Sõltumatu Tantsu Lava ja Gertrudi tänava teatri (Ģertrūdes ielas teatris) „Paus istu mine“, lavastaja-koreograaf Keithy Kuuspu, helikunstnik Mihkel Maripuu, valguskunstnik Saša Mirson, lavakunstnik Kairi Mändla, dramaturg Laura Cemin, materjalidramaturg Juss Heinsalu. Etendavad Martina Georgina, Agnes Ihoma, Jana Jacuka, Anumai Raska, Liisa Saaremäel ja Johanna Vaiksoo. Esietendus 25. VIII Sõltumatu Tantsu Laval.
Keithy Kuuspu, kes pälvis eelmisel aastal ka Kristallkingakese auhinna, on üks aktiivsemaid noorema põlvkonna koreograafe. Kõik tema lavastused „Body Slam / Ihu Ramm“, „Läbi kukkumine“ ja nüüd ka „Paus istu mine“ moodustavad eraldiseisva pildi, mida raamib etenduse toimumiskoht, ning tantsijate ülesandeks jääb vaikselt juhtida vaatajate tähelepanu pildi nüanssidele. Tegu on kunstiteosega, mis jääb etenduskunsti ja installatsiooni vahepeale ning kus objektid ja esemed on pidevalt voolavas olekus. Kuuspu tööde teine ühisnimetaja on helikunstnik Mihkel Maripuu ja näitleja Liisa Saaremäel, kellega koos õppis ta EMTA kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammis (CPPM). „Paus istu mine“ on Tallinnas asuva Sõltumatu Tantsu Lava (STL) ja Riia Gertrudi tänava teatri koostöölavastus, mis on tinginud sel korral suure ja rahvusvahelise tegijate koosseisu.
Lavakunstnik Kairi Mändla on ruumi tundmatuseni ümber kujundanud. Vaataja, kes on korduvalt samas ruumis mitmesuguseid tantsulavastusi vaadanud, ei tunne STLi ruumi äragi. Hallina tundunud seinad on nüüd soojalt õrnroosad, lagi on toodud allapoole ja üht seina nihutatud sissepoole: seda selleks, et moodustuks perfektne kuup. Etenduse kulgedes saan aru küll, et see kõik on illusioon, aga väga mõjus.
Kõigepealt köidavad tähelepanu kaks pikka redelit, siis risti üle ruumi tõmmatud tross, veidi eemal pesumasin, jääkristallidest lühter ja lõpmatult roheline mururuut põrandal. Materjalidramaturg Juss Heinsalu on leidnud head näited inimlikustamaks kipskingi või klaaslühtrit, elustades nii passiivse materjali. Helikujundaja Mihkel Maripuu püüab mikrofonidega ruumist helisid, protsessib need digitaalselt ümber ja saadab ruumi tagasi. Kõige selle tulemusena saab ruum täis ja kummalisus esitletud. Kuuspu on töötanud arhitektina, kes organiseerib ruumi, arvestades seejuures ka ajadünaamikaga.
Lavastuse ajadramaturgia on lihtne ja see kestab 80 minutit. Esimene osa hõlmab minu tajutuna 20 minutit. Keskmine ja kõige sisukam osa on jaotatud kaheks: kipskinga lihvimisele läheb viis ning Leroy Van Dyke’i kuulsa kantrilaulu „Auctioneer“ saatel sooritatud oksjonile ja line-tantsule samuti viis minutit. Viimane osa, mis kulgeb ruumist välja, tundus lausa pooletunnine. Seega, kuhugi kadusid minu puhul tegijate lubatud ja mõõdetavad 20 minutit.
Nüüdisaegses etenduskunstis on juba pikka aega täheldatav suundumus nimetada oma lavastus ette igavaks, vabandades sellega välja ilmselt loo puudumist. Aga see ei ole ju tõsi: nagu Ruslan Stepanov, Artjom Astrov või Karl Saks, nii venitab ka Kuuspu aega, kuid selle töö tulemusena läheb kõik lubatule vastupidiselt hirmus põnevaks. See ei ole mingi uus avastus. Eks ole ju iga asjaga nii, et mida lähemale staatilise asja sisse vaadatakse, seda rohkem on seal näha liikumist. „Paus istu mine“ ei jõua igavusele ligilähedalegi. Ma ei tea, võib-olla etendajatel oli laval igav, vaatajal kindlasti mitte.
