Seega võikski kulka asju omavahel, „siseringis” rahulikult edasi arutada. Mina ise arvan, et kulka töötab üsna hästi – väita, et kirjanikele arvutite ostmine on kahtlane, on sama hea kui väita, et kergejõustikuliidu kavatsus soetada kettaheitjatele kettaid tundub ülimalt kummaline. Sellegipoolest annaks kulka tööd kindlasti veelgi parandada.
Kulka kirjanduse sihtkapitali nõukogu esimees Ilona Martson kirjutas rünnakute tipphetkel rahuliku ja tasakaaluka artikli („Palju kära eimillestki”, Eesti Päevaleht 1. VIII), mis lõppes huvitava sedastusega: „Mina ise tunnen tegelikult kõige rohkem puudust taotlustest, mille puhul ütled: „Jess! Muidugi tahaks sellele raamatule raha anda, sest seda tahaks ju lugeda!” Kuid kahjuks on selliseid projekte vähe. Aga muidu on kõik hästi”. Sellest tõukuvalt võiks arutada, kas ja kuidas võiksid kirjanduse sihtkapitali – ja ükskõik millise muu sihtkapitali – nõukogu liikmed kaaluda enda, sh sihtkapitali algatatud toetuste või stipendiumide senisest aktiivsemat kasutamist ja praktiseerimist, eesmärgiks heade projektide suurem osakaal. Või kas ja kuidas tasuks harrastada „rohujuuretasandil” tegutsemist, kus toetust küsitakse mitte endale, vaid mõnele andekale kolleegile. Kindlasti leidub häid ja huvitavaid tegijaid, kes mingil põhjusel ei küsi oma ideede ega projektide tasustamiseks toetust. Kulka võimaldaks väga hästi selliseid ideid või projekte toetada. Ning tõesti, headele tegijatele võib jagada stipendiume, ilma mingi aruandekohustuseta, lihtsa toetuse või tunnustusena selle eest, et nad on olemas ja teevad või ajavad oma asja – või on teinud asju, mille puhul on öeldud „Jess!”. Tõsi, kirjanduse sihtkapital annab mitmeaastaseid loomingulisi stipendiume, kuid siin saab ikka ja jälle kaaluda võimalusi tõsta nimetatud stipendiumide arvu/summasid. Jne, jne.
20. augustil kultuuriinimestele peetud kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves: „Teatud hämmeldusega pean tõdema, et lõppeval suvel kuulsime tõesti taas kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel. /—/ Mitte sellest pole aga tingitud minu hämmeldus. See on tingitud sellest, et Gruusias kestva tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja kõnekalt Eesti kultuuriavalikkuse vaikimine…”
Sellele vajalikule seisukohavõtule on juba mõistlikult reageeritud, eelkõige väites, et riigi niigi jõuline sekkumine ja seisukohavõtt on antud küsimuses piisav. Samuti võib arvata, et mitmed kultuuritegelased ei usu tundvat piisaval määral Georgia olukorra tausta ja nüansse, et sekkuda avalikku arutelusse. Aga teema on oluline, moodustades lüli küsimuses kultuuri osast ühiskonnas.
President jättis esiteks kahe silma vahele tõsiasja, et kuigi Georgia tragöödia osas on kultuuriavalikkus tõepoolest püsinud vaiksevõitu, on juba mõnda aega juhitud tähelepanu Tiibetile, kus toimuvat võib samuti pidada „kestvaks tragöödiaks”. On korraldatud mitmeid aktsioone, tuletagem meelde kas või Chalice’i, Riho Sibulat ja teisi Hiina saatkonna ees lumetuisus või viimast teatriauhindade pidu, kus NO99 näitlejad väljendasid vägagi jõuliselt oma poolehoidu Tiibetile. Muide, sama teater korraldas ka tähelepanu pälvinud Gerd Kanteri kullavõistluse avaliku vaatamise ja selle saatmise aruteluga Tiibeti olukorrast. Seega mõjuvad pisut kummalisena etteheited, mille kohaselt on Georgia kultuuriinimestele kauge koht ja seeläbi kauge teema. Tiibet on veelgi kaugem, kuid just Tiibet on valusam seetõttu, et näitab globaalse suhtluse muutumist üha majanduskesksemaks ja inimõiguste marginaliseerumist. Tundub, et ükski riik ei taha minna tülli Hiinaga, kellest prognoositakse maailma suurimat majanduslikku jõudu. Seetõttu möödusid Pekingi olümpiamängud hiilgava simulaakrumina, tõelise PR-Potjomkini suurlinnana, kus Tiibetis toimuva valguses üliküünilisena mõjuv lööklause „One World, One Dream” ei paistnud väljast vaadates häirivat eriti kedagi. Seega oli kurb avastada, kuidas „Märkamisajal” reageeris publik Jaak Johansoni improvisatsioonile, kus tema õhku hüütud „Gerd Kanter” ja „Gruusia” tekitasid võimsa ovatsiooni, kuid nende vahel kõlanud „Tiibet” põhjustas vaevutajutava vastureaktsiooni, mis mõjus „Kanteri” ja „Gruusia” kõrval vaikimisena, reaktsiooni puudumisena.
