Pealkirjaks pandud anekdoodil venelaste kohta on variant grusiinidest: seda räägitakse samamoodi, aga tähendus on teine. Venelased – seda teab muidugi igaüks! – lähevad sauna selleks, et end täis juua, grusiinid aga selleks, et tegelda omasooseksiga … Rahvuslikud stereotüübid on hirmus, kuid kahjuks väga püsikindel asi.

Venemaa kohta käivate negatiivsete stereotüüpide omamoodi entsüklopeediaks on saanud Astolphe De Custine’i (1790–1857) raamat „Venemaa 1839. aastal“ (esimest korda ilmus aastal 1843, autori eluajal anti Prantsusmaal välja viis kordustrükki, rääkimata hulgalistest piraatkoopiatest, mis trükiti Belgias). Eesti keelde on tõlgitud üks kõige tuntumatest lühendatud väljaannetest, mille 1975. aastal koostas väljapaistev prantsuse ajaloolane Pierre Nora pealkirja all „Kirjad Venemaalt“.

„Venemaa 1839. aastal“ lühendatud tõlkeid on korduvalt ilmunud nii Euroopas kui ka Ameerikas, kusjuures on tähtis ära märkida, et „Venemaa 1839. aastal“ täistekst (selline on olemas näiteks venekeelses tõlkes ja just selle ma lugesin enne essee kirjutamist uuesti läbi) ja selle lühendatud versioonid kujutavad endast eri žanre. „Digest’ite“ koostajad, kes valisid Custine’i teosest välja kõige kompromissitumalt venevastaseid fragmente, pöörasid selle pamfletiks. Samal ajal oli Custine kirjutanud midagi sootuks muud – autobiograafilise jutustuse reisist mööda Venemaad sõbrale saadetud kirjade vormis, mis annab tekstile intiimse ja isikliku iseloomu. Nende lühendatud väljaannete populaarsuse tõttu sai Custine’ist bränd või tüpaaž. Samuti kui Molière’i Tartuffe on saanud silmakirjatseja, Voltaire’i Candide parandamatu optimisti üldnimeks, nii on Custine välismaalane, kes väljendub teravalt ja enamasti kriitiliselt Venemaa kohta. Aga kes on see härra de Custine tegelikult? Seda me võime teada saada sellestsamast raamatust „Venemaa 1839. aastal“, kuigi lühendatud väljaanded autori isikust ei räägi.

Esiteks on Custine põline prantsuse aadlik, kelle vanaisa ja isa hukati erinevates ajaloolistes perturbatsioonides. Teiseks on Custine monarhist, kes räägib otsekoheselt oma hirmust revolutsiooni ees, mida perekondlikel põhjustel vihkab lapsepõlvest saadik. Kolmandaks (selle vaikib Custine oma raamatus arusaadavalt maha, aga kindlasti teevad selle fakti teatavaks kõik tema erapooletud biograafid), 1824. aastal määras Custine, kes oli hiljuti kaotanud oma noore naise (suri tuberkuloosi), teel Pariisi eeslinna Saint-Denis’sse kohtamise ühele noorele sõdurpoisile. Asi lõppes ülimalt kurvasti: sõduri kaaslased peksid Custine’i läbi ja röövisid paljaks, lugu sattus ajalehtedesse, leidis laia vastukaja ja häbistas markiid Pariisi aristokraatide silmis. Custine osutus oma harjunud suhtlusringkonnast väljavisatuks ja elas üle traumaatilise tõrjutuskogemuse (homoseksuaalsust kui sellist prantsuse aristokraatide seas hukka ei mõistetud, Custine’i kompromiteeris skandaali fakt ise ja see, et seal osales lihtsõdur, see tähendab, madalama sotsiaalse klassi esindaja). Sellest muide on tingitud ka Custine’i raamatu eri kohtades aeg-ajalt ilmnev arguse teema: „Ise olen ma pahatihti kogenud palju tugevamat füüsilist pelgust külades, kus minu, võõramaalase, poole olid pööratud kõigi pilgud, kui kõige uhkemates salongides, kus keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Ma võiks kirjutada terve traktaadi arguse eri liikidest, kuna kujutan endast selle täiuslikku näidet“ (16. kiri; Peterburi, 27. juulil 1839¹). Kõik loetletud asjaolud mõjutasid seda, kuidas Custine tajus Venemaad.

