengus ollakse kusagil vahepeal, alles inkubeeritakse. Ettevõtjaks muudab sind see, kui sul on valmis IO plaan koos esialgse äriplaaniga. Siis võib alustada enda nimetamist ettevõtjaks. Enne seda ollakse n-ö poolakadeemiline ollus.
Zadin: Tehnoloogiainstituudi näitel: meie laboris on IO haldamiseks metoodikad ja selged juhised. Tudengid tulevad ja lähevad. Lahkuvad instituudist erinevatel põhjustel, aga nad on teinud vahepeal tööd. Tekib küsimus, kellele kuuluvad selle vahepeal tehtud töö õigused. Seetõttu on meil juurutatud süsteem, et kui tudeng tuleb mingisse tiimi kaasa lööma, siis esimesena reguleerime ära IO kuuluvuse. Teadlastega reguleerib ülikool IO töölepingus, aga tudengid selle alla ei käi. Arendame praegu oma teenuste kommertsialiseerimiseks simulatsioonitehnoloogiate tuumiklaborit. Me ei saa endale lubada, et mingi osa IOst ripub kusagil õhus ja on omanikuta, seepärast on selged reeglid ja formaadid vajalikud.
Reede: Tulles tagasi algse teemapüstituse juurde, et millised peaksid olema teadusasutuse ja ettevõtte rollid, siis globaalne statistika ikkagi näitab, et 70–80% rakendusuuringutest tehakse ettevõtetes, mitte teadusasutustes.
Maidla: Mida head ümarlaual osalejad minu väitest arvavad: olen täheldanud, et nii teadlastel kui ehk ka ettevõtjatel napib auahnust teha midagi suurt ja rahvusvahelist. Liigpalju teadlasi istub ETAgi ukse taga järjekorras, selmet tuua koju Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) grant või midagi Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni raamprogrammist „Horisont“. Ka alustavate iduettevõtjate puhul olen täheldanud pigem lokaalset kui globaalset mõtlemist, just rahvusvahelist ambitsiooni napib.
Hektor: Eks üks asi on visiooni puudumine, aga teine asi on see, et, olgem ausad, rahvusvaheline tippteadus on siiski väga konsolideeritud. Meil on partneriks Imperial College ja tahes-tahtmata näeme, milline on teaduse ja inimeste tase seal. Eks targad inimesed tõmbavad ligi teisi tarku ja vahel on nad nõus ise peale maksma, et seal olla. Mitte et saada raha. Sellist efekti kahjuks Eestis ei ole.
Reede: Minu arust on see suuresti ka kultuuri küsimus. Kui mõtisklen üldistavalt nende projektide üle, mis meie laualt läbi on käinud, siis noorema põlvkonna iduettevõtte algatajates on globalismi rohkem sees. Kuid nagu Andi ennist ütles, et tähtsad on eeskujud, ja kui eeskujusid veel võtta pole, siis on uus kultuur alles loomisel. Innovatsioon ja innovatsiooni maailma viimine on ka kultuuri küsimus. Eks see nõuab ka oskusi, kuidas maailma vallutada. Kuid suures plaanis olen ma väitega nõus, et auahnust võiks rohkem olla. Sellist paberil, sisutühja ambitsiooni, seda projektides jätkub, aga sisulist arusaama, kuidas maailma vallutada, seda siiski napib. Veel kord: minu arust on vaja maailmavallutuslikul kultuuril lasta kujuneda. Aga ta tuleb, olen selles veendunud, sest meie rahvas on väga tark rahvas.
Zadin: Nõus, jah, me oleme tõesti tark rahvas, aga meil on ka väga palju tühja rapsimist. Muudkui kirjutad ja kirjutad neid projekte, aga lõpuks rapsid lihtsalt tühja …
Jaakma: See on ka süsteemis mõneti kinni, süsteem toob kaasa tühja rapsimise ja rahulik ning mõtestatud ambitsioonikus võib kujuneda hoopis ellujäämiseks vajalikuks rapsimiseks.
Hektor: Eks Eestis kohtab ka päris palju – ei taha nüüd halvasti öelda – „konnatiigi kuninga“ fenomeni. Eesti-suguses väikeriigis võin ju kuningas olla, igati tegija teadlane, aga siis lähen Londonisse ja näen, kui pisike kalake ma olen seal ringi saalivate haikalade keskel. Inimesena on raske sellest üle saada, aga tuleb üle saada.