NO99 korraldatud aktsioonist, mille vastuolulisemaks osaks kujunes Kanteri katsete ajaks elektri väljalülitamine, edastati selgelt negatiivse suhtumisega uudis, mis paistab mulle osana suuremast arusaamast, kus Tiibeti pooldajaid püütakse näidata marginaalseina, „hullukestena”. Seda vaadates meenusid Moskva olümpiamängud 28 aastat tagasi, mida boikoteerisid paljud riigid, ettekäändeks Afganistani sõda (ja kust Nõukogude Liit korjas eesrindlikult 80 kulda ja Saksa DV poole vähem). Olgu, eks seegi aktsioon oli osa maailmapoliitikast, külmast sõjast, kuid ometi olid sellised žestid toona veel võimalikud ja loomulikud. Neli aastat hiljem, kui Varssavi bloki maad valmistusid boikoteerima „vastutasuks” Los Angelese mänge, otsustasid Rumeenia ja Jugoslaavia ikkagi isepäiselt osaleda, ninanipsuna Moskvale. Pekingis aga ei tulnud ühelgi delegatsioonil pähegi kas või väikselt ja kõnekalt kuidagi Tiibeti olukorda meelde tuletada – kindlasti saab juhtida tähelepanu probleemidele ka mänge boikoteerimata. Praegune Eestis toimuv hüsteeriline arutelu Eurovisioni lauluvõistluse boikoteerimise üle tundus nii hetkeks justkui süütunnet kanaliseerivana: kuna Hiinat ei tahetud ega saadud kritiseerida, püütakse nüüd jätta muljet, et vene karu pistab haavunult möirgama, kui Eesti oma laulukesega tulemata jätab ja seeläbi kogu maailmale oma julgust ja sitkust näitab. Fakt on aga see, et Tiibet on jäetud omapäi ning paljude kultuuriinimeste kõrval on antud teemat siinmail üleval hoidnud vaid mõned üksikud poliitikud.
On ka aga täiesti võimalik, et kuna uudised jubedustest Georgias saabusid ajal, mil rünnati hoolega kulkat, kus „kuulsime tõesti taas kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel”, ohkasid ehk mitmedki kulka kaitsjad tahtmatultki teatud kergendusega – meedia haaras kinni uuest teemast. Seega peaks Vabariigi President arvestama ka tõsiasjaga, et loominguline valdkond ei saa sekkuda jõuliselt aruteludesse – pidevalt ja laial rindel –, kui tema avalikuks rolliks on aktsiooni asemel pigem reaktsioon. Pealegi reaktsioon, mis seisneb olude sunnil liiga tihti enda kaitsmises. Oleks tore, kui Vabariigi President aitaks oma autoriteediga seda olukorda pisut paremuse suunas nihutada – et kultuuriavalikkuse põhiline tegevus ei väljenduks pidevas vajaduses kaitsta oma territooriumi, tõestada oma eksistentsi.
*Soovitan lugeda, kuidas Aare Pilv on tekstitundlikult ja põhjalikult Ummelase arvamusele reageerinud. Ummelase vastus sellele lähtub „rahva teenri” ja „arvamusliidri” täispuhutusest ning irdunud kujutluspiltidest. Vt http://aaree.blogspot.com/2008_07_01_archive.html