Marksistide suur naiivsus seisnes ja seisneb, hoolimata kõigist ajaloo õppetundidest, usus, nagu oleks kurja juureks varanduslik ebavõrdsus ehk tootmisvahendite eraomand. Kui vabrikud saavad töölistele ja rikkad, kelle raha lubab neil palgata ehk orjastada teisi inimolendeid, ära kaovad, siis saab inimkond lõpuks ometi asuda vabale ja loomulikule arengu­teele. Ühesõnaga, jõudeklass, selle paljas olemasolu, on silmanähtav skandaal ning ei tohiks olla midagi lihtsamat, kui see lihtsalt ära kaotada.

Me teame aga ja oleme näinud: mingi­suguse ajaloolise jõudeklassi „väljajuurimine“ on küll võimalik, kuid nõuab küllalt ohtra vägivalla rakendamist (marksist ütleks, et klassivägivald, mida valitsevad klassid on seni rakendanud valitsetavate peal, pööratakse lihtsalt ümber, nende vastu). Tõsi, on näiteid ka vähem vägivaldsetest deklasseerimistest ja varade ümberjagamisest. Kõige lähem on 1920ndate Eesti Vabariigi maareform, üks radikaalsemaid mittekommunistlikke, mida ajalugu tunneb. Sest kui siin maal on kord olnud üks tõesti klassikaline, selgelt defineeritud ja ka vastava eneseteadvusega jõudeklass, siis oli see muidugi Balti aadel oma päritava (kunagi kokku röövitud) suurmaaomandi ja kõiksugu endale põlistatud privileegidega.

Mõne aastaga ja peaaegu ilma vere­valamise ja suurema vastuhakuta tehti sellest isandaklassist tavalised kodanikud, nende võimu peamine tugisammas, mõisavaldused jagati laiali talupoegadele, kes veel paar põlve tagasi olid olnud peaaegu et nende isiklik vallasvara. Mõisahoonetest, millest mõni oli palee mõõtu, said külalaste koolimajad. Üks selle ajaloolise suurreformi (sealtpoolt vaadates röövimise) „ohvritest“ Camilla von Stackel­berg on kirjeldanud selle äkitselt oma privileegid kaotanud jõudeklassi elu oma mälestustes, mis eesti keeleski välja on antud („Tuulde lennanud lehed“, Olion 2003). Majanduslik kitsikus läks lõpuks nii suureks, et endine aadlidaam pidi hakkama mõtlema rahateenimise peale. Huvitav on aga nimelt tema peaaegu muuseas pillatud tunnistus, et palgatööle minek, ükskõik missugusele, oleks tema seisusest naise jaoks olnud talumatu häbi, peaaegu võrdne prostitutsiooniga. Mingisugune ettevõtlus (kus jäädakse ikkagi enda perenaiseks) oli veel kuidagi lubatav ja sellega ta siis kätt proovibki – kuni muidugi ajaloo tuuled kogu selle põlise jõudeklassi siit Läänemere kallastelt päriselt minema puhuvad.

Teise maailmasõja järgsetes suurtes ühiskondlikes muutustes muidugi kadusid taolised muistsed tabud tasapisi igalt poolt ja tänapäeval vaevalt enam seda palgatöökeeldu kuskil mäletatakse. Sellest on muidugi alles ajaloolised mälestusmärgid, nagu näiteks Briti monarhia. Kadunud kuninganna oleks kindlasti hakkama saanud suuremat sorti skandaaliga, kui ta oleks läinud kraanikausi juurde oma teetassi loputama. See oleks olnud kohutav solvang palee töötajatele (endise nimetusega teenijatele) ja üleüldse teatav kuningliku puutumatusetabu rikkumine. Aga vaevalt ta kunagi niisuguse jõleduse pealegi tuli. Kasvatus juba oli teistsugune. Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks elus kuigi palju saanud jõude olla. Vastupidi, tema elu oli rohkem kontrollitud ja reeglistatud kui nendesamade paleeteenijate oma, kellel vähemalt oli nende töövaba aeg (ingl leisure time), kuna monarhil ka koerakestega hullamine kuidagiviisi tseremoniaalsete kohustuste hulka käis.

