Kas laste saamise või ilma lasteta jäämise motiive üldse tohib uurida? Kas peale ülikoolide tohivad teadusuuringuid teha ka teised? Sellised küsimused on kõlanud paaril möödunud nädalal. Vastus mõlemale küsimusele on jah. Aga kas rahvastikuregistri andmed on kättesaadavad igaühele? Kas teadust on võimalik teha ilma uuritavat valdkonda tundmata? Ei ja ei. Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele on andmed kättesaadavad ainult avalik-õiguslikke ülesandeid täitvatele asutustele (nt ülikoolidele) põhjendatud huvi korral. Ülikoolidesse ja teadusasutustesse on ühtlasi koondunud teadustööks vajalik kompetents.

Eraõiguslike juriidiliste isikute asutatud sihtasutuse Pere Sihtkapitali nõukogu liige, kes oli ühtlasi Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan, sõlmis oma ülikooli ja sihtasutuse vahel fiktiivse lepingu, mis võimaldas juurdepääsu rahvastikuregistri andmetele 24 000 naise kohta. Sihtasutus saatis neile küsitluse, milles küsiti mh seksuaalsuhete, seksuaalse orientatsiooni, usu ja poliitiliste eelistuste kohta.

Ei ole ennekuulmatu, et selliseid küsimusi esitatakse. Poliitiliste arvamusküsitluste tulemustest loeme ajalehtedest pidevalt ja praegugi on käimas või ettevalmistamisel tervise- ja perekonnasotsioloogia uuringuid, mis muu hulgas puudutavad ka seksuaalsust. Tegemist ei ole keelatud ega unarusse jäetud uurimisvaldkondadega. Eesti ülikoolides ja teadusasutustes on palju inimesi, kes nendega tegelevad.¹ Professionaalid esitavad vahel ka n-ö valusaid küsimusi, aga nad teavad, kuidas seda teha.² Kui aga paljud küsimustele vastamisest teadlikult keelduvad, on tulemuseks kallutatud valim, millest üldkogumile üldistusi teha on väga riskantne.

Pere Sihtkapitali sihtasutus on oma rahastuse saanud riigilt, poliitilise kokku­leppe alusel. Ta on siiski eraõiguslik juriidiline isik, kes otsustab ise, kuidas ta saadud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks kasutab. Sihtasutuse algatatud lastetute naiste uuring ei olnud riiklik tellimus.³ Tekibki küsimus, miks otsustas sihtasutus teha oma küsitlusuuringu juba käimasolevate uuringute tulemusi ootamata. Küsitlusprojekti ei ole Tartu ülikoolis ega Eesti teadlaste infosüsteemis (ETIS) registreeritud ja nii ei teagi me, millistele seni käsitlemata uurimisküsimustele vastuste andmiseks see oli kavandatud.

Kas hüpoteesiks oli religioossuse, poliitiliste eelistuste või seksuaalse orientatsiooni seos lastetusega? Kas loodeti, et lastetutest naistest saadakse selline esinduslik vastajate valim, mille alusel oleks võimalik taolisi seoseid statistilise olulisusega tuvastada? Ja kust oleksid sellised hüpoteesid üldse saanud tekkida, kui senised uuringud tõstavad esile hoopis probleeme stabiilse püsisuhte loomisega ning vajadust perepoliitika järele, mis on suunatud „mitte niivõrd sündimuse stimuleerimisele kui perede ja laste toetamisele“?⁴ On võimalik, et kavandajad ka ise ei teadnud, millised uurimuse hüpoteesid olid ja kust nad tekkisid. Tundub, et nad hästi ei tundnud ka olemasolevaid uurimusi. Kuulda on olnud ainult ühe uurimustemaatikaga veidigi seotud teadlase (ühtlasi sihtasutuse nõukogu liikme), Tallinna ülikooli demograafiaprofessori seotusest projektiga.

Tartu ülikooli jurist hoiatas sotsiaalteaduskonna dekaani (ja sihtasutuse nõukogu liiget), et ülikool ei nõustu oma nime kasutamisega uuringus, mille teostamisse ülikooli sisulistelt ei olegi kaasatud. Kaasamine tähendanuks aga mitte ainult allumist ülikooli eetikakomisjonile, vaid ka seda, et kontroll küsimuste, kogu meetodi, andmete ja raha üle läinuks erialateadlastele. Isikuandmete kaitse seadus ja korruptsiooniseadus ei ole sõnakõlks ega bürokraatlik takistus õilsate eesmärkide ees. Seaduslikult tegutsedes oleks sihtasutus võinud suunata maksumaksjatelt saadud raha käimasolevate uurimisprojektide toetamiseks või selleks, et keegi koostaks poliitikasoovitusi juba olemasolevate või varsti oodata olevate andmete alusel. Selle asemel eelistati töövõimalusi pakkuda sihtasutuse enda nõukogu liikmetele.

Põhiküsimus pole selles, kas perekonnasotsioloogilisi uurimusi on võimalik teha (neid tehakse jätkuvalt), kas ebamugavaid küsimusi on lubatud esitada (on) või kas eraõiguslikud sihtasutused tohivad korraldada küsitlusi (nad tohivad). Põhiküsimus pole ka poliitikas. Põhiküsimus on selles, et seaduslik tegutsemine oleks ka teaduse seisu­kohast andnud tulemusi.

1 Praegu aktuaalsete uuringute kohta vt https://sisu.ut.ee/suk/uuringud; https://ggp2020eesti.ee

2 Vrd Merilin Pärli, Soomere: me peame teadma vahel vastust ka väga valusatele küsimustele. – ERR 12. VIII 2023.

3 Vrd Marek Tamm, Anu Realo, Kuidas ehitada teadmispõhist riiki ehk Ühe skandaali märkmeid. – Sirp 18. VIII 2023.

4 Ene-Margit Tiit, Sündimuse suurendamisest: Eestis on kõrgharitud naistel partnereid raske leida. – Postimees 27. II 2018.