Põhjuste seas, miks Custine võttis ette reisi Venemaale, oli ka soov öelda välja oma arvamus ühiskonna poliitiliste süsteemide ja tuleviku kohta poleemikas Alexis De Tocqueville’iga ja tema raamatuga „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast“ (1835). Selles räägiti inimühiskonna pöördumatust liikumisest absoluutse demokraatia poole. Ameerikas on igasuguse tegevuse alus vabadus, Venemaal aga orjus. Tocqueville kirjeldas demokraatlikku Ameerikat ja Tsaari-Venemaad kui kaht sümmeetrilist, kuid tugevasti erinevat arengumudelit, mille vahel Euroopal tuleb valida. Custine polnud nõus ideega pöördumatust demokraatia poole liikumisest ja nägi absoluutses (ja mitte konstitutsioonilises, nagu tollal Prantsusmaal) monarhias, eriti selle vene variandis, korra ja stabiilsuse panti: heasoovlik tsaar, pühendunud aristokraatlik eliit ja rahumeelne, õitsev rahvas. Custine sõitis oma ootusi kontrollima – ja pettus rängalt, tulemusena kirjeldas Venemaad sellisena, nagu ta teda nägi.

See eristab tema raamatut paljudest teistest välismaalaste arvamusavaldustest Venemaa kohta: me näeme autori ja tema vaadete evolutsiooni vahetult, lugedes raamatut, mis lõpeb nii: „Kui teie poeg näitab Prantsusmaa suhtes üles rahulolematust, kasutage minu meetodit ja öelge talle: „Mine Venemaale!“ Reis Venemaale on kasulik igale välismaalasele; kes iganes on seda maad üksikasjalikult näinud, tunneb rahulolu, kui saab elada kus tahes mujal. Alati on hea teada, et eksisteerib ühiskond, kus mis tahes kujul õnnelikkus ei olegi võimalik, sest loomuomase seaduspära tõttu ei saa inimene olla õnnelik, kui ta ei ole vaba“ (lk 280–281).

Vene elu „hiilgava“ poole illusoorsus oli märgatav paljudele, aga just Custine võttis Venemaa kirjelDamiseks tarvitusele aforistlikud formuleeringud: „fassaadide kuningriik“ (29. kiri, Moskva, 15. august 1839, õhtu), „kataloogide impeerium; see on suurepärane, kui lugeda seda kui etikettide kogu; kuid ärge julgege vaadata tiitlite taha“ (15. kiri, Peterhof, 23. juuli 1839) või vähemalt sama tähelepanuväärne: „Venemaa on nagu katel, mis on korralikult suletud, aga tõstetud tulele, kus leegid muutuvad üha tulisemaks: mina kardan plahvatust“ (lk 140). Aforism on alati laiem kui konkreetne nähtus, mida ta kirjeldab. „Venemaa 1839. aastal“ osutus ise selliseks aforismiks, mis olles kergesti rünnatav detailides, andis täpselt edasi olemust, aga mõnikord isegi ennustas tulevikku.

Ameerika politoloog George Kennan märkis, et Custine’i töö „pole väga hea käsitlus 1839. aasta Venemaa kohta, ent peame tunnistama häirivat tõsiasja, et see on hiilgav, tõenäoliselt parim raamat Stalini aja Venemaa ja sugugi mitte kehv teos Brežnevi ja Kossõgini aja Venemaa kohta“.² Custine’il võib leida ka ettenägelikkust, mis väärib George Orwelli romaani „1984“ (kas Orwell oli lugenud Custine’i, on mul raske öelda, pole välistatud, et oli). Nii tsiteerib Custine palju Karamzini „Vene riigi ajalugu“ (eriti 26. kirjas Moskvast 11. augustil 1839), mis oli juba tõlgitud prantsuse keelde.