Tööl ja tööl on vahe

Sedasama tuleb märkida ka tolle juba näiteks toodud kohaliku aadliklassi kohta. Töö kui niisugune polnud Balti mõisates sugugi põlu all. Vastupidi, mälestused räägivad ka sellest, kuidas preilisid pandi lastena aeda tööle, sõstraid korjama või koguni peenraid rohima. Noorhärrad muidugi pidid ka maast madalast oma ametit õppima, oli selleks siis mõisa majandamine või karjäär riigiteenistuses. Aga tööl ja tööl oli vahe. See vahe oli põhimõtteline ja lepitamatu. Oli vajadusest (ja sunnist) tehtav töö, mida tegid talupojad, töölised ja kõik see muu rahvas, keda polnud õnnistatud sünnipäraste õiguste (ega ka kohustustega!). Ja oli vabatahtlikult, omal soovil, isikliku ja üldise kasu nimel, lõbu pärast tehtav töö. Isegi kui need tööd mõnikord olid tehniliselt identsed (näiteks palgalise mõisavalitseja ja mõisniku töö), lahutas neid ja nende tegijaid tähenduslik ja seisuslik kuristik.

Et see Balti aadli jutt kokku võtta, märkigem veel, et meie ajalooannaalidesse omamoodi kurioosumina läinud maareform (õieti sotsialistlik ümberkorraldus siiski täiesti kodanliku korra raames) oli nii vähe vägivaldne vaid pealtnäha. Vägivald, mis selle võimalikuks tegi, toimus lihtsalt mujal. Kui poleks kõrval olnud bolševistlikku Venemaad, kus vana jõudeklass lihtsalt jõudu mööda maha tapeti, ja suure saksa rahva kaotust ilmasõjas, vaevalt siis ka meie kohalik „saks“ nii ilma vastuhakuta enda paljakstegemisega leppinud oleks. Tuleb ka öelda, et suur osa neist sakstest säilitas siiski arvestatava varanduse (linnamajad, tööstused, aktsiad jne) ja ka teatava majandusliku positsiooni kuni sundümberasumise viimse krahhini. Säilitas positsiooni ja eelkõige kombed, mille hulka kuulus ka keeld luua lähedasi suhteid oma klassist väljapoole jäävate, samu kombeid ja tõekspidamisi niisiis mitte tundvate ja jagavate inimestega.

A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ (1935) on elav mälestusmärk ja tunnistus nii ühe kaduva klassi (enda loodud) tragöödiast kui ka ühe tõusva klassi (eesti haritud kodanluse) omast – tragöödiast mitte ikkagi jõuda päriselt oma ideaalini, mida too vihatud ja kadestatud sakste klass endast põlvest põlve oli kujutanud. Sinna võis küll jõuda varanduslikult (kas või omandades terve mõisa), aga mitte sümboolselt, tähenduslikult. Vähemalt mitte paari põlvkonna jooksul. Tuleb nimelt välja, et kombed, traditsioonid, eneseteadvus, teatav esteetiline ja moraalne kuju eraldab sotsiaalseid klasse hoopis võimsama jõuga kui varandus, omand.

Nimelt klassiühiskonna (ja tõtt-öelda on kõik ühiskonnad, igatahes moodsas, „tsiviliseeritud“ maailmas, ühel või teisel moel klassiühiskonnad) sellele küljele Thorstein Velblen keskendubki. Kui Marx lähenes asjale rohkem poliit­ökonoomilise külje pealt (sealt tema tugevus ja nõrkus), siis Vebleni arusaam on rohkem antropoloogiline, ta uurib neid tähendusi, sümboleid, rituaale ja kombeid, millega see nn jõudeklass ennast defineerib, defineerida laseb ja põlistab.

Omamoodi on tema raamat ka ühtlasi (nagu me teame, ebaõnnestunud) katse ise sellesse klassi välja või õieti sisse murda. Oma tegelikult kaunis paljastavad, õõnestavad, isegi revolutsioonilised (vaimses mõttes) arutluskäigud üritab ta rüütada oma aja, XIX sajandi lõpu akadeemilisse kõnepruuki. See muudab raamatu muidugi raskesti loetavaks, aga sellest õpetatud sõnavahust on siiski võimalik läbi näha ja leida sealt alt tähelepanekuid, mis ei ole oma värskust kaotanud. Muuseas on raamatu rituaalselt professorlik stiil näide nimelt sellest, mida ta kirjeldab raamatu viimases peatükis („Kõrgtaseme õpe rahakultuuri väljendusena“ – mnjah, paistab, et tõlkija on sellesama akadeemilise rituaalkeele veidi liiga entusiastlikult üle võtnud). Seal ta räägib, et ülikoolid on loodud eelkõige jõude­klassi sümboolse põlistamise, mitte niivõrd (teaduslike) teadmiste edasiandmise asutustena. Nojah, see viimane on muidugi ka alati tähtis olnud, ja nimelt selles mõttes, et teadmisedki on võim ja sedagi võimu tuleb kiivalt hoida ühe teatava, tegelikult raskesti defineeritava seltskonna valduses.

