Hästi läbi mõeldud kava ja seda meil kõigist kõige väiksemate koosseisuliste võimaluste juures. Tuleb täpsustada, et viiest kavas olnud teosest oli neli keelpillikoosseisule ja ainult Haydni Sümfoonias lisandus üheksa puhkpilli. Loomulikult ei soovi keegi, et eesti muusika esitus oleks formaalne kohutus, kuid teoste valik sellest valdkonnast on ju iga aastaga suurenenud nii nagu ka nende autorite hulk, kelle looming kannab väärikalt välja kõrvutamise maailma klassikaga. Mida siis veel on tarvis. Ainult veendumust ja head tahet! Viimasest ongi nagu kõige rohkem vajaka. Saagem üle ja ärgem häbenegem oma kohal- ja päritolu. Tasub heita pilk Pärnu Filharmoonia kodulehele ning Pärnu LOga koostööd teinud dirigentide ja solistide nimekirjale – saaksite teada, kus on eesti muusika ja muusikute pesa Eestimaa pinnal. Lehelt ei paista välja, kui suur on Pärnu LO osa eesti muusika esitamisel, kuid teadjana kinnitan, et see on väga suur. Toonitades Pärnu Filharmoonia ja sealhulgas Pärnu LO masu-raskusi, saab vaid imetleda, millise vaimukusega korraldajad sellest jagu on saanud.
Kontserdi esimene pool täideti täielikult eesti autorite teostega ja see oli põnev valik. Raimo Kangro viisteist aastat tagasi noorteorkestrile kirjutatud teos „Circulus quadratus” ei ole oma pealkirja ega sisu värskusest midagi kaotanud. Kuigi helilooja on ise nimetanud oma suurimateks mõjutajateks Béla Bartókit ja Carl Orffi, ei ole mina seda varem märganud. Seda teost kuulates sain küll Bartókist aimu nii temperamendilt kui lausa viisijupistki, aga kõik ikka selgepiirilises Kangro loomingukeskkonnas. Tõnu Kõrvitsa sulest oli Pärnu LO kavas lausa kaks teost. Kõigepealt kolmeosaline „Thule eleegiad” (2007) keelpilliorkestrile. Helilooja ütleb, et nende eleegiate ühisjooneks on Eesti loodus ja inimesed. Vaatamata meie looduse ja inimeste eleegilisusele, on fakt, et Kõrvitsa loominguna õhkub sealt kõike, kuid mitte hetkegi halli igavust.
Ma ei tea küll kedagi meie heliloojate killast, kes võiks hoobelda nii värvirikaste ja poeetiliste helimaalidega. Tõnu Kõrvits ei armasta häält tõsta ei elus ega ka loomingus, isegi kui solistiroll keelpillide taustal on usaldatud altsaksofonile nagu teoses „… neis aedades” (2005). See meisterlik ettekanne (Virgo Veldi) taaskinnitas minu varasemaid ütlusi, et tema näol on tegemist kõige impressionistlikuma eesti helimaalijaga. Kontserdi teise poole sisustasid tänavuse aasta maailmaklassikud ning erilist põnevust pakkus Felix Mendelssohn Bartholdy Sümfoonia keelpillidele C-duur nr 1 (1821). Peab teadma, et keelpillisümfooniaid on Mendelssohnil lausa kaksteist ja nagu lihtne arvutus näitab, alustas ta nende kirjutamist kaheteistaastasena(!). Lihtsakoeline C-duurne kolmeosaline teos eeldab vähemalt, et instrumendiõpingutes on jõutud niikaugele, et C-duur on omandatud igas asendis ja selle reprodutseerimine ükskõik mis tempos ei ole probleem.
Tundub, et noor pianist Felix ei olnud veel kursis, et see võib nii olla küll pianismis, kuid keelpillimängus on C-duur vastikuimast vastikum igast aspektist ja intonatsioon on siin üks olulisemaid tegureid. Ja kuigi Keelpillisümfoonia esitus ei olnud perfektne, ei tohiks see mingil juhul kahandada orkestri ja tema dirigendi indu ette kanda kõik kaksteist sümfooniat noore Mendelssohni varamust. Siin-seal on kuuldud ütlemisi, et hea orkestri baasiks on Haydni sümfooniate valdamine. Pärnu LO Jüri Alperteni käe all on vist selle baasi omandanud, sest vanameistri Sümfoonia G-duur, Hob:1/88 oli avakontserdi perfektseim esitus. Eriti rõõmustas kõlaline tasakaalukus ja ansamblitäpsus, kusjuures ei esinenud sugugi kadusid orkestri ja dirigendi vahekorras Haydni muusikaliste väärtustega: teos esitati elurõõmsa naudinguga, mis ka kadudeta saali jõudis.
Pärnu LO on oma viieteistkümne aastase eksistentsi jooksul leidnud oma niši eesti muusikaelus ja tema olemasolu pole kuskil ega kellelegi vaja enam tõestada, sest kes seab kahtluse alla Pärnu LO vajalikkuse, seab ühtlasi kahtluse alla eesti tänase muusikakultuuri otstarbekuse.