Kui ökoloogiline kriis on inimtekkeline, tuleks antropotsentristlikult lähenedes lahendust otsida eeskätt inimesest. Paraku ollakse loiud, tajutav on mentaliteet, et üksikisikust ei sõltu ju midagi. Indiviid justkui pelgaks vastutada omaenda ja keskkonna käekäigu eest.

Ideaalis võiks inimene tahta ja julgeda oma elu üle ise otsustada, sest sellest sõltub tema tulevik. Ent tihtilugu õigustatakse tegevusetust Koguja¹ raamatu üldtuntud fraasiga, et kõik on niikuinii tühi töö ja vaimunärimine. Näib, et nii mõtleb (enese)usuta inimene, kes, tõsi küll, võib seejuures olla religioosne. Kergekäeliselt ollakse valmis jätma vastutus jumalale ja loobutakse julguse puudusel ühtlasi oma minast, sest nii on mugavam. Kui aga ökoloogilised probleemid on inimtekkelised, tuleks küsida, missuguse eetika alusel peaks lootma kellelegi teisele – peetagu päästjaks siis teistlikku jumalat, saatust või esoteerikat –, et see maailma inimese jaoks taas korda seaks?

Mis oleks, kui iga inimene teadvustaks pisimagi otsustuse hetkel, et ta on loodu(se) osa: see on tema keskkond, piirid. Seda mõistes on ta ka vaba otsustama ise oma elu üle. Prantsuse filosoof Henri Bergson on väitnud: „Vabalt tegutseda tähendab võita tagasi enesevalitsemine, asetuda tagasi puhtasse kestusse.“² Olenemata faktist, et inimene on kehaline ja surelik, vajab ta paratamatult igavikulisuse tunnetamist. Seda võimaldaks lõpmatult kujunevate ja üksteist läbistavate siseseisundite teadlik haaramine enesevaatluse kaudu, nagu Bergson on puhast kestust kirjeldanud. Välise üle otsustamise ees käib sisemine igavikulisuse imperatiiv, mis hõlbustab ka ainelise keskkonna igavikustamist. Pealegi, nii mõelda on loomuldasa hea ja vabalt jõukohane ning seegi kohustab. Katoliiklasest kirjanik ja mõtleja Miguel de Unamuno ütleb, et „Headus on vaimse selgeltnägemise parim allikas“. Ta täiendab veel: „ .. kui usk jumalasse on inimeses ühendatud puhta ja kõrgelt moraalse eluga, siis ei tee teda heaks niivõrd usk Jumalasse, kuivõrd headus, mis on tal Jumalast, paneb teda uskuma Temasse.“³ Niisiis, uskudes vabalt headusse ja hoolitsedes ümbritseva ainelise maailma eest, tehtaks ühtlasi suur samm igavikulisusest osasaamise poole ja usutavasti oleks Jumalalgi sellest hea meel.

Näiteks hammaste harjamise ajaks veekraani kinni keerata taibates loomegi igavikku. Kui me usume, et kraani sulgemisega teeme head, siis on kolm minutit kestvas olevas heideggerlikku⁴ ontoloogiat kasutades korraga kohal nii olemine kui ka mitteolemine. Siis saab pealtnäha tühine vee säästmise teadlik (hea)tegu intuitiivse tõe omadused ja täidab vormi jätkuvuse puhta ideega: „Minevik, olevik ja tulevik tõmbuvad kokku ühteainsasse hetke, mis on igavik“⁵, kui veel Bergsoni elufilosoofiat kaasata. Kraani sulgemiseks oma vaba tahet rakendades (saab ju ka otsustada kraani mitte sulgeda) tajutakse trööstivat panust kestlikkusse ja ollakse igaviku loojad oma võimete kohaselt, kusjuures mitte ainult ei mõelda ökoloogiliselt, vaid ka tegutsetakse vastavalt.⁶