Custine pöördub sageli kuulsa üheksanda köite poole, kus räägitakse Ivan Julma metsikustest: „Edasi tulevad kiidusõnad koletisele. Kõik need moraliseerivad kõrvalepõiked, kõik need retoorilised ettevaatusabinõud muutuvad märkamatult veriseks satiiriks; selline argus väärib julgust, sest kõlab nagu paljastamine – veelgi jahmatavam seetõttu, et on tahtmatu. Sellest hoolimata on venelased, saanud innustust keisri heakskiidust, uhked Karamzini talendi üle ja kuulekalt on temast vaimustuses, kuigi neil oleks märksa õigem kõrvaldada tema raamat kõigist raamatukogudest ja anda välja sellest teine, parandatud trükk, kuulutades esimese apo­krüüfiks, aga veel parem – öelda, et seda esimest trükki pole kunagi olnudki, ja esimesena nägi ilmavalgust teine väljaanne. Kas siis ei talita venelased nii mis tahes neile ebameeldiva tõega?“ (lisa 26. kirjale; Moskva, 11. august 1839).

Custine’i raamat ärritas autori eluajal Venemaal paljusid lugejaid (haritud klass valdas tollal enamasti vabalt prantsuse keelt) ja pahatihti kutsub esile nördimust veel tänapäevalgi. Toon ära suure vene kirjaniku Nikolai Gogoli vastukaja tema esseekogu „Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega“ (1847) kuulsast peatükist pealkirjaga „Milles siis lõppeks seisneb vene poeesia tuum, tema eripära“: „Õilsa inimese suurejoonelisus kandub ja kõlab üle kogu vene pinnase nii tugevasti, et isegi võõramaalased, kes heidavad pilgu Venemaa sügavusse, on sellest rabatud veel enne, kui jõuavad tundma õppida meie maa iseloomusid ja kombeid. Üsna hiljuti üks neist, kes avaldas oma märkmed just selle mõttega, et näidata Euroopale Venemaad halvast küljest, ei suutnud varjata oma imekspanu meie külatarede lihtsate asukate väljanägemise üle. Nagu välgust tabatu peatus ta meie auväärses eas hallipäiste vaaride ees, kes istusid oma tarede lävedel ning paistsid talle iidsete piibellike aegade suurtsugu patriarhidena. Rohkem kui üks kord tunnistas ta, et mitte kuskil teistel Euroopa maadel, kus ta ka pole rännanud, ei ole inimolend talle avaldunud sellises ülevuses, mis lähenes piibli patriarhidele. Ja seda mõtet kordas ta mitut puhku oma raamatu lehekülgedel, mis olid tembitud vihkamisega meie vastu.“

See on Gogoli reageering järgmisele lõigule Custine’i raamatust: „Otsekui meie aja patriarhid, maitsevad nad [eakad vene talupojad – M. T.] oma eluõhtul majesteetlikult rahu; [—] sätivad end väärikalt istuma oma hüti lävele – arvatavasti juba rohkem kui üks kord on see ehitatud nende poolt uuesti, sest siinses karmis kliimas on inimese eluase vähem kestev kui inimene ise. Kui ma võtaksin oma reisilt Venemaale kaasa ainuüksi mälestuse neist häirimatutest taatidest, kes istuvad lukustamata uste juures – ka siis ei kahetseks ma vintsutusi sel reisil, kus nägin inimesi, kes nii vähe sarnanevad mis tahes teise maa talupoegadega. Külahüttide õndsus äratab minus alati sügavat austust“ (30. kiri; Troitse suur­klooster, 17. august 1839).

