Enam kui 170 aastat tagasi kuulutasid Marx ja Engels „Kommunistliku partei manifestis“, et kapitalismi enesehävitamine ja proletariaadi võidukäik on vältimatud. Kapitalism kätkeb eos vasturääkivusi, mis viivad kapitalismi ja kodanluse hukuni. Marx ja Engels arvasid, et kodanlaste klassi olemasolu ja võimu tagab rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali akumulatsioon, mille eelduseks on palgatöö. Palgatöö püsib tööliste omavahelise konkurentsi najal. Tööstuse areng viib tööliste üksteisest lahutamise asemel aga hoopiski nende revolutsioonilise ühtsustunde tekkeni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus. Kapitalism toodab oma hauakaevajaid.
Vastuolu laiutab ka kapitalistliku konkurentsi ja monopoliseerumise vahel. Kapitalistidel on loomupärane soov hoolitseda innovatsiooni eest. Kapitalistliku innovatsiooni eesmärk on eeskätt tootmiskulude vähendamine selleks, et saavutada konkurentsieelis. Innovatsioon võib seisneda arendustegevuses, tootmisvahendite uuendamises või tööjõu väljakoolitamises, et saavutada lõppkokkuvõttes väikseima võimaliku tööjõu hulgaga suurim võimalik tootmisväljund, või hoopis milleski muus.
Suurem kapitali hulk võimaldab ettevõtetel tootmisprotsesse arendada ning varem või hiljem purustavad suuremad ettevõtted oma väiksemad konkurendid. Mingil hetkel jõuame punkti, kus kapitalistlik innovatsioon on barjääri turule sisenemiseks sedavõrd kõrgeks tõstnud, et turg hakkab vältimatult monopoliseeruma. Kui tohutult suur eelnevalt olemasolev kapital muutub „vabale“ turule sisenemise eeltingimuseks, siis peame tõdema, et konkurents muutub turuloogika tingimustes mingil ajahetkel olematuks.
Seega on innovatsioon kapitalismi tingimustes teatud mõttes piiratud ning võib väga tõenäoliselt mingil hetkel stagnatsiooniks pöörduda. Kapitalism toodab kapitali üksnes tööjõudu ekspluateerides ja tehes investeeringuid tootmisprotsessidesse, ent palgatöö olemasolu aluseks on konkurents töötajate vahel, mida omakorda ohustavad innovatsiooniprotsessid. Kapitalismi nurgakivid murendavad pidevalt üksteist.
Ent siiski – ehkki tundub, et kõik Marxi esiletoodu kehtib ka XXI sajandil –, ei ole kapitalism siiani kokku varisenud. Võiks isegi väita, et kapitalism on praegu tugevam kui eales varem. Kuidas see on võimalik? Lihtsa vastusena öeldakse mõnikord, et aeg pole lihtsalt veel sealmaal. Kapitalistlik süsteem ei ole veel oma murdumispunkti jõudnud. See on küll osaliselt tõsi, ent ehkki Marx ei andnud kindlat tähtaega kapitalismi hävinguks, on kaheldav, kas ta arvas, et kapitalismi enesehävitamisprotsess vältab aastasadu.
Marx ei eksinud, et kapitalismil on tugev kalduvus monopole ja oligopole tekitada. Alles hiljuti saime lugeda, kuidas ülemaailmses toidutööstuses omavad pelgalt kümme megakorporatsiooni kontrolli suure osa toidupoodides müüdavate kaupade üle.1 Sama näeme pea iga turusektori puhul. Marx alahindas aga kapitalismi võimet pidevalt ja järele jätmata uusi eluvaldkondi kapitaliseerida.
Hea lähtekoht analüüsimaks, kus Marx siiski eksis, on Mark Fisheri kirjeldus kapitalismist kui „lõpmatult plastilisest entiteedist, mis on võimeline kõike, millega kokku puutub, omaks võtma ja endasse imendama“. Fisher seletab, kuidas on võimalik, et kapitalism on justkui pidevalt kriisis, oma lõpust vaid mõne viimase hingetõmbe kaugusel, ent on siiski võimeline end pidevalt taastootma.
Kapitalism on viimase 200 aasta jooksul tõestanud oma harukordset võimet nihkuda, kohaneda ja laieneda. Pidevalt leitakse uusi aspekte ja dimensioone, et muuta iga sekund meie igapäevasest eksistentsist rahateenimisväljaks. Alati, kui järjekordne turusektor muutub liialt mono- või oligopoolseks, liigutakse teenimissooviga uude sektorisse, kus monopolid pole veel välja kujuneda jõudnud, või loob kapitalistlik süsteem täiesti uue sektori, millest kapitali ekstraheerida. Niisiis, kui innovatsioon on oht kapitalismile, siis evolutsioon on lahendus.
Kapitalism on kui parasiit, mis selle asemel, et peremeest ja ennast hävitada, on võimeline peremeesorganismi manipuleerima sedasi, et too aitab tal nakkust levitada enne, kui peremeesorganism hukkub. Nii saab kapitalism oma kestmist uutes organismides kindlustada ka pärast algse peremehe surma. Kui aga kapitalism on kusagil oma piirideni jõudnud, limiidi saavutanud, mingi majandussektori või eluvaldkonna lõplikult monopoliseerinud, leiab ta ohvriks uue sektori, eluvaldkonna või organismi.