Reede: Tahaksin siiski öelda, et ega rapsimine ka üdini paha ole, see on lihtsalt teatud evolutsiooni järgus paratamatu. Kui metafoor tuua – kui kevadel lased vasikad laudast välja, siis hakkab ka suure õhinaga ringikepsutamine ehk rapsimine, aga hiljem rahunetakse ja leitakse need paremad rohumaad üles. See kõik on osa uue ettevõtluskultuuri loomisest. Võib-olla on praeguses arenguetapis suisa hea, et seda rapsimist nii palju on, enne kui leitakse üles õiged rohumaad.
Jaakma: Ma näen ka suurt põlvkondade erinevust. Kui varem teadlased, kogu akadeemiline maailm oligi valdavalt sellise hoiakuga, et teaduse tegemine on midagi puhast ja üllast, mida ei tohi mingil juhul ettevõtlusega ära rikkuda ega neid omavahel segada, siis noored on uutele võimalustele palju avatumad. Varasem teadlaste põlvkond ei suuda kergesti omaks võtta arusaamist, et paralleelselt teaduse kõrval võib ka ettevõtlusega tegeleda, üks ei sega teist. Noorematel generatsioonidel sellist enesepiirangut ei ole. Neil tuleb kuidagi kergemini, et kui teen midagi edukalt teaduses, siis võib selle ka pöörata mingiks ägedaks ettevõtluseks.
Zadin: Minu loogika kohaselt peakski olema praeguste noorte loomulik suhtumine selline, sest maailm on nii mitmetahuline, et spetsialiseerumine ühele asjale ei ole praegu enam elamise viis. Aga rääkides inimeste liikumisest, siis näiteks eelmisel aastal rahastas ülikool tehnoloogiainstituudis 11 uut doktorantuuri kohta, kümme tulid välismaalt ja ainult üks Eestist. See on minu arvates ohukoht. Nii võime jõuda olukorda, kus kõige nutikamad tahavad siit ära minna laia maailma, aga tagasi ei tule keegi. See on ohuks eestikeelsele kõrgharidusele.
Hektor: Eestis puudub strateegia, kuidas siia inimesi tuua, ka ülikoolidel puudub vastav strateegia – kust ja milliseid. Soomes, Rootsis rääkimata Suurbritanniast, on väga selge strateegia, keda tahetakse tuua. Näiteks Cambridge on loonud India haru, kus tuleb kõigepealt aasta aega töötada ja alles siis tehakse valik ning paremad saavad tulla Inglismaale. Meil käib praegu kõik väga juhuslikult. Võiks mõelda siiski strateegiliselt, teha kusagile infopunktid, ja kui võimalik, töötada välja eelvaliku kriteeriumid. Ajude värbamisega tuleb süsteemselt tegeleda. Väidan, et me ei saa sellisest strateegiast üle ega ümber.
Zadin: Väärib märkimist, et väljastpoolt tulnutel mingit kohustust Eestisse jääda pole – tulevad ja teevad siin nelja-viie aastaga oma projekti ära ja hea on, kui mõni üksik siia jääb. Aga meil just PhD kraadiga välismaa doktorante ettevõtetesse vaja on, sest nemad teavad, kuidas ambitsiooni rahvusvaheliselt teoks teha. Minu arvates on see üks tähtsamaid tegureid, kuidas saavutada kõrgtehnoloogiline tootmisnihe. Kui nad siia ei jää, siis piirdutaksegi ühe-kahe teadusartikliga, aga innovatsiooni Eesti ühiskonnas me ei saavuta. Üks professor võib ju tulla ja jääda, aga mis see meile annab. Rahvusvahelise ettevõtluse ambitsiooni realiseerimine on ju tiimitöö, GScan arengu taga on ju terve tiim, mitte üks geenius.
Hektor: Jah, täpselt nii!