Ma tõin selle poleemika esile näitamaks, et Custine’i raamatus on muudki kui üksnes halvustavad russofoobsed passused. Üleüldse annab Custine mitu korda siiralt teada, et võib hõlpsalt enesele vastu rääkida – ja see on tema kui ulatusliku reisikirja autori võõrandamatu õigus. Toon veel mõned tsitaadid, mida Pierre Nora väljaande eestikeelse tõlke lugejad raamatust ei leia: „Raske tunne, mis on vallanud mind sellest ajast peale, kui elan venelase keskel, võimendub veel ka sellest, et kõiges avaldub mulle selle rõhutud rahva tegelik väärikus. Kui ma mõtlen sellest, mida võiks ta korda saata, kui oleks vaba, ja kui ma näen, mida saadab ta korda praegu, ma lihtsalt keen vihast“ (15. kiri; Peterhof, 25. juuli 1839); „Vene talupoeg on hakkaja, ta oskab leida väljapääsu igast olukorrast; ta ei lähe kunagi kodunt välja ilma kirveta – see väike rauast tööriist inimese käes maal, kus veel on metsa, võib saata korda imesid. Kui te olete metsas eksinud ja teie juures on venelasest teener, ehitab ta mõne tunniga onni, kus saab ööd olla, kusjuures mugavamalt ja kindlasti suuremas puhtuses kui vanas külatares. Aga kui teil on kaasas nahkesemeid, siis valvake neid: osavus on venelastele omane kõiges, sealhulgas ka varastamises, [—] muide, harjumus võtta ära kõik, mis ripakil, ei takista samal ajal olla neil inimestel väga jumalakartlik“ (23. kiri; Klin, 6. augustil); „Üks kõige kütkestavamaid jooni, mis iseloomustab venelasi – see on, minu maitse järgi, nende võime olla üle mis tahes vastuvaidlemisest; nende jaoks pole olemas ei raskusi ega takistusi. Nad oskavad soovida. Selles ei erine lihtrahvas aadlikest ühes nende lausa gaskoonliku [tähendab, suurustava – M. T.] meelelaadiga; vene talupoeg, varustatud oma alalise kirvega, väljub kahjustamata hulgalistest täbaratest olukordadest, mis ajaksid meie talumehed kimbatusse, ja vastab nõusolekuga mis tahes palvele“ (29. kiri; Moskva, 15. augustil 1839, õhtu).

Nagu näeme, võisid Venemaa ja venelased Custine’i vahel lausa vaimustada, aga vastumeelsus tema kirjades hakkab domineerima veel ka sellepärast, et Custine ei leidnud Venemaal mitte mingit couleur locale’i. Peterburi ei pea prantsuse reisijale tunduma sarnasena Veneetsia või Pariisiga – neid oli ta näinud, nagu öeldakse, à naturel (seepärast muide avaldab Moskva oma Kremliga talle palju suuremat muljet). Venemaa osutus Custine’i jaoks olevat „ei liha ega kala“: see polnud veel kaugeltki euroopalik maa, aga seejuures enam ka mitte piisavalt eksootiline asiaatlik. Jutustanud dekabristide hukkamise loo, lõpetab Custine: „Võidetu tugevus ja võitja barbaarsus – ja ongi teile kogu Venemaa!“ (21. kiri; Peterburi, 3. augustil 1839), aga kohanud teel sunnitöölisi, teeb järelduse: „Kui oled elanud mõne kuu Venemaal, siis lakkad uskumast seaduse jõusse“ (32. kiri; 22. augustil 1839, Nižni Novgorodi lähedal).

Kolm aastat enne Custine’i reisi ilmus trükis vene keeles Pjotr Tšaadajevi esimene „Filosoofiline kiri“, milles ta raske südamega kuulutas, et Venemaa arengu olemus ei seisne mitte püüdluses progressi ja parema tuleviku poole, vaid lõputus paigaltammumises ja juba varem tehtud vigade kordamises. Tšaadajev tõi ilmsiks mütologiseeritud rahvusliku karakteri ühe süvaomaduse: oma negatiivse „väljavalitu“ staatuse intensiivse läbielamise, mis viib selleni, et alaväärsuskompleks muutub kergesti enese ainulaadsuse tundeks. Vene inimese teadvuses on väidete „ma olen kõigist halvem“ ja „ma olen kõigist parem“ vahe tühine.