Kuuspu on osav asjade ja objektide nihutamisel, muutuse protsessi nähtavaletoomisel – ning nendesamade vahenditega käsitleb ta ka etendajaid ja nende iseloomutuid kehasid. Koreograafiat kui aja organiseerimist lavastuses pole. Kuus kaunist naist on riietatud valgesse ning jõlguvad ruumis, tekitades pildi seinal tolknevatest laiskadest porikärbestest, kes ei viitsi isegi põriseda. Etendajate kehad moodustavad pilte, aga sisemisi võnkeid, pingeid, vabastusi ja katkestusi ei kasutata. Kehad on, nagu nad on, muutuse või millegi uue võimalust on lavastaja vältinud just ajakasutuse kaudu. Ükski paus ei kesta piisavalt kaua, et olukord tühjeneks tähendustest, puhastuks, ja et seejärel saaks midagi pausi sees juhtuda. Kummalisus ja ülevus täidavad kõik pausid ning vaikusehetki ei saabu.
Lavastuse ambitsioon jõuda seisakuni ei õnnestu, ka jääpurikatest tehtud lühter tilgub jätkuvalt ja kahaneb pidevalt sooja ruumi tõttu. Kahanemine ei lõpe hetkekski. Samuti loovad etendajad pidevalt tervikut, mitte ei soorita üksikuid lõpetatud tegevusakte. Iga järgmine samm kujundab ruumi ümber, lubab järgmist ja loob uusi vaatenurki. Selleks et ka vaataja tajuks seisakut, peaks vaatenurki hoopis piirama, seinu ette ehitama või ruumi lõpetama.
Tundub, et ses lavastuses on Kuuspu objektid rohkem elusad kui ruumis töllerdavad inimesed. Miski ei tüüta ega häiri, naised on noored ja kõik on kaunis, nagu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „72 päeva“, kus Keithy Kuuspu ka ise osales. Kui „72 päeva“ sai vaataja semiootiliselt lugeda – see moodustas tagasihoidliku sotsiaalse kriitika naise keha vahtimise ja kasutamise fenomenile –, siis „Paus istu mine“ kriitikasse ei lasku, vaid lavastuses lausa nauditakse noore naise lolli ilu ja kasutatakse see ära. Dramaturg Laura Cemin nimetab liblikat ilusaks ja leiab, et see ilu ei küündivat kunagi ülevuseni, lisades, et noor naine on paratamatult ilus, ja lootes, et lavastusega seatakse kahtluse alla noore naise liigse ja vägivaldse positiivsuse sümboolika meie ühiskonnas.*
Mul on hirmus kahju, et nüüdisaegne etenduskunst ongi ainult noore naise nägu, sest siis, kui tantsijatele tekivad esimesed kortsud ja puusadele sangad, saavad etenduskunsti teemad otsa. Näitlejaharidusega Liisa Saaremäel tõi siiski kastanid tulest välja. Ta tegi rolli, oksjonipidajana. Korraks. Minu meelest vältas see minuti. Vaatamata sellele, et see vuhises kiiresti mööda, sööbis see nii sügavale mällu, et ka päevi pärast etendust paneb küsima, mis pagana hetk see siis nüüd oli. Vastandus, mis tekitati näitleja – nimetagem erisuse tegemise pärast Saaremäeli siinkohal näitlejaks – ja etenduskunstnike vahel, oli tingitud panuse suurusest. Mõõdetava aja järgi kestis stseen, mis koosnes oksjonist ja laulust, kokku ehk 15 minutit, tajutuna ühe minuti ja kestab juba 14 400 minutit väljaspool teatrisaali. Ta katkestas igavese aelemise ja tegi midagi, mida vaataja ei oska. Ehk ei ole kõigil nii kaunist keha, aga hängida oskame me kõik.
* Vt https://www.stl.ee/lisaprogramm/publikatsioonid/essee-paus-istu-mine-liikuv-paus