Meie armsa Balti aadli juurde siiski veel kord tagasi tulles: ülikoolistuudiumi läbimine oli nende jaoks nimelt eelkõige vormiline kohustus, veel üks vajalik tunnistus õigesse ja paremasse seltskonda kuulumisest, mis omandada tuli. Ametit, millega tulevikus ka leiba teenida, õppisid universiteedis need, keda Veblen üldiselt liigitab täiendava või tuletatud jõudeklassi alla ja kelle eristamiseks (nii aadlist kui ka muidugi lihtrahvast, aga ka kaupmeestest) leiutati Liivimaal koguni omaette literaatide seisus: pastorid, arstid, notarid, sellesama ülikooli õppejõud jt.

Jõudeklassi igihaljus

Oluline ja tänini värske Vebleni juures ongi see, et ta näitab jõudeklassi teatavat igihaljust, kadumatust ning võimet ennast just kõiksugu sümboolsete, tähenduslike, esteetiliste ja rituaalsete vahenditega aina taas luua ja ühtlasi koos hoida. Haridussüsteem on üks neist vahendeist. Kas ka tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas? Ikka. Igatahes mingil määral ja isegi kui see läheb vastuollu (ja lähebki) haridussüsteemi deklareeritud ning ka siiralt püüeldavate väärtustega. Ükskõik kui võrdseid võimalusi kool ka pakkuda ei püüaks, jääb ta olemuselt ikkagi selektiivseks või õieti jätkab tahes-tahtmata „paremate“ ja „tavaliste“ inimeste eristamist ja selle eristuse konsolideerimist, mis ühiskonna kõigil tasanditel (alates kas või kodust ja perekonnast) pooleldi teadvustatult, aga suuresti teadvustamata toimub.

Asi pole ju nii, et inimesed elaksidki nende ideaalide või õpetuste järgi, mida nad kuulutavad. Nii koosneb näiteks meie aja vasakpoolse intellektuaali veendumuste pagas väga tugevatest võrdsust (rasside, sugude, sotsiaalsete klasside) rõhutavatest ideedest kuni arusaamani, et ajaloolise ebavõrduse tasandamiseks tuleb vähemalt ajutiseks kehtestada vastupidine ebavõrdsus (variant vanast marksistlik-leninlikust kujutelmast, et kodanlase saab tootval tööl ümber kasvatada ausaks tööliseks). Mis aga ei tähenda, et seesama n-ö vasakpoolne intellektuaal oma tegelikus elus ei teeks kõike selleks, et säilitada siiski teatavad privileegid, anda oma lastele parem haridus (et ka neil säiliksid need privileegid) ja igal juhul mitte langeda selleni, et äraelamiseks tuleks teha mingit rasket ja tuima tööd.

Selle tööga ongi keerulised lood, olid juba Vebleni ajal ja on seda enam nüüd. Töö, töötamine oleks nagu üleüldine ideaal. Kas nimelt rikkad pole need, kes kõige rohkem töötavad ja sellest ka hea meelega räägivad? Kuidas nad teevad pikki päevi, on rakkes praktiliselt 24/7 ja „aja mahavõtmiseks“ (niisiis eluks, mida jõudeklass justkui aina elama peaks) peavad nad mõnikord põgenema kuhugi kaugetele lõunamere saartele, mägedesse, levist välja … Kes oma tööst eriti rääkida ei armasta, on pigem need, kes „ikka veel“ teevad niisuguseid töid, mida läbi aegade on ainsaks tööks peetud, see tähendab, midagi rasket, mõnevõrra tuima ja igatahes mingil viisil tootlikku. See on töö, mille keegi kuskil ära teeb, ja mis vahel toru- või muu töömehe kujul ka tänapäeva tööka jõudeinimese koju ilmub, aga millest viisakas seltskonnas palju ei räägita. Kas olete märganud, et kui raadios või ajalehes räägitakse tööst, peetakse selle all täiesti enesestmõistetavalt silmas tööd kontoris, arvutis, koosolekul, konverentsidel jne – ühesõnaga tegevust, mis võib olla muuseas ka vägagi kurnav, väsitav ja tervist rikkuv, aga mis ometi sümboolses tähenduses kuulub ühte teise maailma kui, noh, ütleme, lihttöö.

