Mängufilm „Sinine põrnikas“ („Blue Beetle“, USA 2023, 128 min), režissöör Ángel Manuel Soto, stsenarist Gareth Dunnet-Alcocer, operaator Paweł Pogorzelski, helilooja Bobby Krlic. Osades Xolo Mariduena, Bruna Marquezine, Damián Alcázar, Adriana Barraza, Susan Sarandon, Raoul Max Trujillo jt.

Esmapilgul eristub „Sinine põrnikas“ kõigist teistest koomiksifilmidest üsna vähe – ja olgu ette rutates öeldud, et ka sisulises mõttes peab see mulje paika –, ent koomiksigigantide vahelise heitluse siseilma pühendatuile on tegemist mitmes mõttes märgilise linateosega.

Nimelt on Ameerika koomiksite ajalugu keerelnud kahe ettevõtte, Marveli ja DC vastasseisu ümber. Marveli talli kuuluvad teatavasti reeglina märksa kangelaslikumad lood ja värvikamad tegelased, nagu Ämblikmees, Raudmees ja X-mehed, DC vappi on aga kaunistanud antikangelane Batman ning loomulikult superkangelaste superkangelane Superman.

Koomiksilehtedel on matši keeruline vilistada, ent kui DC oma „jagatud universumiga“ kinno jõudis, oli Marveli võidukäik juba alanud. Räägitagu 15 aastat pärast esimese uue aja „Raudmehe“¹ filmi saabumist kangelasväsimusest ja kukkuvast kvaliteedist palju tahes, kassa­tulemused on ka pärast kolme­kümmet Marveli linalugu suurepärased ja üksikute kriitikute nagu siinkirjutaja karjatused „No pasarán!“ on ammu jäänud hüüdja hääleks kõrbes.

Ka DC käpp pole kukkunud mulda, aga päris kulda ka mitte – edulugude kõrvale on jagunud mitu kõrbemist, sealhulgas kolm järjestikust superkäkki, mille võiks ajalooannaalides nimetada ka võta-üks-ja-viska-teist-triloogiaks: „Must Aadam“, „Shazam! Jumalate raev“ ja „Välk“². Kriitikute nuut on tabanud hoopis halastamatumalt ning ka tavavaatajad on kurtnud liigse tumeduse, nüristavalt üheülbalise kolkimise ning kehvade vormi­valikute ja looliste seoste üle.

Nüüd on aga DC juurde jõudnud kauaoodatud messias, esimene silmapaistev kahe leeri vaheline ülehüppaja. Nimelt on Marveli edu loorberid sätitud suuresti sarja eest hoolt kandnud pea­produtsendi Kevin Feige’i õlgadele. Nüüd on DC juures sama rolli täitma asunud James Gunn – mees, kes lavastas Marveli hinnatumate lugude sekka kuuluva kosmoseseikluse „Galaktika valvurid“ ning tolle kaks edukat järge³, millest viimane vallutas ekraane alles tänavu kevadel.

Vaimuka ja poliitkorrektsusest mitte just üleliia pidava Gunni esimeseks kurikuulsaks sammuks oli peaaegu valmis „Batgirli“ korstnasse kirjutamine. Vastselt kinodesse jõudnud Jaime Reyesi seiklust võib omakorda pidada uue juhatuse esimeseks päris oma pääsukeseks. Või noh, põrnikaks.

Reyes ilmus koomiksilehtedele 2006. aastal ehk siis võrdluses kuulsamate kaaslastega üsna hiljuti. Filmis naaseb Gothamis õiguskraadi omandanud Reyes oma kodulinna Palmera Citysse, kuid põrkub Mehhikost migreerunud vanemate vaesuse, gentrifikatsiooni teele jääva kogukonna ilmajäetuse ning ahtavõitu töövõimalustega. Mitme juhuse tahtel satub ta suurkorporatsiooni Kord Industries salajase eksperimendi keskmesse ning korjab sõna otseses mõttes kukile maavälise tehnoloogilise tehisteadvuse, mis muudab ta Sinise Põrnika nimeliseks supervõimetega inimrelvaks.

„Sinisele Põrnikale“ on – arvestades laiemale publikule võõrast tegelast, seniseid põrumisi ja mitte üleliia lubavat turundust – saanud osaks ootamatult positiivne vastuvõtt. Suur roll on selles kahtlemata just Gunnile omasel, mitmeid DC filme lavastanud Zack Snyderi kõhukinnisuse mõõtu tõsimeelsusest kordades lõbusamal stiilil. Kaasa aitavad korraga retrohõnguline ja futuristlik sinakas-lillakas-roosa värvipalett ning suhteliselt värske uus tegelane, kelle taustaetüüde surevatest vanavanematest ja/või koduplaneedist pole vaataja erinevalt Supermanist või Ämblik­mehest juba tosin korda kuulnud.