Usutavaid tõendeid Custine’i isikliku tutvuse kohta Tšaadajevi ega tema tekstidega pole.³ Siiski arendab Custine’i vaade Venemaale edasi Tšaadajevi vaatlusi. Venelased on troostitu rahvas, kes elab oma mahajäetud maailmanurgas, kus valitseb trafaretsus ja labasus, ühiskondlikud suhted on rajatud jõhkrusele, pettusele, sunnile ja jõule. Isegi Venemaa looduskaunitesse paikadesse ja ääretutesse avarustesse suhtub prantsuse rändur enamjaolt miinusmärgiga: „Siinset maastikku ei iseloomusta ei ülevus ega vägevus, ta on lihtsalt ilmetu; see on tasandik, kohati põuane, kohati soine, ja ainult need kaks liiki viljatust mitmekesistavad maastikku“ (22. kiri, Jedrovo, Veliki Novgorodi ja Valdai vahel, 4. augustil 1839).

Custine jõudis järeldusele, et Venemaal on kõik orjad: keiser kohtleb aadlikke ainult natuke lahkemalt kui nood oma talupoegi. Pealegi on aadlikel samuti kalduvus alluda ja neil puudub eneseväärikustunne. Venemaal pole mitte kellelgi õigusi ja igal pool valitseb omavoli.

Laskumata vaidlusse ammu surnud Custine’iga, tahaksin siiski esitada laiema küsimuse: kas pole juba aeg hakata lähenema tema raamatule nagu allikale, mis on jäänud oma aega (eespool ma püüdsin kontekstualiseerida mõned fragmendid). Või on ta, kui kasutada Vladimir Majakovskilt pärit lendsõna, „ka praegu elavam kui kõik elavad“? Nii või teisiti, paljud ajaloolased ja politoloogid on soovitanud ja soovitavad Venemaa tundma õppimiseks lugeda Custine’i raamatut kui aforistlikku pamfletti, kus kirjeldatakse vene rahvast sui generis.

Kas on olemas „orjalikke rahvaid“? Muidugi mitte. Seda laadi siltide kasutamine on essentsialiseerimise vorm, see tähendab, kirjeldatakse teatavaid etnilisi või sotsiaalseid gruppe nagu mingite muutumatute omaduste kandjaid. Niivõrd lihtsustatud lähenemine mitte ainult ei kujunda, vaid ka levitab aktiivselt stereotüüpe inimeste, sotsiaalsete või rahvusgruppide kohta. Enamgi veel, see mängib kokku diktaatorliku võimuga. Esiteks, tänapäeva Venemaa kujutab endast liitset ja paljurahvuselist ühiskonda, väärtused ja maailmapilt võivad eri sotsiaalsetes gruppides suuresti erineda. Kõigi „vene orjadeks“ nimetamine kõlab suurepäraselt kokku riikliku imperiaalse narratiiviga „vene ühiskonna ühtsusest“. Teiseks, tunnistamine, et on olemas „orjalikud rahvad“, tähendab toetust diktaatorlikule strateegiale: kui rahvast peetakse orjalikuks, siis eeldatakse, et ta on võimetu eksisteerima ilma „karmi käeta“ ja autoritaarse võimuta.

Miks siis venelased siiani pole kukutanud neetud Putinit? See on tõesti keeruline küsimus, aga stereotüüpne vastus „sellepärast, et venelased on orjalik rahvus“ seda ei selgita. Politoloog Jack Goldstone vaatleb oma raamatus „Revolutions: A Very Short Introduction“ (2014) tegurite kompleksi, mis on vajalik režiimi muutmiseks. See on: majanduslikud probleemid; eliidi lõhenemine; arvukad protestid; selge eesmärk, mis võiks konsolideerida protestijaid ja opositsioonilist eliiti; soodsad rahvusvahelised tingimused. Venemaad võrreldakse sageli teiste postsovetlike riikidega, sellistega nagu Ukraina, Gruusia, Armeenia ja Kõrgõzstan, kus võimu vahetumine on toimunud juba mitu korda. Ukrainas näiteks olid 2013.–2014. aastal olemas nii eliidi lõhenemine, ühiskonda liitev eesmärk kui ka rahvusvaheline toetus.