Hea näide on meie isikuandmete kaubastamine. Shoshana Zuboffi hinnangul elame jälgimiskapitalismi ajastul, mis kasutab inimkogemust omavoliliselt tasuta toorainena.2 Kapitalismil on õnnestunud rahaks muuta meie käitumine, täpsemalt andmed meie käitumise kohta. Ilmselt ei leidu kedagi, kellele tuleks uudisena, et teiste seas näiteks sotsiaalmeedia korporatsioonid meie kohta massiliselt andmeid koguvad. Probleem on aga sügavam, kui see esmapilgul näib. Kõik, mida me ütleme, kuuleme, loeme, teeme, mõtleme – kõik, mida üks inimolend üldse teha suudab, on kaubastatav ja tõenäoliselt juba kaubastatud.
Kui Marxi ajal algas inimese ja tema aja kaubastamine hetkel, kui ta hommikul vabrikusse sisenes, ja lõppes, kui ta sealt hilja õhtul lahkus, siis nüüd on olukord teine. Iga viimnegi sekund meie eksistentsist on muutunud kapitalistliku tootmise väljaks. Viimaseks sammuks oli ilmselt hetk, mil me hakkasime kasutusele võtma unemonitore. Nii on võimalik kaubastada andmeid, mis on saadud meie unest. Me ei pea isegi teadvusel olema, et osaleda kapitali tootmises. Isegi teadvuseta inimest saab ekspluateerida.
Ja need ettevõtted ei ekspluateeri meie tööjõudu isegi palgatöö näol – nad on suutnud leida viisi meie pealt kasumit teenida meile sentigi selle eest maksmata. Vastupidi: tihti maksame veel „teenuste“ eest, mida korporatsioonid lõppude lõpuks lihtsalt meie pealt teenimiseks ära kasutavad. XXI sajandi inimese elu saab kokku võtta järgnevalt: lähed suureks osaks päevast teadlikult tööle, et osaleda seal kapitali tootmise protsessides tihtipeale just nendes majandussektorites, mis on juba monopoliseerunud, pelgalt selleks, et pärast tööd koju minna ja oma „vabal“ ajal neidsamu suurkorporatsioone edasi teenida. Inimeksistents on tervikuna muutunud kapitalistliku tootmise territooriumiks.
Raamatus „Kapitalistlik realism: kas alternatiivi pole?“ esitab Mark Fisher kuulsa väite: „Meil on kergem kujutleda maailma lõppu kui kapitalismi lõppu.“ Ma läheksin Fisherist veel sammu kaugemale: tegelikkuses ongi kapitalismi lõpu puhul tegu maailma lõpuga. Võttes arvesse meie planeedi ökoloogilist seisu, mis ei ole muud kui peegelpilt kapitalismi parasiitlikust vajadusest lõputu kasvu järele lõplikus ökoloogilises süsteemis, ning võttes arvesse ka meie maailma poliitilist reaalsust, milles süsteemsed muutused kliimakriisi lahendamiseks on muutunud sisuliselt mõeldamatuks, näib, et kapitalism on tõepoolest oma parasiitliku elutsükli piirile ohtlikult lähedale jõudnud. Ühtlasi peegeldab see kapitalismi erilist võimet parasiteerida ka meie mõtlemis- ja kujutlusvõimel.
Nagu öeldud, ükski parasiitlik süsteem ei kesta igavesti. Kapitalism on end tõestanud ülivõimeka parasiidina, mis on suuteline pea igas olukorras kohanema ja peremeesorganismidel parasiteerima ja neid ka fundamentaalsel viisil kontrollima ja juhtima. Kapitalism pole ammu enam süsteem, mis on meie loodud ja seega meie kontrollida. Palju enam, kui meie kontrollime kapitalistliku süsteemi kulgu, kontrollib kapitalism meie elude kulgu. Ent loomulikult ei taga ka selline arenemisviis lõpmatut kestmist. Ka seesugune parasiit, kelle võime eri peremeeste vahel liikuda annab talle oluliselt pikema eluea, saab oma eluviisi jätkata üksnes senikaua, kui loodus pakub talle uusi peremeesorganisme, keda nakatada.
Ent ikkagi jääb üks pea ületamatu piir kapitalistlikule parasiitlikule laienemisele: sellel planeedil, mis võõrustab nii inimkonda kui ka kõiki meie institutsioone ja süsteeme, on ökoloogilised piirid. Alles nende piiride ületamisel jõuab kapitalism tõeliselt vältimatu enesehävinguni, hävitades sellega koos ka tuhanded ökosüsteemid. Ja sedasi langeb koos kapitalismi ja meie planeedi ökosüsteemidega viimaks ka inimkond sellisena, nagu me teda tunneme.
1 Kate Taylor, These 10 companies control everything you buy. – Independent 4. IV 2017.
2 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. PublicAffairs 2019.