Veelgi suurem võlu peitub märksõnas, mis valvekonservatiividel harja punaseks ja närvi mustaks tõmbab ning märksa arukamateski seltskondades keerulisi arutelusid esile kutsub – nimelt esindatuses. Kui Marvel on rihtinud järje­panu turunduspunkte näiteks esimese naiskangelase, esimese mustanahalise kangelase või esimese aasia-ameerika kangelase ümber kootud lugudega, siis Jaime Reyes on esimene Lõuna-Ameerika päritolu superkangelane. Võib vaielda, milline peaks olema selliste esindusküsimuste täpne tasakaal kunstilise või meelelahutusliku tasemega. Samas on keeruline seada kahtluse alla, kuivõrd popkultuuriliselt mõjukas ning tähenduselt kaalukas oli näiteks „Must Panter“⁴ nii mustanahalistele ameeriklastele kui ka paljudele aafriklastele, kes nägid esmakordselt enda jaoks samastatavat superkangelast neile olulise tähendusaktsendiga loos.

„Sinine Põrnikas“ ei piirdu üksnes moraalse lipu vormilise heiskamisega, vaid seab Jaime kultuurilised juured filmis ka korduvalt nähtavale ning pakub omamoodi kommentaari rassi- ja klassi­vihast räsitud Ameerika tänapäevale, kus lõunasuunalt oodatakse odavat tööjõudu, aga mitte päris inimesi. „Sinise Põrnika“ tegelased on sümpaatsed ja erinevalt paljudest eelkäijatest ning teistest märulitest on filmi keskmes tõepoolest (lugeda Vin Dieseli häälega) perekond, keda kujutatakse luust ja lihast tegelaste, mitte pelgalt funktsionaalsetest statistidest taustajõuna.

Suurstuudiote kassafilmide turvalises kontekstis on film poliitiliselt vaat et mässumeelnegi. Erinevalt patriootlikule peavoolule, kus valge meesgeenius reeglina ikkagi lõpuks rahvuslikku julge­olekut kaitseb, on „Sinine Põrnikas“ häälestatud pigem rasvunud võimu, ebavõrdsusest kasu lõikava eliidi ning ameerikaliku äravalitustunde vastu.

Arvestades kõike seda, on vaid traagilisem, kuivõrd vähe suudab film lõpuks ikkagi eristuda ning rohkearvulisest kaaskonnast kõrgemale tõusta. Superkangelaste maania on omandanud ammu mõõtmed, kus midagi leidub absoluutselt igaühele. Erinevad rahvused ja nahavärvid? Vaata eespoolset loetelu. Kõverpeegel antikangelase näol? „Jokker“⁵. Satiir superkangelaste aadressil? Amazoni sari „Poisid“, Disney+ sari „Erakordne“ või kas või klassika „Valvurid“⁶. Eneseteadlik metakommentaar? „Deadpool“ või „Ämblikmees. Üle kogu multiversumi“⁷. Selline üleküllus lahjendab aga veelgi iga uue lisanduja potentsiaalset mõju ning muudab võimaluse silma paista aina ahtamaks.

Pelgalt teise värvinguga etnilistest juurtest selleks ei piisa. Ehk aitaks ka lihtsalt kvaliteetsest režiist ja kaasahaaravat sündmustikust? „Sinise Põrnika“ puhul on paraku mitterahuldaval tasemel nii märulikoreograafia, väheütlevad kurjamid kui ka sajamiljonilise eelarve kohta talumatult kehvad eriefektid. Suur osa heast usust, mida süstivad sümpaatsed tegelased ja sisukam lähenemine nende taustale, mängitakse maha lõpusirgel, kuhu üritatakse toppida kogu eelneva intiimsuse kohta võõristavalt palju madinat. Kahjuks jääb seetõttu lõpuks näppude vahele üsna vähe, mida mäletada või millele jätku oodata.

1 „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.

2 „Black Adam“, Jaume Collet-Serra, 2022; „Shazam! Fury of the Gods“, David F. Sandberg, 2023; „The Flash“, Andy Muschietti, 2023.

3 „Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014; „Guardians of the Galaxy Vol. 2“, James Gunn, 2017; „Guardians of the Galaxy Vol. 3“, James Gunn, 2023.

4 „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.

5 „Joker“, Todd Phillips, 2019.

6 „The Boys“, Eric Kripke, 2019–…; „Extraordinary“, Emma Moran, 2023–…; „Watchmen“, Zack Snyder, 2009.

7 „Deadpool“, Tim Miller, 2016; „Spider-Man: Across the Spider-Verse“, Joaquim Dos Santos, Kemp Powers, Justin K. Thompson, 2023.