Venemaal aga pole seni midagi ülal loetletust. Proteste esineb harva, aga ohud, mis protestijaid ähvardavad, muutuvad üha rängemaks, võim on valmis suunama protestide mahasurumiseks tohutuid ressursse. Karmid rahvusvahelised sanktsioonid avaldasid Vene majandusele piiratud mõju, eliidi lõhenemist pole samuti märgata – vastupidi, nad on koondunud Putini ümber. Opositsiooni programm, mis sisaldab sõja lõpetamist ja poliitilise režiimi vahetust, jääb paljudele venemaalastele abstraktseks, vahel aga tekitab hirmu, kuna paljudel inimestel on veel värskelt meeles raske elu 1990. aastatel, kui nende silme all toimus poliitilise režiimi transformatsioon. Paljud venemaalased sõltuvad riigist või on lihtsalt apoliitilised. Rahvusvaheline kogukond ei kiirusta toetama ei opositsioonilisi jõude ega inimesi – vastupidi, sanktsioonid, mis vahetult puudutavad tavalisi venemaalasi (pangakaartide väljalülitamine, viisapiirangud), lähevad aina karmimaks.

Kujunev pilt on vaieldamatult täiesti rõõmutu, võib öelda – täiesti Custine’lik. Kuid Venemaa olukorda tundma õppida (ja veel enam – püüda seda muuta) maksab siiski, kasutades tänapäevaseid kompleksseid humanitaar- ja täppisteaduste – ajaloo, sotsioloogia, majandusteaduse, politoloogia, statistika ja teiste meetodeid. Isegi saunas käia võivad ju ühe rahva esindajad eri põhjustel ja eri eesmärgil.

Vene keelest tõlkinud Katrin Hallas

1 Katkendid, mis pole läinud Pierre Nora poolt lühendatud väljaandesse, on siin ja edaspidi tsiteeritud Olga Grinbergi, Sergei Zenkini, Vera Miltšina, Irina Stafi venekeelse tõlke järgi, mille kvaliteedis ei maksa kahelda. Vt: Астольф де Кюстин. Россия в 1839 году. Издание третье, исправленное и дополненное. Санкт-Петербург: Крига, 2008. Tsitaatide järel on sulgudes kirja number, kirjutamiskoht ja -aeg.

2 George Kennan. The Marquis de Custine and His Russia in 1839. Princeton, NJ, 1971, lk 124.

3 Eestikeelses väljaandes mainitakse Tšaadajevi eessõnas ja allikate seas, kust Custine ammutas informatsiooni. Lk 8 kinnitatakse õigusega, et Custine’i „„Kirjadel“ on ka selge koht liberaalses mõtteloos, mille rajajaks peetakse Pjotr Tšaadajevi“, siiski on lk 302 öeldud, et Custine oli arvatavasti Tšaadajevi „Filosoofiliste kirjadega“ tuttav. Kahjuks on väga vähe tõenäoline, et Custine oli tuttav Tšaadajevi tekstidega ja mitte üksnes suuliste meenutustega nendest. Tšaadajevi teosed anti prantsuse keeles esimest korda välja 1862. aastal (alles pärast Custine’i surma), alates 1830. aastate algusest Tšaadajev tõesti levitas oma „Filosoofilisi kirju“ (mis on küll algselt kirjutatud prantsuse keeles) käsikirjaliste koopiatena, ometi pole usutav, et need koopiad, mis ringlesid Venemaal, võisid jõuda Custine’ini Prantsusmaal. Pärast Tšaadajevi teose publitseerimist 1836. aastal tõlkes vene keelde, millega tutvuda Custine ei saanud, kuna ei osanud vene keelt, ei võinud „Filosoofiliste kirjade“ edasisest levitamisest olla juttu. Custine’i raamatus endas jutustatakse Tšaadajevi kontseptsioon ümber üldjoontes ja ligilähedaselt ja sedasama ajakirjas avaldatud „Filosoofilist kirja“ nimetatakse ekslikult raamatuks. Kõik see viitab sellele, et Custine pigem kuulis Tšaadajevist ja tema tekstidest teistelt inimestelt.