Animafilmide festival „Animist“, 16. – 19. VIII Sõpruses ja Kinomajas.
Animatsioon on ehk kõige vabam filmikunsti alaliik, kuna võimaldab luua täielikult oma maailma, eirates tavapäraseid füüsikareegleid. Võrreldes mängufilmiga on animatsioon lähemal unenäole, selle meediumi piiramatud võimalused lubavad järgida unenäoloogikat, ehitada uusi maailmu abstraktsuseni välja – kokkusulandumised, muundumised, grotesksed olendid ja olukorrad, tavamaailma peegeldus taaslavastusena, ülejoonistusena – seda loendit võib jätkata teab kui kaua, sest fantaasiat ju piirata ei saa.
„Animist“ oli eelvisandatu visuaalne väljendus. Rahvusvaheline võistluskava, uued kodumaised animafilmid ning žüriiliikmete loomingu, Lähis-Ida animatsiooni ja animadoki eriprogrammid annavad tunnistust tugevast festivalist, mille pärast tasub tulla Tallinna ka kaugemalt. Tallinna festivalidele omaselt on ka „Animistil“ hubane tee-ise-aura, mis ei kohusta, vaid vabastab: festivali lõputseremoonial Sõpruses, kus auhindu jagati Jaan Ruusi nimelise baari letilt, sai publik jälgida selja taga toimuvat otse kinoekraanilt. Kunagiste kinoteatrite valgustablood jäljendav baarisein ja konferansjee (kitsesarvedega Jaanika Arum) sarm muutsid auhinnatseremoonia ühekaadriliseks vaatemänguks USA indie-filmide võtmes.
„Animisti“ tänavune kava kinnitas taas, et eksperimenteerimine võib ju olla, kuid kui vormimängud varjutavad sisu, sulgutakse enda loodud elevandiluutorni. Auhinnad võitsid selge loostruktuuri ja sellega sobiva vormistusega tööd, oma isiklikke eelistusi sai kolmeliikmeline žürii välja näidata eriauhindadega. Peaauhinna ehk grand prix’ sai sel aastal nukufilm „Pereportree“1 (Horvaatia-Prantsusmaa-Serbia). Stop-motion-tehnikas edasi antud lugu räägib perekonnast, mille idülli purustavad põgenikud ja sõda. Sugulaste juurde naasnud onuga tuleb kaasa veel hulk inimesi, kes isa ja tütre majapidamise lihtsalt ära lagastavad. Äärmiselt detailirikkalt on kunstnik edasi andnud II maailmasõja eelse jõukama keskklassi eluolu, filmi avakaadrid on sedavõrd tõetruud, et võiks arvata, et tegu on mängufilmiga. Lea Vidakovići loodud maailma täpsus võlub juba iseenesest, üksikasjalikult läbi mõeldud valgus ja kaameranurgad kujundavad kunstilise terviku, milles autor vaatajaga mängima hakkab. Lühianimatsiooni formaati polegi ehk mõtet suruda tavapärast narratiivi, pigem võimaldab ajaline kokkusurutus võimendada mingit emotsiooni või kehtestada end läbi kunstipärase autorimaailma.
Žürii eriauhinna saanud „Eeva“ (Eesti-Horvaatia, 2022) on võidufilmile tugev rivaal kunstilise viimistluse ja seatud eesmärgi nõudlikkuse poolest. „Eeva“ esindab teist traditsioonilist animatsioonitehnikat, joonisfilmi, mis ei jää antud juhul keerukuselt alla võidufilmile. „Pereportree“ juures said ehk määravaks aktuaalsed vihjed sõjale kui kõike hävitavale katastroofile, kusjuures „Eeva“ psühholoogilisema rõhuga teema – lein ja ihad – on omased pigem rahuajale. Siinne maailm on sümbolirikas ning seetõttu märgiliselt mitmetasandilisem kui „Pereportree“, osutades õhkõrnale eraldusjoonele poeetilis-sümbolistliku maailmakäsitluse ja lihtsa loojutustamise vahel, millel „Eeva“ balansseerib.
Sammu lihtsama loo poole teeb žürii esimehe, legendaarse illustraatori ja animameistri Dave McKeani eriauhinna saanud joonisfilm „Jääkaupmehed“2 (Portugal-Prantsusmaa-Suurbritannia). Südamlik lugu kõrgmäestikus elavast isast ja pojast haarab juba alguskaadritest oma pehme joonise ja elegantse stiiliga. Siingi ühendatakse päevakajalisus isikliku tragöödiaga, kui emata jäänud isa-poega peavad loobuma oma kodust kliimamuutuste tõttu. Samas võivad seda vaadata ka nooremad, kartmata keerukat sümboliküllust või ootamatult lahvatavat vägivalda.