Jah, kohatu on rääkida tänapäeva hommikust õhtuni elektriseeritud börsi­maakleri või koosolekult koosolekule väntsutatava arendusspetsialisti puhul jõudeklassi kuulumisest. Aga Vebleni mõttes nad sinna ikkagi kuuluvad, kuigi selle võib-olla vähem uhkesse alasektsiooni (ülalpool on mõistagi miljonärid, kuulsused, kõrgemad valitsusametnikud ja muu selline juba tõeliselt välja murdnud rahvas). See „jõude­klassi“ sõna ei ole muidugi kõige täpsem ega õnnestunum, aga ega mina ka paremat välja pakkuda ei oska. Ingliskeelses originaalis viitab leisure class ja leisure pigem lõbule kui tegevusetusele, jõude seismisele. Tänapäeva maailmas on leisure vist kõige rohkem see, mida nimetatakse vabaks ajaks, meelelahutuseks (sellesse kompleksi kuuluvad mõisted, nagu vabaajarõivad, hobid, aktiivne puhkus jne).

Veblen märgib ka ise, et jõudeklassi inimesed ei seisa sugugi jõude, vastupidi, nad on vägagi busy: seltskonnaelu, jaht, peod, visiidid, võimu juurde kuuluvad kombetalitused jms võivad olla sama kurnavad, kui on tänapäeva rikaste ja kuulsate 24/7 ära organiseeritud elu. „Jõudeoleku“ vaste inglise keeles oleks pigem idle ja asja uurides avastasin, et Charlie Chaplin on juba sajandi eest teinud filmi „The Idle Class“ (niisiis, kõige täpsemas tõlkes „Jõudeklass“), kus nali on lõpuks selles, et pole selge, kumb õieti kuulub jõudeklassi, kas rikkur, kes ei pea midagi tegema, või vaene logeleja, kellel ei ole midagi teha.

Ega „jõudeklassi“ või minu pärast „kodanlust“ olegi üldse lihtne piiritleda, tabada, määratleda. Ühest küljest ta küll demonstreerib ennast (elustiili, kommete, tõekspidamiste ja muuga), teisest küljest varjab ja isegi häbeneb (rõhutades, kuidas kõik see on tulnud ainult raske töö ja enesesalgamise hinnaga jne). Lisaks on see kõik ajas aina muutuv, ujuv, teisenev. Alati on kuskil seal taga raha, rikkus ja võim, aga mil viisil see paremate inimeste seltskond ennast manifesteerib ja näitab, see on aina muutumises. Kunagi osutas härrade kerekus ja punased põsed nimelt nende heale elule, heale päritolule, üldse sellele, et tegemist on korralike inimestega. Need, kes tegid tööd, seda lihtsat ja põlatut, ei saanud paksuks minna, sest see töö oli liiga raske ja kurnav.

Rikaste sale figuur

Nüüd on asjalood vastupidi ja rikka tunneb ära pigem tema saledast figuurist (mis osutab, et tal on aega, võimalust ja oskust endaga tegeleda), suur ülekaal aga, eriti muidugi Ameerikas, on selge alamklassi tunnus … Ajad muutuvad, aga mitte inimeste soov ikkagi näida paremana, tunda ja näidata, et sa kuulud nende hulka, kellele on siin ilmas natuke rohkem lubatud. Nagu näitasid XX sajandi suured sotsiaalsed eksperimendid, on jõudeklass Vebleni tähenduses hävimatu. Ta sünnib taas, olude kiuste, isegi nn kommunistlikus riigis oli ta täiesti olemas, miks ei olnud! Võimule lähemal seismine tähendas privileege, ka materiaalseid, ja oli tuhat sümboolset pisiasja, mis seda välja näitama pidid: teatav auto, suvila teatud rajoonis, korter teatud majas, ligipääs teatavatele puhvetitele (kus müüdi tänapäeva mõistes täiesti tavalist toitu, aga nii polnud see siis!) kuni erilise, defitsiitse vetsupoti ja tualettpaberini välja.

See kõik on nüüd juba veidi arusaamatu ja naeruväärne ajalugu, aga ega tänapäeva jõudeklassi antropoloogia sellepärast lihtsamaks pole läinud.

Teatud mõttes on jõudeklassi ideaal piserdunud laiali üle kogu ühiskonna. Ka kõige kehvemas palgadetsiilis rabelev töötaja pingutab selle nimel, et kas või lühikese aastapuhkuse ajal oma elu mõne jõudeklassi atribuudiga ehtida: hoida raha kokku ja osta üks puhkuse­reis näiteks. Muidugi käivad tõelise jõudeklassi liikmed hoopis teistel reisidel, aga ka odavaid puhkusi müüakse samade märkide abil (palmid, meri, täielik vabadus, pühendumine naudingutele). Või kui vaid vaadata sellele meele­lahutusorgiale, mis meie armsal Eestimaal puhkeb igal suvel (ja näib, et iga suvega veel tuure üles võtab, kuigi see tundub juba võimatu): kõik need suvelavastused, kontserdid, gurmee­festivalid. Milleks muuks see kõik on, kui mitte selleks, et kinnitada endale ja näidata teistele: ka mina, siiski …