Kaupo Reede: Näen seda ikkagi evolutsioonilise protsessina. Pärast Eesti taasiseseisvumist tegid paljud valiku – kes läks teadusse, kes ettevõtlusse. Nüüd oleme jõudnud sellisesse arengufaasi, kus paljud noorema generatsiooni teadlased näevad, et ka iduettevõtluses toimub väga ägedaid asju ja mitte vähem ambitsioonikaid, kui on rahvusvahelises teaduses. Oleme jõudnud oma arengus just sinna, millest Veronika rääkis: kui tahame, et idufirmad hakkaksid rahvusvaheliselt kaela kandma ja müügitulu teenima, siis vajavad nad tarku inimesi. Tuleviku arengujoonena ehk tingliku kolmanda arengufaasina näen seda, kuidas pärast hea ülikooli lõpetamist tulevad siia tagasi terased rahvusvahelise kogemusega eestlased, sest nad leiavad, et iduettevõtluses saab paljugi ära teha ka siin Eestis, selleks ei pea jääma Suurbritanniasse, ning nemad toovad kaasa ka oma rahvusvahelise sotsiaalse võrgustiku, ja mis peamine, näen järjest rohkem ülikoolidesse astuvaid tudengeid, kes ei taha tegeleda ainult kuiva teooriaga, vaid tahavad teha ka midagi praktilist.
Zadin: Sellega ma olen 100% nõus, uuema põlvkonna tudengid on väga seda meelt, et teooria kõrvalt teha ka midagi praktilist või rakenduslikku.
Hektor: Kui rääkida kultuuri kujunemisest või tsüklilisest arengust, siis on Soome väga hea näide. Soomlased ei olegi väga õnnelikud Nokia üle, sest oma hiilgeajal tõmbas see ära kõik ajud muudest ettevõtetest ja ülikoolidest. Mitte ainult tehnikainimesed, vaid nn pehmete teaduste poole pealt, kui suudeti midagi välja mõelda, siis tehti nendegagi usinasti koostööd, sisuliselt tõmbas Nokia Soome riigi ajudest tühjaks. Soome kõrgtehnoloogilisele ökosüsteemile ja investorturu arengule tuli väga kasuks, et Nokia langes, sealt vabanes väga palju rahvusvahelise kogemusega väga tarku inimesi, kes edasi tegid kõik oma firmad. Seega siis, kuigi me siiamaani ikka vahel unistame oma Eesti Nokiast, ei pruugi see meie arengule sugugi hea olla.
Maidla: See on üks enim ekspluateeritud metafoore. Kui kunagi Lennart Meri selle välja tõi, oli see ehk tollases ajas ja ruumis asjakohane, aga hilisemad tsiteerijad valdavalt ei saa aru, millest nad räägivad. Olen ka varasemalt öelnud, et kaitsku jumal meid Eesti Nokia eest.
Hektor: Jah, Nokia langemine on hea näide, kuidas tehnoloogiamaailmas on õigel ajal õigete otsuste langetamine ja talentide hoidmine tähtis. See on vähemalt linnalegendina ringluses, kuidas Nokias ei lastud õigel ajal üht konkreetset inimest piisavalt kõrgel tasemel oma ideed tutvustama ja edasi toimus Appleʼi tõusu taustal kiire väärtuse langus. Üks firma langetas õige otsuse ja teine vale. See näitab, kui oluline on talente hoida ja ära kuulata.
Jaakma: Jah, aga see näitab ka seda, kuidas me peame hoidma talente, kes meil siin on. Kui noorel tekib tahtmine midagi laboris katsetada, et tal siis ka see võimalus oleks. Et teda lastakse laborisse katsetama ja et oleks vaba raha, mida talle katsetamiseks anda. Peab pea tööle panema, kuidas selliseks mänguliseks tegevuseks vahendeid leida. Võib-olla nad tegelevad seal esmapilgul mingi täieliku jamaga, aga ühel päeval võib sealt tulla midagi väga tähenduslikku ja maailma vallutavat.
Hektor: Siin saab välja tuua ühe tunnetusliku erinevuse. Kui ettevõtluses saadakse aru, et inimene on ettevõtte kõige kallim vara, siis akadeemilises maailmas, ka siin Eestis, ma seda veel ei näe. Justkui eeldatakse, et akadeemilises maailmas selekteerib looduslik valik välja kõige targema.
1 Teadmussiirde programm 2023–2026.
2 Margus Maidla, Maaülikool saab uue rektori – professor Ülle Jaakma. – Sirp 18. XI 2022.