Festivalil sai kaks auhinda Iraani animaatori Yegane Moghaddami „Meie koolivorm“4. Sotsiaalne satiir ühiskondlikest normidest, mis peavad vormima koolilapsi, võitis žürii liikme Natalja Mirzojani eriauhinna ja Jutupauniku auhinna, millega premeeriti filme, kus sõna ja pilt teineteist märkimisväärsel viisil toetavad. „Meie koolivorm“ on saanud parima debüüdi auhinna ka Annecys. Moghaddami satiir on muhe ja soe ning sõnumi edasiandmise viis meeldejääv ja leidlik. Tekstiilile kantud animatsioonitehnikate abil annab ta sissevaate suletud ühiskonda, kus valitsevad ranged käitumisreeglid. Karm kord ei suuda aga maha suruda hijab’i all peituvat lõbusust ja avatud meelt, olgu ühiskondlikud reeglid millised tahes. Moghaddami tõmbluku alt avanev maailm meenutas Nõukogude korda, millest vabanesime 32 aastat tagasi, kuid mis endiselt Peipsi järvest ida pool uute põlvkondade ajusid sööb. Hijab’ide ja punaste pioneerikaelarättide vahele võib julgelt tõmmata võrdusmärgi, kuid miskipärast on siiani ka Eestis tädikesi ja onukesi, kes mõõdulinti mööda käies arvavad kõige paremini teadvat, kuidas peab välja nägema või kellega magama.
Kolmanda žüriiliikme Isabela Plucińska eripreemia läks aga Vene animaatori Varja Jakovleva filmile „Oneluv“5. Isikupärase käekirjaga joonistatud draama räägib korrusmajas elava noore naise tragöödiast, seksuaalvägivallast ja totalitaarrežiimi all kannatavast ühiskonnast. Tegevus toimub küll vaid ühes korteris, kuid see kannab üldisemat sotsiaalkriitilist pitserit: Jakovleva näitab, et midagi pole Vene ühiskonnas muutunud, või kui, siis ainult hullemaks, sest ametitõendit kuritarvitavatele kagebešnikutele on lisandunud võimude vaikival heakskiidul tänavatel inimesi peksvad jõugud. „Oneluv“ viitab otseselt totalitaarrežiimile või selle jälgedes kulgevale ühiskondlikule korrale ja seal toimuvat ei saa üks ühele üle kanda demokraatlikesse riikidesse. Trööstitusest ja väljapääsmatusest annab tunnistust ka hall, ilmetu koloriit ja grotesksed tegelaskujud, kellest ainukesena eristub sümpaatsena välja joonistatud peategelane. „Oneluv“ on tahtlikult ebameeldiv ning esmapilgul koomilisena näivad karakterid peidavad endas sügavat traagikat. Juunis sai film Zagrebis grand prix’, samal festivalil hinnati Horvaatia parimaks filmiks Eesti Joonisfilmis valminud „Eeva“.
Võrreldes n-ö suure filmitööstusega on animamaailm inimlikum – festivalile saab kutsuda ja hinnata ka teoseid, mis juba kuskil auhinna saanud, leviprobleem jälitab lühiformaati aga kõikjal. Festivaliprogramm viis mõtted taas selleni, kus ja kuidas uusi animafilme ka festivali lõppedes näha saaks. Kuna kavast leiab mitu väiksemale vaatajale maailma keerukuse paremaks mõistmiseks sobivat filmi, võiks ju tahta, et need jõuavad ka teleekraanile või muusse kanalisse. Kui võtta kas või ETV2 kava, mis ilmselt kõige lapsesõbralikum, leiab sealt peamiselt sarjadena sisse ostetud animatsioone, näpuotsaga sekka aastatetagust kodumaist. Jupiteris on valik suurem, samas pole siiski võimalik vaadata kas või kodumaist animatsiooni kogu selle viimaste aastate uhkuses. Varjusurmas on ka Aurelia Aasa algatatud veebiprojekt „Estonian Shorts“ (estonianshorts.com), mida peaks haldama Eesti Filmi Instituut, kuid mille täiendamine on ilmselt peatunud pärast seda, kui projektijuht töölt lahkus. Kunstiakadeemia avalikustas pandeemia ajal oma valiku EKA animatsiooni osakonna töödest3, ent seegi ettevõtmine on jäänud algatuse tasemele. EFI keskendub ilmselt pigem portaalile Arkaader (arkaader.ee), kus on oma nurgake ka animatsioonil ja lühifilmidel. Samas kahju, kui rahvusvaheliselt hõlpsasti leitav Estonianshorts.com jääkski magama Okasroosikese sügavat und.
Tallinna „Animist“ ei tekkinud tühjale kohale, Eesti animatraditsioonid ja käsitööoskus on juba aastakümneid olnud rahvusvaheliselt tunnustatud. Võiks loota, et nii kohalik kui välismaine animakunst saaks senisest laiemalt kättesaadavaks. Kino Sõprus on olnud siinjuures eeskujuks täispikkade seansside ees linastuvate lühifilmidega.
1 „Obiteljski portret“, Lea Vidaković, 2023.
2 „Vendedores de hielo“, João Gonzalez, 2022.
4 „Our Uniform“, Yegane Moghaddam, 2023.
5 „Ванлав“, Varja Jakovleva, 2022.
3 Paljud EKA animatsioonid nüüd veebis vaadatavad. EKA 23. III 2020. – https://www.artun.ee/paljud-eka-animatsioonid-nuud-veebis-vaadatavad