Kliima soojenemise tagajärjed annavad iga päev halastamatult märku, et inimkond on eksistentsiaalse valiku ees: kas kanduda vastutuse kartuses pead liiva alla peites kollektiivse enesetapu poole või indiviidi tasandil, sooritades näiteks Kierkegaardi hüppe⁷ teatud mõttes vastassuunaliselt, ennast siiski ületada ja lasta teadlikult lahti mitteolemise kartusest, sest nii ilmnebki olemise julgus ning uskumine ka oleva igavikulisusse. Millegipärast kaldutakse hauatagusesse lõpmatusse meelsasti uskuma, aga Homo sapiens’i siin ja praegu ratsionaalsusse ei söandata. Surma usutakse, elu mitte. Võib-olla teispoolsuse lunastuse lootuses lohutatakse end, et elu polegi muud kui pelgalt surma katkestus, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Kuid see ei anna isegi mitte teoloogiliselt vähimatki õigustust jätta igavik siinses elus loomata. See, mida annab kestlikkuse osas inimesel ise ära teha, tuleb lihtsalt ära teha, sest nii mõelda ja tegutseda on hea ning võimalik. Jean-Paul Sartre ütleb ühe oma tegelase suu läbi: „.. tuleb olla sihilikult optimistlik. Elul on mõte, kui me talle mõtte anname. Kõigepealt tuleb tegutseda, millessegi sukelduda. Ja kui siis selle üle järele mõtelda, on valik juba tehtud, me oleme juba värvatud“⁸. Siinkohal tähendab see iseendal nagu härjal sarvist haaramist, ellujäämise otsust, olles teadlikult tasakaalus loodusega.

Iga inimene peab omaenda subjektsuses looma oma igavikulisuse tunde. Isegi kui ökoloogilise kriisi ohjeldamine tundub Sisyphose rahnu veeretamisena, tuleb seda lakkamatult teha, sest muidu ei saa ilma tähendusetusse libisemata olla inimene. „Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita. Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik,“ lõpetab Albert Camus oma essee.⁹ On loomulik, et kestlik tervemõistuslik eluviis kohtab ihade vastupanu ja kivi veereb jälle alla. Ent tahtes olla subjektne, ei tohiks sellest absurdimaigulisest tegevusest tulenevat ängi lämmatada järjekordse õgimisega – tarbimisega –, mis toob kaasa lõputu enese loovutamise ja indiviidi objektistumise. Kui aga ikkagi ületamatult raskeks läheb, siis võiks proovida saksa juurtega Ameerika teoloogi Paul Tillichi eeskujul meeleheidet oma julgusesse haarata. Ta selgitab nõnda: „Kuna ängistus on eksistentsiaalne, ei saa teda kõrvaldada. Kuid julgus võtab mitteolemise ängistuse endasse. .. Ängistus suunab meid julguse poole, sest alternatiiviks oleks meeleheide. Julgus paneb meeleheitele vastu, võttes ängistuse endasse“.¹⁰ Kes soovib, võib religioossusest tröösti leida, kes jaksab, võib Tillichi kirjeldatud Jumala-ülesele Jumalale toetuda: „Absoluutse usu sisu on „Jumala-ülene Jumal“. Absoluutne usk ja selle tagajärg, julgus, mis võtab endasse radikaalse kahtluse, kahtlemise Jumalas, ületab teistliku jumalaidee“¹¹.

Öeldakse, et Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Mis saaks olla talle meele­pärasem kui see, et inimene püüab oma võimete kohaselt hoida ning igavikustada tema loodut. Vahest võiks selleski näha järjepidevat praktilist lunastamist? Inimese suhe Jumalaga näib peamiselt utilitaarne, sest tema poole pöördutakse tavaliselt juhul, kui midagi on tarvis, mitte siis, kui inimesel oleks talle midagi anda. Aga anda oleks seda, et aitame end ka ise oma mõistusega, mõeldes oma igapäevaste tühisemategi tegevuste juures ökoloogilisele jalajäljele. Ehk meeldivad Jumalalegi rohkem tegutsejad kui jutustajad, kuid usutavasti mitte variserid ega rohepesijad. Vabastagem ta n-ö kommunaalprobleemidest, nagu Jumala vaates kliimasoojenemist võiks pidada, et ta saaks olla Jumal asjus ja ajal, mil teda tõeliselt vaja läheb. Ent selleks peab inimene julgema vabaneda objektiks olemise painest, tahtma saada teatud mõttes Jumalaga võrdseks – s.t samuti subjektseks. Ema ja lapse võimed küll erinevad, aga nad mõlemad on ikkagi subjektid. Ehk on Jumalal nagu emalgi hea meel näha last iseseisvumas ja ega siis sellepärast armastus kao.

Paistab, et inimene ei usu inimesse ega valda seepärast tahet olla ökoloogilise kriisi suhtes subjektne. Kas tahte tekkimise eelduseks on afekteerumine või implosioon, on juba omaette teema. Ent sõltumata kahtlustest, kas ökoloogilise kriisi põhjusi on peale inimese veel teisigi, äkki suuremaidki, jääb inimese universaalseks kategooriliseks imperatiiviks ikkagi headus. Kraani sulgemine on hea tegu, vaatamata sellele, et vett jagub piisavalt. Inimesena elades ei jää muud üle kui headus oma armetusest ülesaamiseks, sest „eksistents on täius, mida inimene ei suuda vältida“¹², nagu on nentinud Sartre. Olla inimene on paratamatu ning tuleb lihtsalt otsustada teha igas hetkes head, hakata julgema ise vastutama. Üldisem mentaliteedimuutus algab üksikisiku hoiakute ja käitumise muutumisest. Teeme siis selle hüppe ja võtame oma elu enese kätte. Jumala eest, see on võimalik.

1 Vana testamendi Koguja raamat räägib maise elu tühisusest ja armetusest ning manitseb inimest jumalakartlikkusele ja uskuma jumalasse.

2 Henri Bergson, Essee teadvuse vahetutest andmetest. Tlk Margus Ott. Ilmamaa, Tartu 2006, lk 163.

3 Miguel de Unamuno, Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tlk Ruth Lias. Ilmamaa, Tartu 1996, lk 36.

4 Martin Heidegger, Sissejuhatus metafüüsikasse. Tlk Ülo Matjus. Ilmamaa, Tartu 1999, lk 107: „Olemine, mis on omane igale suvalisele olevale ning nõnda tuttavaimasse hajub, on see ainulaadseim, mis ülepea olemas on. Kõike teist ja muud, kõike ja igasugust olevat võib veel, kui ta ka ainus on, teisega võrrelda. .. Olemist seevastu ei saa mitte millegi muuga võrrelda. Teine on olemisele ainult eimiski.“

5 Henri Bergson, Loov evolutsioon. Tlk Margus Ott, Heete Sahkai. Ilmamaa, Tartu 2005, lk 313.

6 Aristoteles, Nikomachose eetika. Tlk Anne Lill. Ilmamaa, Tartu 2007, lk 233: „Aga nagu öeldakse, pole tegevuste lõppeesmärk mitte kõige uurimine ja tundmaõppimine, vaid pigem tegutsemine ise. Seega pole ka loomutäiuse puhul küllalt, kui seda teada, vaid tuleb katsuda seda omandada ning kasutada või muutuda heaks mingil muul viisil.“

7 Sören Kierkegaard, Filosoofilised pudemed. Tlk Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, Tartu 2008, lk 52: „ .. niikaua kui hoian tõestusest kinni (s.t. kuniks olen see, kes tõestab), olemasolu ei ilmne – kui mitte muul põhjusel, siis vähemalt sel, et olen just parasjagu jumala olemasolu tõestamas; aga kui lasen tõestusest lahti, ilmub ka kohe olemasolemine. .. ja kas ei peaks siinkohal mõtlema tollele väiksele silmapilgule – ükskõik kui üürike see siis ongi – see ei peagi pikk olema, sest see on ju HÜPE.“

8 Jean-Paul Sartre, Iiveldus. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, Tallinn 2002, lk 124.

9 Albert Camus, Sisyphose müüt. Tlk Henno Rajandi. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 76.

10 Paul Tillich, Julgus olla. Tlk Anu Põldsam. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 69.

11 Samas, lk 150.

12 Jean-Paul Sartre, Iiveldus. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, Tallinn 2002, lk 145.